Mida me usume?

„Asepresident“ aitab süvendada kallutatud kujutlust ajaloolisest tõest, mis on kooskõlas suundumusega pakkuda publikule lihtsustatud reaalsusekujutust.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Asepresident“ („Vice“, USA 2018, 132 min), režissöör-stsenarist Adam McKay, operaator Greig Fraser, helilooja Nicholas Britell. Osades Christian Bale, Amy Adams, Steve Carell, Sam Rockwell, Tyler Perry jt.

Üks viimaste aastate ühiskonna märksõnu on polariseerumine. Küllap on seega sobilik, et mitut tänavust Ameerika Filmiakadeemia auhinnatud filmi eesotsas „Rohelise raamatu“ ja „Asepresidendiga“1 on nimetatud läbi aegade kõige polariseerivamate Oscari kandidaatide sekka.

Poliitika ei ole Oscaritest kunagi kaugel püsinud. Ehkki Ameerika filmitööstuse ajalugu on maailmavaatelistelt hoiakutelt kirju, määratleb suurem osa Hollywoodi eliidist end liberaalsuse ja progressiivsuse teljel – seega siis tüüpiliste demokraatide valijatena. Mitu tänavust parima filmi kandidaati polnud ka vähem poliitilised, olgu selleks Ameerika rassiajalugu käsitlev „Blackkklansman – Must mees klannis“2 või nii ekraanil kui ka selle taga mustanahaliste esindatusest kõnelev „Must panter“.3

Nõnda eristuvad stiilid, kuidas käsitletakse poliitiliselt delikaatseid teemasid. Ühele poole jääb publikusõbralik meid ühendava otsimine. „Roheline raamat“ on leidnud tee musta ja valge mehe sõpruseni ning kõige kuldsema Oscarini, hoolimata sellest, et kogu sümpaatia ja soojuse juures on tegemist ajaloo tugeva pehmendamise ja valgendamisega. Või just tänu sellele.

Hoopis teistsugust hoiakute ja toonide registrit rakendab kaheksast nominatsioonist üksnes grimmipreemiaga tseremoonialt lahkunud „Asepresident“, mis annab embamise asemel Ameerika lähiajaloole korralikult malakat.

Vaatamata Kuldgloobuse võidule tuli Dick Cheneyl (Christian Bale) Oscaritel alla vanduda Freddie Mercuryle Rami Maleki kehastuses.

Kaader filmist

Süsteemi peale kuri

Trumpi Ameerikaga võrreldes võib see kõik tunduda kauge ja lausa helge minevikuna, aga 2000ndad aastad olid enam kui tormiline aeg. Kümnend algas terrorirünnakuga New Yorgi kaksiktornidele ja lõppes majanduskrahhiga. Sinna vahele jäi muidugi kaks George W. Bushi ja tema kaaskonna ametiaega maailma kõige tuntumas valget värvi majas.

Arvestades, kui tormiline ja vastuoluline oli Bushi administratsiooni valitsusaeg, mõjub üllatavalt, et sellest oli seni valminud vaid üks mängufilm – Oliver Stone’i „W“ (2008). Tõsi, toonaseid peateemasid on rohkelt lahatud dokumentaalides ja dokumentaalsetes mängu­filmides, nagu „Üleloendus“4 2000. aasta kõmulisest Florida hääletustulemusest või „Roheline tsoon“5 massi­hävitusrelvade otsingutest Iraagis.

Võttes arvesse kuhjunud pettumust, mõjus Stone’i käsitlus ootamatult inimliku ja empaatilisena. Veteranlavastaja oli esiplaanile seadnud riigijuhi nooruspõlve ja peresuhted ning sageli püüdnud maailma naerualuseks jäänud presidenti pigem mõista kui hukka mõista. Kümme aastat hiljem on Adam McKay „Asepresident“ toonase administratsiooni pattude läbi hekseldamisel mitu korda raevukam.

Kui Liam Neesoni üleminek Oscari mõõtu draamanäitlejast märulitäheks võib tunduda ootamatu, siis McKay on lavastajana teinud võrdväärse kannapöörde. Bushi valitsemisajal naerutas mees publikut kümnendi populaarsemate sekka kuuluvate pretensioonitute komöödiatega, nt „Ankrumees. Legend Ron Burgundyst“, „Talladega ööd. Ricky Bobby ballaad“ ja „Kasuvennad“.6 Või nagu pilas McKay menukust oma Oscari-kajastuses satiiriliste uudiste lipulaev Onion: „Turuväärtus: liiga kõrge, et olla süsteemi peale nii kuri, nagu ta on“.7

Nimelt on McKayst sel kümnendil kujunenud filmimaailmas üks raevukamaid Ameerika äri- ja poliitilise eliidi kriitikuid. Enne „Asepresidenti“ lahutas ta koost majandussurutise kaasa toonud ahnuse paljukiidetud linaloos „Suur vale“,8 aga murrangut võib tagantjärele näha juba „Varuvõmmides“.9 Võrdlemisi kesiselt vastu võetud märulikomöödia lõpeb jutustajahääle tõdemusega, et tõelised kangelased pole TV- ja ajalehenäod, vaid tavalised inimesed, kes teevad igapäevast tööd maailma muutmiseks. Lõputiitritel vuristati seejuures ette hulk statistikat, kui palju on kasvanud keskmise juhi palk võrreldes keskmise lihttöölise omaga.

„Asepresidendi“ keskmes on nii juht kui ka lihttööline, kelle saatusi McKay kõrvutab. Lihttöölise isik ja roll selguvad alles poole filmi pealt, sündmustiku keskmes on aga vanakurat ise, George W. Bushi parem käsi Dick Cheney (Christian Bale). Vaid 13%-lise toetusreitinguga ametist lahkunud mees suutis avalikkuse eest rohkem varjus püsida kui rohkete fopaade poolest tuntud Bush, tema kaitseminister Donald Rumsfeld või isegi riigisekretärid Colin Powell ja Condoleezza Rice. „Asepresidendi“ eesmärk on näidata vaatajale, kuidas kogus Cheney enda kätte ennenägematul määral võimu, mis tegi ta peamiseks niiditõmbajaks kõigis Ameerikat puudutavates võtmeküsimustes.

Mets puude taga

„Suure vale“ tugevus oli ennekõike selles, et film andis komplekssest probleemist ilma liigsete lihtsustusteta süsteemse ülevaate, kirjeldades rohkete tegelaste abil Ameerika majandust painavaid taustaprobleeme.

Aro Velmet on kirjutanud Sirbis „Suure vale“ ning samal aastal välja tulnud hiilgava draama „Päevavalgele“10 kohta järgnevat: „ [—] lugusid, mis on üleüldse avatud sotsioloogilisele tõlgendusele, on näite- ja filmikunstis sama vähe kui amuuri tiigreid. Neil harvadel juhtudel, kui filmitööstus võtab ette süsteemsed kuriteod, tehakse seda sageli viisil, mis taandab struktuurse ebaõigluse individuaalseks moraalseks läbikukkumiseks ning vandenõu paljastamise üksikute heroiliste meeste sirgeselgsuse tulemuseks.“11

Paraku kipub „Asepresident“ jääma nõrgaks täpselt seal, kus „Suur vale“ õnnestus. Mitmekihilise probleemi­kirjelduse asemel on siin üks suur punane märklaud. Suured süsteemsed probleemid taandatakse aga ilmse vanakuradi enda kehastuse kraesse (Bale tänas muide parima näitleja Kuldgloobust vastu võttes saatanat inspiratsiooni eest).

Näiteks võib jääda mulje, justkui olnuks ekslikel ajenditel sissetung Iraaki mingi üksik ajalooline erand või viga, mis tulenes ennekõike Cheney ja tema klemmidest naftamagnaatide ahnusest. Onu Sami mahhinatsioonid riigi sees ja piiri taga ei alanud ega lõppenud aga ühe asepresidendi või administratsiooniga.

Värskelt ilmunud raamatus „Kuidas peita impeeriumi“12 teeb ajaloolane Daniel Immerwahr kokkuvõtte juba kauem kui sajandi väldanud debatist selle üle, kas Ameerika peaks iseend käsitlema impeeriumina või mitte. Selle aja sisse on jäänud ka riigi nime vahetamise vaidlus, kuna Ameerika Ühendriigid jätvat vale mulje ning ennekõike end vabariikluse kaudu identifitseerinud riigi ulatust annaks paremini edasi hoopis Suur-Ameerika (The Greater America).

Raamatus kirjeldab Immerwahr muu hulgas sõtta minekut Hispaaniaga XIX sajandi lõpus ning osalust Filipiinide vabadusvõitluses. Seal toetasid Ameerika sõdurid iseseisvuse eest võitlevaid ja juba oma riigi välja kuulutanud mässulisi kuni Manilani välja. Seejärel löödi hispaanlastega käed, võeti pealinn oma kontrolli alla ning osteti kogu riik järgnevaks pooleks sajandiks asumaaks.

Kui siia lisada XX sajandi ekskursid Lähis-Idas ja mis tahes Lõuna-Ameerika riigis meelepäraste jõudude võimule toomiseks, ei tohiks kellegi vabastamise sildi all oma mõjusfääri laiendamine ja selle kaudu kukru täitmine õigupoolest üllatada ega näida millenagi, mis on ainuomane Bushi-Cheney paarisrakendile.

Kui veel kord Velmeti sõnu laenata, siis ei ole sigaduste aluseks see, et kusagil süsteemis on kala sees või et kurjad onud on rahaahned argpüksid: „Need tekivad sellepärast, et süsteem töötab täpselt nii, nagu peab.“

Sam Rockwelli George W. Bush kandideeris parima kõrvalosa Oscarile, aga pidi samuti alla vanduma muusikule, Mahershala Ali mängitud Don Shirleyle filmis „Roheline raamat“.

Kaader filmist

Nii tõsi, kui olla saab …

McKay suhtumist portreteeritavatesse iseloomustab stseen, kus veel noor ja kogenematu Cheney küsib talle võimust loengu pidanud Rumsfeldi (Steve Carrell) käest, et mida nad siis õigupoolest üldse usuvad. Rumsfeld pahvatab selle peale kogu südamest naerma ning lahkub lagistades ruumist. See viitab ennekõike tegelaste põhimõttelagedusele, banaalsusele ja oportunismile.

Ka kujundid ja visuaalid on ühemõttelised – Mussolini ja koomiksikurjam Galactus, lõvi gaselli murdmas, kala sööta alla neelamas. Cheney ise saiakesi mugimas ning seejärel rahulolevalt sõrmi lakkumas. Isegi tema infarktidest saab justkui läbiv nali, mis peaks lõpus illustreerima mehe südametust.

Arvatagu Cheneyst ja Rumsfeldist kui halvasti tahes, ometi on maailmavaate üksnes moraalituks oportunismiks taandamine ja üksikisikute demoniseerimine ohtlik tee, mis õpetab inimestele ja probleemidele laisalt käega lööma, mitte püüdma neid mõista. Karikeerimine üle usutavuse piiri surmab eos tahte sündmustikku sügavamalt analüüsida või mõtestada – kuidas ja miks sai üldse selline mees nagu Dick Cheney sedavõrd kaua nii kõrgetel positsioonidel toimetada. Rääkimata Bushi administratsiooni tagasivalimisest, algsest sõjavaimustusest ning Ameerika ühiskonnas soositud personaalse vabaduse realiseerimisest materiaalse ületarbimise ja ahnuse kaudu.

„Järgnev on tõsilugu. Või nii tõsi, kui olla saab, arvestades, et Dick Cheney on tuntud ühe kõige salatsevama juhina ajaloos,“ annavad märku „Asepresidendi“ avatiitrid. „Aga me andsime oma kuramuse parima,“ lisatakse seejärel.

Meelelahutuslikkuse osas peab see valdavalt paika. „Asepresident“ on üsna tihe, tempokas ja sageli vaimukas vaatamine. Sama kehtib muide ka näiteks „Rohelise raamatu“ või neli Oscarit kaasa saanud „Bohemian Rhapsody“13 kohta.

Kui „Suur vale“ jäi meelde vannis vahuveini limpsiva ja vaatajale väärtpaberite lühikeseks müümist selgitava Margot Robbiega, siis samasuguseid lahedaid vormilisi ideid jagub McKay arsenali ka „Asepresidendis“. Näiteks Cheney ärikülaliste tsenseeritud näod ja sõnad, lõputiitrid filmi keskel, shakespeare’ilik dialoog Dicki ja tema abikaasa Lynne Cheney (Amy Adams) vahel jne.

Probleem on aga selles, et nii „Asepresident“ kui ka „Roheline raamat“ pretendeerivad millelegi enamale – selgitavale ja silmi avavale tähenduslikkusele. Üks filmimeediumi kommunikatiivseid võimalusi ongi süsteeme, struktuure ja hierarhiaid nii minevikus kui ka olevikus läbi valgustada, selle asemel et pakkuda vaatajale pelka ventiili end välja elada või lihtsatest selgitustest hõlpu leida. Arvestades, et Cheneyt on niigi nimetatud Ameerika ajaloo üheks kõige vihatumaks riigiametnikuks, tundub tema karjääril jalgade alt sõitmine hiljaks jäänud lihtsa võttena. Uue perspektiivi pakkumise asemel aitab „Asepresident“ seega ennekõike kinnistada vana.

Lihtsate lugudega keerulise maailma vastu

„Asepresidendi“ tõenäoliselt kõnekaim osa puudutab fookusgruppi, kellega põrgatatakse Bushi administratsiooni otsuseid ja nende edastamist avalikkusele. Lõputiitrite ajal pööratakse see metanaljaks. Grupis osalejad hakkavad vaidlema filmi enda üle. Üks neist väidab, et talle nähtu ei meeldinud, sest tegemist on liberaalselt kallutatud pildiga. Teine hüüatab seepeale, et need on ju puhtalt faktid, küllap pidid filmitegijad kõik advokaatidega üle käima, et kohtuasjadest pääseda. Järgneb kitši pööratud konservatiivi ja liberaali sõnelus, mis läheb üle sõimuks ja kähmluseks.

See toob meelde hiljutise palju kaalukama poliitikakäsitluse, HBO toodetud „Brexiti“.14 Kui „Asepresident“ rihib kerget sihtmärki kümnenditagusest ajast, siis „Brexit“ tegeleb uusi mõõtmeid võtva lõputu tragikomöödiaga pealkirjaga „Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust“. „Brexit“ kirjeldab ladusalt, põhjendatud ja veenval moel uut poliitilist reaalsust, kus meedia aitab toota igaühe jaoks lihtsalt arusaadavat ja sama lihtsalt tarbitavat absoluutset tõde. Absoluutidega on aga teatavasti keeruline diskuteerida või nende vahel kompromisse leida.

Jõudnud ringiga tagasi Ameerika filmiakadeemia auhinnatud aasta filmiparemikuni, siis see pakub lihtsaid turvalisi lahendusi. „Bohemian Rhapsody“ eirab fakte Freddie Mercury elust ja toimib pigem jalga kaasa trampima sundiva Queeni karaokena, „Roheline raamat“ mugandab Ameerika süsteemse rassismi maitsvaks kogu pere jõuluroaks ning „Asepresident“ lõhub end sisse ammu pärani uksest, et näidata, kui pahad on ahnepäitsudest poliitikud.

Veel kord: eraldi võetuna ei ole ükski loetletud filmidest kehv. Kokku annavad nad aga petlikult lihtsakoelise šifri mõtestamaks maailma, kus on üha keerulisem aru saada, kes mida ja miks usub. Filmimaailm keerdub niigi fookusgruppide meele järgi olemise ja vaatajanumbrite ümber, kõiksugu auhindamistelt võiks seega oodata tähelepanu teedrajavatele linalugudele, mis näitavad uuel viisil, kuidas infomüras orienteeruda ning teistsugususest sotti saada. Tänavu pärjatud filmid aitavad pigem kinnistada arusaamu maailmast, mida tegelikult ei eksisteeri või pole kunagi eksisteerinudki.

1 „Green Book”, Peter Farrelly, 2018; „Vice“, Andy McKay, 2018.

2 „Blackkklansman“, Spike Lee, 2018.

3 „Black Panther“, Ryan Googler, 2018.

4 „Recount“, Jay Roach, 2008.

5 „Green Zone“, Paul Greengrass, 2010.

6 „Anchorman: The Legend of Ron Burgundy“, Adam McKay, 2004; „Talladega Nights: The Ballad of Ricky Bobby“, Adam McKay, 2006; „Step Brothers“, Adam McKay, 2008.

7 Oscar Guide: Best Director. The Onion, 21. II 2019.

8 „The Big Short“, Adam McKay, 2015.

9 „The Other Guys“, Adam McKay, 2010.

10 „Spotlight“, Tom McCarthy, 2015.

11 Aro Velmet. Hollywoodi kurjuse banaalsus. – Sirp 19. II 2016.

12 Daniel Immerwahr, How to Hide an Empire: A History of the Greater United States, Farrar, Straus and Giroux, 2019.

13 „Bohemian Rhapsody“, Bryan Singer, 2018.

14 „Brexit: The Uncivil War“, Toby Haynes, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht