Meistrite kaksiknädal

Cannes’is oli tänavu üllatavalt palju kunstiliselt erakordseid filme, mis jäävad filmimaastikku kujundama veel aastateks.

TRISTAN PRIIMÄGI

Cannes’i rahvusvaheline filmifestival 1. – 27. V 2023.

Selline suur ja mõjukas üritus nagu Cannes’i filmifestival toob endaga kaasa lugematul hulgal kõrvalmõjusid ja lisatähendusi, nii et neid on päris keeruline panna mingisse vormi, aga mulle jäi tänavuste sündmuste valguses silma, et suur osa neist võitlustest ja vaidlustest on kuidagi seotud naise ja tema rolliga filmitööstuses.

Mõnevõrra üllatav, et Kuldse Palmioksa, ilmselt aasta olulisima arthouse-auhinna laureaadiks kuulutati 27. mai hilisõhtul Justine Triet’ „Ühe kukkumise anatoomia“1. See film sai küll võrdlemisi hea vastuvõtu ja oli nende hulgas, millele kuluaarides ka auhinda ennustati, aga Kuldse Palmioksa väljateenimiseks jäi see ka mulle pisut ilmetuks ja kindlasti ei paku mitte ühtki uut standardit, seda enam et Triet’ eelmine film „Sibyl“ (2019), mis samuti Cannes’i põhivõistlusel üles astus, oli ikka väga nõrk. „Ühe kukkumise anatoomiale“ pakuti nii parima käsikirja kui ka naisnäitleja auhinda, aga Kuldse Palmioksa pälvimise puhul tahan siiski küsida, kas filmi kunstilise sõnumi kõrval hakkas otsust mõjutama nn õige sõnum või hetkeolukord.

„Ühe kukkumise anatoomia“ on žanrilt kohtudraama, kus suuremad sündmused leiavad aset kohtusaalis. Šveitsi alpimaja hoovist on leitud aknast alla surnuks kukkunud mees. Kui hakatakse üle kuulama tema lähedasi ning uurima õnnetuspaigal leiduvaid asitõendeid, hakkab välja joonistuma mitu väga erinevat stsenaariumi. Kas mees tõesti kukkus või hoopis hüppas aknast välja? Või, arvestades suhteid perekonnas, aitas tema oma abikaasa kukkumisele kaasa? Asitõendite järkjärguline paljastamine filmi käigus lubab tõde paista järjest uues valguses ja lõpuks jääb suuresti meie enda otsustada, millist tõde eelistame uskuda.

Näib, et kohtuprotsess on tänavu üldse inspireerinud paljusid, sest õige mitme filmi tegevus toimub kohtus, äärmusliku näitena kõrvalprogrammis „Autorite kaksiknädal“ („Quinzaine des cinéastes“) linastunud lähiajalooline kohtudraama „Goldmani juhtum“ ühest 1970ndate kohtuprotsessist, mis ajapikku läheb kuriteo kohtumõistmisest üle hoopis inimõiguste küsimuseks, kui on kerkinud kahtlus, et vilunud röövli Goldmani tegusid ei arutata asitõendite põhjal, vaid läbi rahvusliku eelarvamuse, täpsemalt, antisemitismi prisma.

Justine Triet on nüüd järjekorras kolmas naislavastaja, kellel on õnnestunud Jane Campioni ja Julia Ducournau järel Kuldse Palmioksa võitjaks tulla. Pinnas selleks oli nüüd statistiliselt soodsam kui kunagi varem, sest Cannes’i kohta erakordsena oli tänavu põhivõistluses lausa seitse naisrežissööri: Ramata Tuolaye-Sy, Kaouther Ben Hania, Jessica Hausner, Alice Rohrwacher, Justine Triet, Catherine Breillat ja Catherine Corsini. Kaks esimest on üldsusele võrdlemisi tundmatud (kuigi Ben Hania „Mees, kes müüs oma naha“2 jõudis lausa rahvusvahelise Oscari nominatsioonini), kaks järgmist, Rohrwacher ja Hausner, on mõlemad oma karjääris teinud väga huvitavaid samme ja jõudnud täiesti originaalse filmikeele juurde, kas see siis meeldib või ei meeldi (ei Rohr­wacheri „Kimäär“ ega Hausneri „Nulliklubi“3 küll auhinnani ei jõudnud, aga mõlemat on oodata ka Eesti kinolevisse). Huvitava lisa oma nurga alt nähtuna andsid kogu naisteemale loetelu kaks viimast, kaks prantsuse Catherine’i. Catherine Breillat, kelle film „Viimane suvi“4 on uusversioon Taani draamast „Ärtu­emand“5, on küll olnud oma karjääri vältel tuntud feministliku filmitegijana, ent on viimastel aastatel asunud hoopis #metoo liikumise häälekate kriitikute hulka, väites, et süüdistusega on liiale mindud isegi Harvey Weinsteini puhul, rääkimata teistest. Catherine Corsini „Kojunaasmine“4 aga eemaldati aprillis vaikselt Cannes’i võistlusprogrammi loetelust, kui tulid välja kuulujutud mitmest võtteplatsil toimunud ahistamisjuhtumist süüdistustega Corsini enda pihta. Film siiski pandi programmi tagasi pärast seda, kui festivali juhtkond oli juhtumisse tõsisemalt süüvinud.

Corsini juhtum oli veel üks tilk Cannes’i festivali etteheidetega täituvasse karikasse, mille sisuks süüdistused seksuaalsete väärkohtlejate tegudele läbi sõrmede vaatamises. Üldjoontes ollakse Prantsusmaal moraalihinnangutes keskmisest vabameelsemad, ja ka sellest tekib omajagu arusaamatusi. Cannes’i auhinnafilmist „Põleva tütarlapse portree“5 tuttav näitlejanna Adèle Haenel oli 2020. aastal Prantsuse filmiauhindade jagamisel demonstratiivselt saalist lahkunud hetkel, kui Roman Polański pälvis parima lavastaja preemia. Nüüd, 9. mail, napilt enne festivali, andis Haenel teada, et lahkub filmindusest, kuna see on üks suur „sekskurjategijate turvatsoon“. Haenelile sai otsustavaks see, et festivali avafilmiks oli kuulutatud Prantsuse näitlejanna ja režissööri Maïwenni ajalooline ajastudraama „Jeanne du Barry“, mille peaosas astub üles hiljuti oma naise vastu ahistamisteemalise kohtuvaidluse võitnud Johnny Depp. Deppi roll kuningas Louis XV-na võis tekitada vastakaid reaktsioone, aga ka Maïwenn ise on olnud häälekas #metoo vastane ning skandaalide keskmes pärast seda, kui ründas ajakirjanik Edwy Pleneli, väidetavalt rebis teda juustest ja sülitas talle näkku. Haeneli filmist lahkumise sammu on tõlgendatud nii julguse kui argpükslusena (kuna see ei muuda midagi), aga kõigi eeltoodud taustalugude foonil sai tänavu eriti selgeks, et filmitekste ei ole võimalik enam käsitleda ainuüksi nende väärtuse põhjal. Autorit enam tekstist lahku ei rebi ja taustalugu mängib filmi puhul tihti sama suurt rolli kui selle kunstiline sisu. Võib ju vaielda, kas see on hea või halb, aga kindlasti on see suur muutus, millega kaasneb see, et vähimagi ilmsiks tuleva pleki puhul, mis puudutab filmi saamislugu või autorite minevikku, on film arutelust väljas ja võib kõrgetele kohtadele kandideerimise unustada.

Saksa näitlejanna Sandra Hüller oleks paljude arvates väärinud parima näitlejanna preemiat, kuna ta erakordse saavutusena mängib lausa kahes Cannes’i kõrgeimalt auhinnatud filmis. Lisaks „Ühe kukkumise anatoomia“ peaosale oli Hüller õõvastavalt veenev ka tänavuse grand prix’ võidufilmi „Huvitsoon“ naispeaosalise, Auschwitzi koonduslaagri komandandi Rudolf Hössi abikaasana, kes teostab oma unistust ideaalsest kodust, maapealsest paradiisist otse oma mehe töökoha, surmalaagri kõrval. Hüllerit peatas parima näitlejanna preemia saamise teel ilmselt vaid pärast 1991. aastat vastu võetud n-ö ühe auhinna reegel, mille kohaselt ei peaks peažürii andma ühelegi võistlusfilmile üle ühe auhinna ning kõik peapreemiad – Kuldne Palmioks, grand prix, parim režissöör, žürii auhind (prix du jury), ning parima näitleja, näitlejanna ja stsenaristi auhinnad – minema eri filmidele. Muudatuse festivali reglemendis tõi kaasa vendade Coenite film „Barton Fink“ (1991), mis võitis nii Palmioksa kui ka parima lavastaja ja näitleja auhinna. Kuna oli soov „Ühe kukkumise anatoomia“ kuulutada üldvõitjaks, siis Hüllerit enam eraldi premeerida ei olnud võimalik. Parimaks naisnäitlejaks kuulutati türklanna Merve Dizdar, kes oma tänukõnes rõhutas samuti naiste võitlust tänapäeva Türgis ning pühendas auhinna naistele, kes „riskivad oma eesmärgi nimel kõigega, ei anna ühelgi juhul alla ja ootavad, et saaks Türgis kogeda neid häid päevi, mida nad väärivad“.

Arvestades toimunud valimisi on see ilmselt kõige poliitilisem sõnum, mida ühel Türgi kodanikul on võimalik ilma vangi sattumata edastada. Peab küll tunnistama, et Dizdari esindatud film, Türgi esilavastaja Nuri Bilge Ceylani „Kuivast rohust“6, jättis mu külmaks just seetõttu, et lavastajale omase hanguva ja mõõdetud tempoga ilu tagant ei nähtunud midagi läbimõeldult sügavamat ning mõte läkski sellele, et ehk ei ole Türgis laetumat filmi üldse võimalikki teha. Filmis püütakse edastada mingit sügavat mõtet, aga kokkuvõttes jäädakse täiesti maneerlikuks.

Seekordsel festivalil vaadatud umbes 25 filmi hulgas oli üllatavalt palju kunstiliselt tasemelt erakordseid filme, mis kindlasti jõuavad igasugustesse tabelitesse nii aasta lõpus kui ka kaugemas tulevikus. Selles väga tihedas konkurentsis jäid minu sõelale neli põhilist, küll kõik meeslavastajatelt, kellest enamik on ka varem Cannes’is silma paistnud. Kõik need neli jõudsid mu suureks heameeleks ka auhinnani.

Grand prix’ laureaadiks tulnud Jonathan Glazeri juba varem mainitud „Huvitsoon“ vääris paljude arvates kõrgeimat autasu oma täiesti šokeeriva viisiga elimineerida täielikult vägivalla otsene kujutamine, ent viidates sellele pidevalt just läbi selle puudumise – perenaise paradiisiaia taustal suitseb krematooriumi korsten ja täiesti erakordses helimiksis on vaikselt kogu aeg taustaks mingi sagimine, haukumine, karjed. Paradiisi nimel on võimalik see kõik lükata tajuperimeetri äärealale, peaaegu märkamatuks. Umbes samasuguse võttega võitis Cannes’is auhinna kaheksa aastat varem üks teine koonduslaagrifilm „Sauli poeg“7, kus samuti kasutati kunstilise võttena informatsiooni varjamist ekraanil, s.t peategelase nägemis­ulatuse servas toimuvad jälkused olid talle (ja vaatajale) nähtavad-tajutavad vaid uduselt ning mõjusid sellevõrra jubedamana. Võib julgelt väita, et nii „Sauli poeg“ kui ka „Huvitsoon“ kuuluvad selle väga rohkearvulise ja küllusliku alažanri – koonduslaagrifilmide – kõigi aegade silmapaistvamate tööde hulka koos „Schindleri nimekirja“ „Shoah’“ ning „Öö ja uduga“8. See on tõesti nii hea, et sellist au pälvida.

Nn pronksmedali ehk prix du jury sai mõnevõrra ootamatult pärast kuueaastast pausi ülitugeva filmiga „Surnud lehed“ välja tulnud Aki Kaurismäki, mis tähendab, et kolme aasta jooksul on Soome lausa kaks korda festivali põhiauhinna ära toonud (kaks aastat varem ka Juho Kuosmanenile antud grand prix „Kupee nr. 6“9 eest). Kaurismäe uus film pole uus, vaid taas leitud vana, tema enda sõnul „triloogia neljas film“ ehk järg tema 1980ndate aastate töölisklassitriloogiale, kus vaetakse armastuse võimalikkust (või võimatust) soome töölisklassi hulgas. Nii siis kui praegu räägib Kaurismäki oma lugusid justkui läbi teatrimaski – üks silm nutab ja teine naerab. „Surnud lehtedes“ on uue teemana sisse tulnud Ukraina sõja kriitika ning kui muidu on poliitkommentaar tema filmides määratud taustale, siis algselt näib siin nii olevat, kuni paiskub ühel ootamatul hetkel ka dialoogi („See kuradi sõda!“). Sõnumi tugevus ei sõltu hääle tugevusest, tõestab Kaurismäki taas. Julgesin Kaurismäele loota siit Palmioksa, kuna tal on viies kord võistelda ning ta on selle juba kuhjaga ära teeninud, aga kuna liikus kuuldus, et žürii esimees Ruben Östlund pole Kaurismäe talendi austaja, siis on seegi auhind väärt saavutus.

Parima stsenaariumi preemia läks Hirokazu Kore-edale, kes on ka ju olnud Kuldse Palmioksa laureaat oma filmiga „Poevargad“10 aastal 2018, ning kelle uus teos „Koletis“11 on jälle üks väga jaapanipärane rabavalt inimlik lugu ühest koolikiusamise juhtumist, millele antakse filmi vältel eri tegelaste rakursist mitu täiesti vastukäivat selgitust. Lisaks looklevale ja ajas edasi-tagasi hüplevale käsikirjale on siin montaažiga täiesti imet tehtud ning ühtedes lugudes esinevad detailid saavad selgituse alles teistes, seades terviku täiesti uude valgusse. „Koletis“ on selline film, mida tahaks pärast lõppu kohe uuesti vaadata, nüüd juba targemana.

Neljandaks lemmikuks oli tänavune suurim üllataja, 1970ndatel saksa uue filmi üks eestvedajaid Wim Wenders. Wenders oli olnud Euroopa Filmiakadeemia president alates 1996. aastast ning see võib ta prioriteete olla muutnud, kuigi ta sel perioodil leidis end taas hoopis dokumentalistina, saades lausa kolm Oscari nominatsiooni dokumentaalfilmi kategoorias, filmide „Buena Vista Social Club“ (2000), „Pina“ (2012) ja „Maa sool“12 eest. Wenders on sobivalt Cannes’is väljas ka ühe uue dokiga „Anselm“13, aga võistluses olevat mängufilmi „Täiuslikud päevad“14 võib julgelt pidada tema selle sajandi parimaks mängufilmitööks. Või tegelikult … üldse tema selle sajandi parimaks filmiks. Sarnaselt Jim Jarmuschi ja tema „Patersoniga“ (2016) on ka Wenders vana valge lääne mehena avastanud ida filosoofia ja teinud väga rahulikult kulgeva meditatiivse, ütleksin, et isegi budistliku filmi lihtsa elu võludest, endaga leppimisest, meditatiivsest mõttelaadist, rituaalidest ja tegevuse täiustamisest lõputute korduste läbi. Siin filmis ei juhtu peaaegu mitte midagi: peategelane töötab Tōkyōs avalike käimlate koristajana ning kohtub tööpäeva jooksul paljude tegelastega. Meile näidatakse korduses ta päevi, aga kannatlikkuse autasuna ka vaikset arengut, kuni pealtnäha juhuslikud sündmused vallandavad ahelreaktsiooni, mida väljendatakse väga napilt, kuid mis mõjuvad rahuliku fooni tõttu väga võimsalt ning me näeme aimamisi midagi ka mehe minevikust – sellest, kuidas ja miks me ta selles olukorras siit filmist eest leiame. Meespeaosa preemia igati rõõmustavalt Kôji Yakushole.

Põhiauhindadest on veel mainimata jäänud parima lavastaja preemia (!) Tran Anh Hungile, vietnami päritolu Prantsuse lavastajale, kelle uut teost „Pot-au-feu“ kirjeldati mulle korduvalt kui kahetunnist kokasaadet, kus Juliette Binoche ja Benoît Magimel teevad XIX sajandi lõpu köögis kaks tundi süüa ja loomulikult on retseptis ka õrnad tunded. Kõlab, nagu see kõlab, mitmelt poolt antakse festivali jooksul tungivalt nõu vaadata midagi muud, mida ma ka teen. Seetõttu ei oska seda teost kommenteerida, aga saadud auhinna valguses on nüüd selge, et mul ei õnnestu selle vaatamisest kõrvale vingerdada.

Paistab, et Cannes hakkab taastama vahepeal Netflixile ja/või Veneetsiale kaotatud positsioone. Programm oli väga tugev ja ka uuendustega suudetakse jõudumööda kaasa minna, võib-olla mitte nii kiiresti, kui mõni loodab, kuid nagu andis kahjuks väga tabavalt ühes usutluses mõista festivali režissöör Thierry Frémaux: „Kui me tõesti usuksime, et Cannes’ile on moraalselt midagi põhjapanevat ette heita, siis ei koguneks me kõik jälle siia, et halvasti funktsioneeriva piletisüsteemi üle vinguda. Aasta lõpus, julgen ennustada, on Cannes’i tänavune valik aasta üldarvestuses vägagi nähtav.“

1 „Anatomie d’une chute“, Justine Triet, 2023.

2 „The Man Who Sold His Skin“, Kaouther Ben Hania, 2017.

3 „La Chimera“, Alice Rohrwacher, 2023; „Club Zero“, Jessica Hausner, 2023.

4 „L’été dernier“, Catherine Breillat, 2023.

5 „Dronningen“, May el-Toukhy, 2019.

4 „La Retour“, Catherine Corsini, 2023.

5 „Portrait de la jeune fille en feu“, Céline Sciamma, 2019.

6 „Kuru Otlar Üstüne“, Nuri Bilge Ceylan, 2023.

7 „Saul fia“, László Nemes, 2015.

8 „Schindler’s List“, Steven Spielberg, 1993; „Shoah“, Claude Lanzmann, 1985; „Nuit et brouillard“, Alain Resnais, 1956.

9 „Hytti nro. 6“, Juho Kuosmanen, 2021.

10 „Manbiki kazoku“, Hirokazu Kore-eda, 2018.

11 „Kaibutsu“, Hirokazu Kore-eda, 2023.

12 „Salt of the Earth“, Wim Wenders, 2015.

13 „Anselm – Das Rauschen der Zeit“, Wim Wenders, 2023.

14 „Perfect Days“, Wim Wenders, 2023.