Üks avaldamata vestlus Lembit Ulfsakiga

Lembit Ulfsak: „Meil on vastastikune sümpaatia. Minul kino vastu ja kinol minu vastu.“

MOONIKA SIIMETS

On inimesi, kellega kohtud elus põgusalt, kuid neid hetki on võimatu unustada. Minu jaoks on selline Lembit Ulfsak, kes saatuse õnnelikul tahtel oli mu kõige esimene näitleja koolitööna valminud lühimängufilmis „Deus ex ma­china“ (2005). 
Mõned aastad hiljem läksin Lembitu juurde plaaniga kirjutada Eesti filmipõlvkondi ühendav raamat, kus noored filmitegijad inter­vjueerivad vanemaid kolleege. Kahjuks ei sündinud raamatut kunagi, kuid nüüd, Lembit Ulfsaki 75. sünniaastapäeval, näib õige hetk see kaksteist aastat tagasi toimunud vestlus avaldada.

Tookord, 2010. aasta kevadel oma Kakumäe kodu köögis kohvi juues ei teadnud Lembit Ulfsak veel, et üks väga oluline aeg tema filminäitleja karjääris on alles ees. 2013. aastal esilinastus Eesti-Gruusia koostöös valminud mängufilm „Mandariinid“1 Lembit Ulfsakiga peaosas ning kahe aasta pärast saab sellest võõrkeelse Oscari nominent.

Katkeid intervjuust on kasutatud elulooraamatus „Lembit Ulfsak“2.

Kas mäletate oma esimest kinos­käiku?

Jaa, minu kõige esimene kinoetendus oli „Väike Mukk“, mille peale ma nutma hakkasin ja ära tulin, sest Mukile tehti midagi paha. Teatrietendusi vaatasin ka. Seal käis Vanemuine. Selle olen hiljem kindlaks teinud. Mäletan, et märkasin kord teatriplakatit, kuhu oli kirjutatud maailma kõige naljakam mehenimi: Mikk Mikiver. Küll see tegi mulle nalja. Vaat oleks siis teadnud, et olen tulevikus ise tema õpilane, kolleeg ja sõber.

Kuidas ennast tundsite, kui lavakooli sisse saite?

Varem ei huvitanud mind üheski õppeasutuses õppimine. Lavakas aga tundsin korraga, et mind huvitab kõik. Õppejõud olid seal eestiaegsed inimesed. Tänu neile oli see väga vaba kool. 
Meile noortele oli eriti oluline, et meid tuli õpetama Mikiver – edukas, noor ja huvitav lavastaja.

Koolikaaslastest oli väga oluline ka Jaan Tooming, Panso kooli tipplõpetaja, legendaarne mees kõigi oma tegemistega. Tema hakkas meid enda orbiiti meelitama ja nii sattusin osaliseks ka oma noorusaja kõige edukamas projektis, Gustav Suitsu luuleõhtutel3. Meie kursuselt olid seal Tõnu Tepandi, mina ja Kaarel Kilvet, lisaks Hermaküla, Jaan Tooming, Raivo Trass.

Lembit Ulfsak Jenseni rollis Tallinnfilmi mängufilmis „31. osakonna hukk“ (Peeter Urbla, 1979-1980).

Oti Vasemaa

Kas saite ise ka aru, et midagi teistsugust on sündinud?

Absoluutselt. Tooming ja Hermaküla, nad olid absoluutsed liidrid. Ma olin pigem kahuriliha. Mind kutsuti sinna näitlejaks, aga tänu nende omavahelistele jutuajamistele hakkas mulle ka kohale jõudma, et see on eriline. Kui me aga seda mängima hakkasime, siis mõistsin alles tõeliselt, et osalen milleski suures. See huvi, mis selle asja vastu publikul oli … ma võib-olla elus hiljem ei olegi midagi sellist kohanud. Oli ime, et seda lubati mängida. Keelamise ümber oli palju mõjukaid inimesi, aga päästis meid ilmselt Nigol Andresen, kes oli eurokommunist või sotsiaaldemokraat. Ta tõestas kuskil parteiorganites ära, et see kõik ikkagi võib nii ka olla.

Kui me publikule mängisime, siis oli huvi meeletu. Tol ajal 1970ndate alguses ei sündinud midagi eriti. Avangardismi polnud. Pärast tekkiski see nii teatris kui kujutavas kunstis ning edasiviijateks olid nii Hermaküla kui Tooming, kes läksid Tartusse. Mina sinna minna ei tahtnud. Jäin Noorsooteatrisse Panso ja Mikiveri juurde. Olin Mikiveri väga kiindunud.

Lavaka teise kursuse järel hakati juba Tallinnfilmi kutsuma rolliproovidesse. Ma ka kohe kandideerisin. Minu esimese filmi nimi oli „Tuulevaikus“4, mis tehtud ühe raamatu järgi ühest lorust poisist. „Tuisu Taavi seitse päeva“5 oli selle raamatu nimi. Kandideerisin küll teise osa peale, aga mind pandi ootamatult peaossa. Veljo Käsper oli režissöör. Ega see suurem asi film polnud, aga mängisid Heino Mandri ja Hermaküla.

Mismoodi oli pärast teatris olemist filmis mängida?

Ega meid ei oldud õpetatud. Ma ei tea miks, aga tol ajal peeti neis ringkondades halvaks tooniks seda, kui üliõpilane filmi satub. Näiteks käisin pärast teist kursust suvel Odessas mängimas filmis „Jutustus tšekistist“6. Oli seal üks saksa noormees, kes osales vastupanuliikumises, aga teda ei usaldatud. Mind kutsuti veel Venemaale mängima, aga koolist enam ei lubatud ja olin kole õnnetu. Olen hiljemgi kuulnud, et koolis osa õppejõude ei lubanud filmis mängida.

Tallinnfilmi kinostuudio oli aga lavakast 300 meetri kaugusel. Nii et näitlejaproovides käimine oli meil kohe käe-jala juures ja ikka läksime. Tol ajal oli see tavaline. Paljud meie koolist hakkasid juba noorelt mängima. Käsper tegi uue filmi „Väike reekviem suupillile“7, jälle mina peaosas. Nii ma siis mängisin. Edasi tuli juba „Ukuaru“8. Vahele väiksed sutsud. Praegu sellist plaanilist üksust pole ja noored satuvad filmidesse harvemini, filme ka on vähem.

Kas tundsite ka, et film on teatrist teistsugune?

Film tundus mulle palju huvitavam kui teater. Teater näis tollal kinnine süsteem. Film oli lõbusam, huvitavam, ettearvamatum. Teater on rutiin, proovid-proovid, siis esietendus ja etendused. Film on aga iga päev isemoodi. Mulle meeldis, et sain kokku näitlejatega, keda ma muidu poleks kohanud. Huvitavad vanamehed teistest linnadest. Muidugi hakkasin üsna varsti aru saama, et filmi on ka võimalik halvasti teha.

Mina vähemalt püüdsin filmis mängida nii, nagu elus on. Kui inimene räägib, siis nii nagu elus. Teatris tehakse Shakespeare’i, Tšehhovit – dramaturgiat, mis on sajandeid kestnud. Ja siis pead läbi dramaturgia mingit tüüpi looma. Filmis aga püüdsin ikka iseennast kehtestada.

Ja ega tekste polnud ka Shakespeare kirjutanud. Need tundusid sellised, et … nii küll elus ei räägita.

Mul tekkis asjast oma arvamus. Filmirežissöörid olid minust tunduvalt vanemad, kuid kuna mulle tundus, et käituksin teistmoodi, siis tekkis nende vastu protest. Mu partnerid, noored, kes me olime, arvasid minuga sama moodi. Vaidlesime ikka lavastajaga. Leida Laiusega läksime „Ukuarus“ tülli. Väitsime Ellega (Elle Kull – toim), et meievanused inimesed ei käitu nii, kui nad armunud on. See on hoopis teistmoodi. Lõpuks oli ta meiega nõus.

Nii hakkaski mul mingi kinomõtlemine tekkima. Käisin filme vahtimas, lugesin erialaseid raamatuid, uurisin montaaži põhimõtteid.

Filmis olid mul lemmikonklid alati operaatorid. Ma uurisin neilt, et miks sa nii võtad. Õppisin optika ära ja küsisin tähtsa näoga, et kas sa võtad 50se või 30sega. Tol ajal oli alguses mustvalge film ja sellega käis kõik lihtsamini. Hiljem oli värvifilmi jaoks vaja juba hoopis teistmoodi mängida, sest lisandus nii palju kaameraid, autosid ja kõrinaid. Kauem sätiti kaadrit ja raske oli pimedas filmida.

Kas te filmirežissööriks ei tahtnud saada?

Mõtlesin tõesti isegi minna Moskvasse kinorežissuuri edasi õppima, aga abiellusin, sain isaks. Ja siis kutsuti mind täiesti ootamatult filmi „Thijl Ulenspiegel“9. No edasi läks kõik lahti ja hakkas kutseid palju tulema. Läksin teatrist ära. Film köitiski mind juba sellega, et sain ringi sõita. Minu filmipartneid olid tolle aja kõige kuulsamad näitlejad.

Kes teid enim õpetas?

Enim õpetas Jevgeni Leonov. Tema käest sain kõike küsida. Ta oli väga kogenud filminäitleja. Ta oli NSV Liidu populaarsemaid üldse. Nägin tema pealt, mis on vene rahva armastus. Olen mänginud ka Venemaa kõigi aegade süngeima näitleja Innokenti Smoktunovskiga. Temaga oli ka huvitav, aga ta polnud nii sõbralik, et räägiks mulle midagi.

Leonov seletas mulle, kuidas on võimalik ühte asja mängida mitut moodi. Kuidas variante duublites ära kasutada. Ükskord jalutasime ta koeraga õues ja Jevgeni näitas mulle kaheksat eri varianti, kuidas öelda „ma armastan sind“. Leonov kutsus mind peaaegu igal õhtul oma pere juurde külla. Mu oma pere oli kaugel ja siis ta kodustas mu ära. Luges mulle monolooge ette. Tundusin talle terase noormehena. Küsis, kas on parem mängida nii või naa. Klatšisime režissööre taga ja … Ma olin seal poolteist aastat, ta tegi selle ajaga palju filme ja mina sain temalt lugemiseks palju raamatuid. Kogu tema akadeemilise raamatukogu lugesin läbi.

Minul on kogu selle aja, mis ma olen filme teinud, olnud huvi kogu süsteemi vastu. Ma kosserdasin ringi mööda operaatorite putkasid ja ruume ning käisin rekvisiitorite juures. Mulle on nad alati meeldinud. Täna on need inimesed lõputiitrites, aga tollal paljusid ära ei nimetatudki. Mina suhtlesin aga alati kõigiga. „Ulenspiegeli“ ajal sain küll aru, et on olemas teatud hierarhia ja režissöörid kamandavad. Mind aga võlus kino puhul enim see arusaam, et tegelikult teevad kõik ühte ja sedasama asja kohutavalt kiindunult. Kinoinimesed on lihtsalt sellised! Väikeste palkadega, aga kui suured isiksused! 
Jumal küll, millist nalja näiteks sai valgustajatega, kui viina võtsin ja nende möla kuulasin. Viinavõtmine käis siis kinoga kokku nagu meri ja tuul. Nemad vaatasid kõiki neid tähtsaid persoone oma pilgu läbi. Kes on toredamad ja kes mitte … Nad võisid mõnele režissöörile külma kõhuga teeselda, et pirn läks katki: „Tee, mis tahad, aga riist on rikkis ja kõik. Me peame remontima, me teeme homseni.“ Oli selline väike magus kättemaks. Nii mulle hakkaski kogu see kinosüsteem tunduma nagu omaette vürstiriik. Tohutu kiindumus oma töösse oli kõigis filmistuudiotes üle NSV Liidu, kus käisin. Peaaegu kõigis sai käidud. Ja kõikjal olid nad ühesugused fanaatikud.

Mida Baltikumist tulnud näitleja kohta arvati?

Küsiti vahel, et mis raha teil on ja miks te fašistid olete. Mul on hea nina inimeste peale ja leidsin igast grupist mõne dissidentliku mehe, kellega sai maailma asju rääkida. Ja muidugi näitlejad …

Üllatavalt palju professionaalset juttu sai viinavõtmise juurde räägitud. NSV Liidu ulatuses kinonäitlejaks saamine oli nagu mõnes spordikoondises olemine, kus koos eriti andekad inimesed üle liidu.

Tagantjärgi võib muidugi mõelda, et oli alles karjäär ja nii, aga mul on sellest ajast meeles ikkagi inimesed. Erilised jutuajamised ja mõttevahetused, koos viinajoomised. Mul muidu pole hea mälu, kuigi olen pidanud eluaeg vene keeles rääkima, mõnikord raskeid tekste ja puha. Kui aga mõnda neist filmidest satun vaatama, siis on peaaegu kõik kaadrid meeles, aga ka see, kuidas kuhugi sõitsime ja mis juhtus. Kõik on meeles.

Mis oli raske?

Keel oli kõige raskem. Ma ei rääkinud vene keelt halvasti, aga võõras keeles teksti andmine oli raske. Lõpuks aga hakkasin vene keeles isegi mõtlema, kuna olin seal kuude ja aastate kaupa.

Viisteist aastat mängisin ainult filmides. Eesti keeles suhtlesin vaid perega. 
Vene keeles hakkas aktsent ära kaduma, nii et kui muidu mind dubleeriti, siis mõnede filmide puhul olin võimeline end ise sisse lugema. Dubleerimine on puhtalt tehniline, seal peab keel olema hea.

Kinos on aga samuti nagu teatriski, et kui sul veab, siis saad huvitava rolli. Võib aga ka nii olla, et teed tööd töö pärast, kuid osad pole tegelikult huvitavad. Lõpuks tekkis mul kõigest tüdimus. Parajasti tuligi Gorbatšovi värk ja kooperatiivfilmid ning lõpuks olid kõik vene näitlejad tööta, mina nende hulgas.

Kuidas see teile mõjus?

Mul oli hea meel, sest sain tagasi Tallinna, kus pakuti kohe dublaažirežissööri kohta. Töökoht ja palk olid olemas, aeg-ajalt käisin Venemaal. Seal aga oli juba selline olukord, et filmivõtted algasid, kestsid nädal aega ja siis korraga kadusid nii rahad kui ka produtsendid. Kõik jäi pooleli.

Just sel ajal pakuti mulle Draamateatris paaris näidendis osa proovida. Sain aru, et ma seda lavanäitleja elukutset enam üldse ei valda. Olin teatris olnud ju üsna lühikest aega. Hakkasin kobamisi katsetama.

Hakkasin ka ise režissöörina filme tegema. See oli ajal, mil filmitegemine nõudis kohutavalt energiat. Tundsin, et mulle meeldis filmi juures peaaegu kõik peale selle kamandamise ja orgunnimise. See väsitas kohutavalt. Režissöörina vastutasin ju mina selle eest, mis toimub ja ekraanile tuleb! Nägin aga, et Eestis ei toimu parasjagu midagi. Tööd oleks ju võinud teha, aga see resultaat poleks mind rahuldanud, sest sel ajal polnud Tallinnfilmis tehniliselt ja rahaliselt võimalik teha seda, mis juba mujal maailma kinodes näidati. Mul aga polnud ju nii, et muud ei oska. Mõtlesingi, et kui tuleb mõni hea filmimõte, küll siis teen.

Mind on huvitanud alati komöödiažanr. Lavastasin ka teatris paar asja, kuid kõik tundus seal mu jaoks kuidagi segavana. Saingi aru, et näitleja elukutse on ikkagi kõige ausam amet nendest, mis ma teha oskan. Täna ma ei oskakski enam filmi teha. Ma ei tea isegi, kelle sõna peab režissöör kuulama. Ei ole aru saanud.

Mängisin ühes USA sitas filmis ja vaatasin, et kogu aeg kisuvad ja õiendavad omavahel. Küsimus, oli selles, et raha tuleb ära raisata. Mul on vahel siin Eestis ka tunne, et raha virutatakse vahelt ära. See raha, mis on filmi tegemiseks antud, sellest läheb suures osas mujale kui filmitöö peale.

Kui ma nägin ära „Sügisballi“10, siis sain aru, et see on film, mida ma iial teha ei oskaks, aga see on film, missugust ma tahaksin teha osata. See on suur asi, kui Eestis on vähemalt üks selline lavastaja. Kindlasti on veel kellelgi marssalikepike paunas. Seda vaadates sain aru, kui kergelt jookseb suur asi. Filmis on alati raskelt jooksnud väike asi. Minu jaoks on „Sügisball“ väga mitmemõõtmeline film ja kust see mees (Veiko Õunpuu – M. S.) on need oskused on võtnud, ei tea ma siiamaani.

Millised filmid on teid mõjutanud?

Ma räägin nüüd filmidest, mis olid nii ammu, et ega ma muud ei mäleta, kui vaid enda muljet nendest filmidest. Nõukogude ajal toodi siia teatud filme, mida näidati kinnisele publikule. Meid tudengitena susisid sisse Kaljo Kiisk ja Panso. Nägin neid filme siis nn kinnistel läbivaatustel.

Samuti käisin välismaal filmivõtetel olles ikka kinos ka.

Esimesed filmid, mis mind vapustasid, olid siis, kui ma ise alustasin filmides mängimist: „Blow up“, „Kesköine kauboi” ja lemmik oli „Easy Rider“.11 Sealt jäi kohe meelde episoodimees Jack Nicholson. Sain kohe aru, et kuradi hea mees on sündinud. Hiljem nägin ka filmi „Väike õuduste pood“12, kus ta alustas.

Mulle on väga meeldinud ka vene filmid. Nikita Mihhalkovi esimesed filmid, eriti „Lõpetamata pala pianoolale“, „Oblomov“13…. Ka Kesk-Aasia poisid tegid huvitavalt. Vene filmid olid hästi emotsionaalsed. Hitchcocki filmid on meeldinud ning peaaegu kõik Woody Alleni filmid. Mida aeg edasi, seda vähem huvitavad mind USA filmid. Ma ei ütle Tarantino kohta muud midagi, kui et ta on väga palju huvitavaid anekdootlikke stseene teinud, aga ma ei saa öelda, et mind köidab tema maailmanägemus. Ta on selline vigurdaja.

Ja kui võtta viimaste aastate lemmikud, siis inglaste komöödiat „Püksid maha“14 olen näinud viis korda. See köidab mind nii kohutavalt. Mulle meeldivad väga lastefilmid. Näiteks ma alati vaatan „Babe’i“15, kui see kuskilt tuleb ja pisar on silmas. Klassika omas žanris on „Üksinda kodus“16.

Üle aastate on meeldinud Roy Anderssoni „Laulud teiselt korruselt“17 – selles filmis olid mingisugused huvitavad asjad kokku pandud. Ka Aki Kaurismäki: „Pilved liiguvad“ ja „Mees ilma minevikuta“18. Väga lihtne lugu. Ta on tagasi läinud filmi alguse juurde.

Viimasel ajal olen hakanud rohkem näitlejaid vaatama – seda, kuidas nad mängivad. Märkan, kui mõni uus vend on jälle tulnud. Mida kuulsamaks nad saavad, seda vähem on neil aga midagi teha. Vaatan, kuidas vana härrasmees, seitsmekümnene Al Pacino otsib filme, kus saab tüdrukuid kabistada, paukuda ja kärkida. Aga noh, ta on taat juba. Ta on ka Eve Kivi sündroomiga, ilusti riides ja …

No väga raske on kinolinal vananeda. Nicholsonist oli ka mul kõrini vahepeal, aga ta on viimasel ajal hakanud jälle omaealisi mängima ja teinud häid rolle. Aeg läheb kiirelt ja kõik me näitlejad jääme ruttu vanaks. Selge on, et üks päev tuleb karjäärile joon alla tõmmata, aga näitleja tahab ikka esineda.

Kes teile näitlejatest meeldivad?

Ega ma neid tänaseid eriti ei tea, mulle meeldib aga Matt Damon, Meryl Streep ja vana Clint Eastwood on vapustav. Üks ainukesi vanamehi, kes on igas poosis hea. Mulle ta filmid meeldivad. Tema eristub enam-vähem muust Ameerika jurast. Ma ei käi kinos enam tihti, vaatan, kui telekast midagi näen või lapsed ütlevad, et on midagi head. Hea näitleja on nagu uus inimene, kellega saad tuttavaks. Venelastel on mõned geniaalsed – Viktor Suhhorukov, kes meil Leninit mängis19, ja „Vend 2-s“20. Ka Jevgeni Mironov. Venemaal praegu muidugi kino ei tehta, vaid seriaale.

Kuidas te filmirolli üles ehitate?

Mõni roll on kohe pihus, loed läbi, müts pähe ning mängima. Vanasti kirjutasin ma ikka stsenasse üles, et kui täna võeti lk 16, homme lk 38 ja lk17 võeti sügisel … siis mul olid märgusõnad, millest ainult mina aru sain. Enne võtet palusin veel näidata materjali tollest ajast. Kõik režissöörid muidugi ei näidanud. Üldse läks mul hulk aega enne, kuni mind hakati filmis aktsepteerima ja kui ma midagi palusin, siis tehti. Alguses saadeti perse – mine hotelli ja õpi teksti. Lõpetasin aga oma karjääri Venemaal kõige kõrgemas punktis, mis võimalik. Olin siis juba ise palju teinud ja jõudnud järeldusele, et filminäitlemine pole niisama lullilöömine.

Jätkub järgmises Sirbis.

1 „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013.

2 Eero Epner. Lembit Ulfsak. Caligari, 2022.

3 „Üht laulu ma tahaksin lauda“, tuntud ka kui „Suitsu-õhtu“, lavastajad Jaan Tooming ja Evald Hermaküla, 1969.

4 „Tuulevaikus“, Veljo Käsper, 1971.

5 Einar Maasik. Tuisu Taavi seitse päeva. Eesti Raamat, 1965.

6 „Повесть о чекисте“, Boriss Durov, Stepan Putšinjan, 1969.

7 „Väike reekviem suupillile“, Veljo Käsper, 1972.

8 „Ukuaru“, Leida Laius, 1973.

9 „Легенда о Тиле“, Aleksandr Alov, Vladimir Naumov, 1977.

10 „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007.

11 „Blow-Up“, Michelangelo Antonioni, 1966; „Midnight Cowboy“, John Schlesinger, 1969; „Easy Rider“, Dennis Hopper, 1969.

12 „Little Shop of Horrors“, Roger Corman, 1960.

13 „Неоконченная пьеса для механического пианино“, Nikita Mihhalkov, 1977; „Несколько дней из жизни И. И. Обломова“, Nikita Mihhalkov, 1980.

14 „The Full Monty“, Peter Cattaneo, 1997.

15 „Babe“, Chris Noonan, 1995.

16 „Home Alone“, Chris Columbus, 1990.

17 „Sånger från andra våningen“, Roy Andersson, 2000.

18 „Kauas pilvet karkaavat“, Aki Kaurismäki, 1996; „Mies vailla menneisyyttä“, Aki Kaurismäki, 2002.

19 „Minu Leninid“, Hardi Volmer, 1997.

20 „Брат 2“, Aleksei Balabanov, 2000.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht