Mis on teist küll saanud

Aljona Suržikova: „„Ankeedi“ tegemine kindlustas meie ühist seisukohta: lapsed olgu kodus. Las õpivad kuskil teises riigis ja tulevad tagasi.“

MARINA TEE

Pimedate Ööde filmifestivalil esilinastus Baltimaade filmide võistlusprogrammis Eesti dokitegija Aljona Suržikova linateos lakoonilise pealkirjaga „Ankeet“, mis jõuab alates 4. detsembrist ka kinolevisse.

Ühismeedia pakub tihtipeale nostalgilisi postitusi, mis tuletavad meelde vanu aegu. Ühena paarikümnest aastate­tagusest legendaarsest ja märgilisest esemest võib meenuda ka tänapäeva lastele tundmatu ja seletamatu, salapärane ankeet. Ankeedis seisis kümmekond või enam käsitsi, trüki- või kirjatähtedega kirjutatud küsimust: mis su nimi on? kelleks tahad saada? mis on armastus? sõprus? Ja nii edasi. Ankeet oli omamoodi sõprade ja klassikaaslaste test. Režissöör Aljona Suržikova, operaator Sergei Trofimov ja kunagised klassikaaslased on juhuse tahtel säilitanud selle kunagise mälestise, oma kooliankeedi.

Nende kui professionaalide käe all on sellest seemnekesest kasvanud puu – dokumentaalfilm, mis põhineb 1990. aastate faktimaterjalil ja klassikaaslaste saatustel kuni tänapäevani välja. Aljona Suržikova vastas ka mõnele küsimusele filmi kohta.

Teie juurde tuli see teema otsekui iseenesest. Mis oli alguses? Kas tundsite puudust oma üksmeelsest klassist, unistasite oma klassikaaslastest ning kavatsesite neid meeles pidades sellest kogu maailmale rääkida?

Tõepoolest tuli filmi „Ankeet“ idee mulle iseenesest 2009. aastal, kui leidsin ühest mineviku pappkarbist ootamatult oma imekauni koolilapsepõlve mälestused. Sukeldusime mehe Sergeiga minevikku, meenutasime, arutlesime, mõtlesime ankeedile vastanute saatusest. Meeldiv üllatus oli see, et enamikust meie klassi õpilastest on saanud töökad ja targad tänapäeva inimesed. Siis tuli meile meelde, et kuskil peab olema video­arhiiv. Meie klassivenna Dmitri Troškovi isa Rostislav Troškov jäädvustas meie ühised sündmused videolindile. Meil õnnestus kõik videosalvestised kokku koguda ja digiteerida. See omamoodi arhiiv ankeetidest, fotodest ja videosalvestistest moodustas juba iseenesest süžee. Otsustasime mehega, et kogume need saatused ühte. Nii sündiski filmi idee. Iga elukutse annab võimaluse algatuseks. Mina olen ju filmirežissöör ja minu puhul on see seaduspärane.

Aljona Suržikova: „Ankeedi“ idee tuli mulle iseenesest 2009. aastal, kui leidsin ühest mineviku pappkarbist ootamatult oma imekauni koolilapsepõlve mälestused.”

Jelena Rudi

Sinu kogu loomingus on näha kiindumust kodumaasse, maasse üldse ja perekonda. Kas see on ainult 1990. aastate põlvkonna teema?

Muidugi mitte. See on iga põlvkonna teema. Mind kui režissööri puudutab see eriti. Võib-olla on ajad oma jälje jätnud. Mõned meie õpetajad soovitasid otsesõnu, et me Eestist ära sõidaksime. Valik oli meie teha. Mina aga ei tahtnud oma juuri läbi lõigata. Piisas sellest, et mu vanemad elasid saatuse tahtel kogu elu Eestis, kaugel oma kodumaast. Isegi oma diplomitöö Tallinna ülikoolis pühendasin ma sellele teemale. Minu filmi pealkiri oli „Tee otsing. Kodumaa“ (2004). Tahtsin kogu maailmale öelda: „Eesti on minu kodumaa.“ Leppisin kokku ühe kaugsõiduautojuhiga ning sõitsin temaga Tallinnast Pariisi, kaamera kaasas. Autojuhi igas peatuspaigas otsisin huupi vene keelt kõnelevaid inimesi ja vestlesin nendega teemadel: kust nad pärit on, kus on nende kodumaa, kuidas nad sattusid sellesse riiki, kuidas on säilinud emakeeleoskus? Ja nii edasi. Tahtsin teha filmi mõttega „kus jalg maas, seal kodu“. See film jõudis isegi mingile festivalile.

Nende sõnade kinnituseks esitan välja­võtte tollal veel üliõpilase Aljona Suržikova intervjuust 2001. aastal ajalehele Den za Dnjom1:

Ma ei saa Eestist kauaks ära sõita. Olen viieteistkümnendast eluaastast alates reisinud, ja iga kord tõmbab mind siia tagasi, kusjuures enamik minu eakaaslasi lahkub Eestist. Ma igatsen neid taga ja reisides kohtun nendega rõõmuga. Aga sealjuures mõistan: ma isiklikult tahan midagi saavutada siin. Ja esmajoones venelaste jaoks… Meie oleme kodutute geeniuste põlvkond: venelastel on raskem kui eestlastel. Seepärast nad kõik õpivad palju, karastuvad, ületades kõikvõimalikke takistusi, saavad targaks, mõistavad paljut, teavad paljut, on kartmatud, mobiilsed, kuid lõpuks sõidavad mis tahes võimaluse tekkides ära. Mina aga, nagu juba ütlesin, tahan olla kasulik siin.“

Küsimusele „kuidas sa edu saavutad? vastasid 2001. aastal: „Pigistan silmad kinni ja lähen lahingusse.“ Kuidas laheneb see küsimus nüüd?

Ikka samamoodi: pigistan silmad kinni ja lähen lahingusse. Peamine on tegutseda.

Kas sa tahtsid „Ankeeti“ tehes saada võluriks ja muuta oma klassikaaslaste saatusi, pöörata aega tagasi?

Hea küsimus. Ma märkasin imestuse ja rõõmuga, et meie omade saatused ei kujunenud just lihtsalt. Paljud neist on Eestis jalad alla saanud, ei ole kadunud, ei ole norgu vajunud. Ka teistes maades. Peamine, mida meile on õpetanud vanemad, õpetajad ja aeg, on see, et ei tohi lasta endal laisaks muutuda. Olen kindel, et isegi need, kes seisavad praegu valiku ees, kellel on raske, ei tee seda viga. Meil oli tore klass. Ere lapsepõlv.

Üks ilmekas näide. Rahvateatris Junost ma ei mänginud printsesse, vaid pidasin alati silmas Tuhkatriinut: tuleb töötada, kannatada, liikuda. Nii on ka nüüd. Arvan, et mu klassikaaslased teevad sedasama.

Filmis on ainult mõned tegelased …

Projekt sünnitab projekti. Kavas oli teha seriaal, rääkida igaühest eraldi lugu. Tegelastel on, millest rääkida, mõtteid, mida jagada. Me ei ole enam koolilapsed. Kellelegi oleme juba vanem põlvkond ja valmis andma järje üle noorele põlvkonnale. Sellest tulevadki lood.

Tegite mehega mõni aeg tagasi dokumentaalfilmi „Suur-Sõjamäe“2 sealsetest aiamaadest ja seal elanud inimestest, kelle uus maaomanik, Tallinna lennujaam, käsu korras minema ajas. Elades koos tegelastega läbi lahkumisemotsioonid, tegite mehega radikaalse otsuse: jätsite oma linnaelamise ja kolisite maale, kus restaureerisite maja. Seal jõuate maad harida ja rajate külas muuseumi. Millised muutused ootavad teie peret „Ankeedi“ väljatulekuga?

Meil kasvab kolm last. Me ei ela oma elu eraldi. Ikka koos. Nemad jälgivad meie tegevust filmide loomisel, käivad kaasas töösõitudel. Mina olin juba lapsepõlvest peale loominguliselt aktiivne. Mees tegeles rohkem tehnoloogilise loominguga. Mina andsin näiteks juba lasteaias välja oma ajakirja Lugu… . Igal lehe­küljel oli oma teema: „Lugu leivast“, „Leninist“, „Sõprusest“. Siis tuli kooli seinaleht. Siis teater ja reisid. Mees omandas interneti sünniajal infotehnoloogia, internetidisaini. See viiski nii minu kui ka tema kutsevalikuni. Jälgime mehega oma lapsi tähelepanelikult. Oleme valmis nende algatusi toetama.

„Ankeedi“ tegemine kindlustas meie ühist seisukohta: lapsed olgu kodus. Las õpivad kuskil teises riigis ja tulevad tagasi. On jäänud üle see kõik neile selgeks teha. Kindlustada.

Kas on juba selge, kelleks teie lapsed saada tahavad?

Üks kavatseb saada animaatoriks, disaineriks. Ta joonistab hästi ning valdab ka tänapäeva disainiprogramme. Teise puhul vihjame arstikutse valikule. Ta on pedantne ja suudaks inimesi asjatundlikult päästa. Leiab endale ise tegevust ja täiustab end, kuni jõuab loogilise tulemuseni. Õpib ise hiina keelt, tunneb huvi Egiptuse vastu. Süveneb selle maa ajalukku ja kunsti. Tahtis mereandide kollektsiooni ja panigi selle kokku, kaasates sellesse meid ja sotsiaalvõrgustiku kaudu meie sõprugi. Ta on kangekaelne, sihikindel ja põhjalik. Üldiselt on „Ankeet“ andnud meie perekonnale tarkusetera. Oleme valinud õige tee, kogunud laste ja kogu perega tiimi ning läheme edasi.

Tõlkinud Mait Eelrand

1 Marina Tee. Поколение бездомных гениев. Den za dnjom, 17. I 2003.

2 „Suur-Sõjamäe“, Aljona Suržikova, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht