Nagu välismaa sari

„Pank“ on oluline katsetus Eesti sarjamaastikul, aga ei anna päris välja dünaamilise karaktersarja mõõtu

NORMAN KUUSIK

Teleseriaal „Pank“ (Eesti 2018, 10 × 50 min), režissöörid Jan-Erik Nõgisto, Rainer Sarnet, Marianne Kõrver ja Juhan Ulfsak, stsenaristid Tarmo Jüristo ja Eero Epner. Osades Sergo Vares, Priit Võigemast, Evelin Võigemast, Kati Outinen, Gert Raudsep, Andres Dvinjaninov Tiina Tauraite jt.

Esimesed kuuldused „Panga“ tulekust levisid juba ammu enne Eesti juubeliaastat: see on „Tõe ja õiguse“ kõrval üks enim reklaamitud „EV 100“ filmiprojekte. Elevust suudeti niipalju tekitada küll, et kui sari lõpuks vaatajani jõudis, võttis see esmanädalal „Õnne 13“ järel 14,4% (174 000 vaatajat) vaatajaosaga neljanda koha. Esimesest tähelepanulainest kantuna nendib Margit Adorf veel paar nädalat hiljemgi, et pärast neljapäevast „Panka“ saab „sellest terve nädalavahetuse rääkida. [—] Kus iganes, kus kokku saavad kaks eestlast.“¹ Tõsi, vaatajahuvi püsima ei jäänud ning kuuendast osast alates kõigub „Pank“ sama edetabeli 20. koha piirimail. Samas arvustuses tõstatab Adorf ka „klassikalise maksumaksja probleemi“, kuna raha läks 1,5miljonilise eelarvega sarja tootmiseks ehk mõnevõrra rohkem kui Eesti telemaailmas kombeks. Ei saa aga eitada, et „Pank“ on oluline katsetus Eesti sarjamaastikul, mida tasub analüüsida nii rahvusvahe­lises kui ka kohalikus kontekstis.

Telesarjade kuldajastu kannul

„Panga“ kontseptsiooni võib mõneti irooniliselt võtta kokku sõnadega „nagu välismaa film“ ning sarja võrdluseski on välja toodud sellised Ameerika kaabeltelevisiooni suured hitid nagu „Halvale teele“ või „Sünge juhtum“.² Vanemaks eelkäijaks võib pidada aastatuhande alguse telesarjaformaadi uut tõusu, mida inglise keeles on nimetatud ka (üheks mitmest) telesarjade kuldajastust (The Golden Age of Television). Sarjad nagu „Sopranod“, „Dexter“ või „Võrgustik“,³ mille fookuses polnud enam 28- või 45minutiline lühiseiklus, vaid pigem üle mitme hooaja kestev pikem narratiiv, pälvisid kriitikute tunnustuse süžeelise küpsuse ja tegelaste mitmekihilisuse eest. Vabadust jutustada 450 või enama minuti jooksul pikk ja kaasahaarav lugu peetakse sageli eeliseks ka mängufilmiformaadi ees, mistõttu jõuavad pikemad ja tõsisema alatooniga lood tihti just tele- ja mitte kinovõrku. Hea näide on kas või „Troonide mängu“⁴ edu sarjana, analoogiline „Sõrmuste isand“⁵ sai kümme aastat varem sündida aga ainult filmina. Mõlemad kuuluvad kahtlemata väärtfantastika peavoolu, ometigi oleks „Troonide mängu“ verine grotesksus ja moraalne kahetisus kinolinal lubatav ainult „Mandy“⁶-laadses nišifilmis. „Sõrmuste isanda“-järgne tüüpiline fantastika­žanr kinoekraanil on seejuures üha enam Marveli või DC superkangelaste nägu.

Sarja keerukuse ülim näide on aastatel 2002–2008 jooksnud „Võrgustik“, mida on võrreldud Balzaci „Inimliku komöödia“ laadis romaanirealismiga. Erinevalt enamikust sarjadest ei toetu see krimidraama konkreetse peategelase karismale. Sarja keskmeks on pigem Baltimore’i linn, mille detailne läbilõige annab edasi kogukonna dünaamika, olgu selleks getodes peetav lõputu narkosõda, hääbuv sadamatööstus, logisev haridussüsteem, korrumpeerunud poliitika või sensatsioonialdis meedia. Kuigi selles orgaanilises süsteemis leiab mitmeid meeldejäävaid karaktereid, ei ajenda neid tegutsema „Kaardimaja“⁷ Frank Underwoodi inimnäoline võimuiha või „Sünge juhtumi“ Rust Cohle’i maniakaalne õiglustunne. Nende jõupingutused ja teod ei püüdle üliinimlikkuse poole, nende surm on sageli ootamatu ja mõttetu.

 

 

Netflix ja teised voogedastus­teenused on sarjade populaarsust plahvatuslikult suurendanud. „Kaardimaja“ edust kannustatuna tundub, et sarjade kuldajastu järgmiseks faasiks on muukeelsete loomingu jõudmine anglosaksi peavoolu. Netflixi promotsioonimasina esirinnas leiab nii hispaania („Narcos“), prantsuse („Marseille“) kui ka poola keeles („1983“)⁸ loomingut, millega püüeldakse kvaliteetsarjana tunnustatuse poole. Sama trendi näeb isegi animeeritud sarjades, nagu „BoJack Horseman“ (2014–…), kus jätkatakse pealtäha küll „Simpsonite“⁹ vaimus täiskasvanute satiiriga, kuid seotakse peategelase tragi­koomilised läbielamised eluliseks looks.

Telesarja kuldajastu revolutsioon seisneb niisiis eeskätt süžee- ja karakteri­arengus, olles vähem seotud žanri visuaalse arenguga. Tõsi, on sarju, näiteks „Twin Peaks“,¹⁰ mida kiidetakse eeskätt visuaalse stiili poolest, hoolimata puudujääkidest narratiivses terviklikkuses. Meeletu eelarvega „Troonide mängu“ või „Läänemaailma“¹¹ saab visuaalselt võrrelda ka Hollywoodi suurimate hittidega, kuid neile eelnenud nullindate alguse näidete operaatoritöö on pigem tagasihoidlik. „Sopranode“ murrangulisus pole selles, et selliste filmide nagu „Ristiisa“ või „Ükskord Ameerikas“¹² laadis lugu jutustatakse veelgi muljetavaldavamas visuaalses stiilis. See seisneb pigem selles, et saame Tony Sopranost kuue hooaja jooksul märksa mitmepalgelisema ja inimlikuma pildi kui Marlon Brando või Robert de Niro etendatud tegelaskujust.

Ülivõrretes Eesti sari

Kuigi „Panga“ tutvustusega on üldjuhul kaasnenud ülivõrded selle eelarve ja mastaapsuse kohta, ei asetaks ma seda siiski võrreldamatuna väljapoole ülejäänud Eesti seriaalikunsti. Vormi poolest on „Panga“ lähim sugulane kahtlemata 2008. aastal valminud „Tuulepealne maa“.¹³ Kahte sarja liidab nii osaliselt kattuv näitlejaskond kui ka Eesti Vabariigi aastapäevaga seotud tekkelugu. Võttes arvesse „Tuulepealse maa“ laialdast edu, on „Pangal“ eeskuju igati olemas ning mõningase küünilisusega võiks rääkida ka sellisest sarjažanrist nagu EV juubeliks tehtud Eesti ajalooline draama.

Ajaloofookus on mõistagi teine ning keskendumine 1990. aastatele resoneerib mitme hiljutise filmiga, nende seast ennekõike ehk tragikomöödiaga „Päevad, mis ajasid segadusse“.¹⁴ Kuigi eelmainitu meenutab karme 90ndaid pigem naiivse nostalgiaga – seda on „Panga“ loojad väidetavalt üritanud vältida –, siis samalaadne jõmmikultuuri kujutus on jõudnud ka „Panga“ peategelase tooresse päritolulukku. Lähiajaloo nostalgia on olnud õhus ka mitmes uuema aja dokumentaalis, nagu „Disko ja tuumasõda“ või „Rodeo“.¹⁵

Peab siiski nentima, et „Panga“ minevikukujutus on mitmel põhjusel puudulik. Nagu sarja loojad on ka rõhutanud, ei ole püüeldud „Pangas“ dokumentaalsuse poole, vaid on üritatud pigem tabada lähiajaloo vaimu. Sündmused paralleelmaailmas, olgu selleks idanaabrite majanduskriis või kuulsa suusataja dopinguskandaal, meenutavad meile tegelikkust, aga täpsemal järelemõtlemisel siiski kuidagi moonutatult. Tahtlikult on välditud konkreetseid kuupäevi, aga reaalse maailma sündmustega võrreldes adub vaataja sageli, et sarjas samaaegsena näivate juhtumiste vahele jääb tegelikus maailmas palju aastaid (võtkem näiteks Hansapanga ja Hoiupanga liitumise ja Šmiguni dopinguskandaali ajavahe). Ühtlasi jääb osa sündmusi ka kaugele väljapoole 1990ndaid: Hansapanga nimevahetus toimus aastal 2009 ning sarja lõpetav suur kinnisvarakrahh algas vahetult enne nimevahetust. Turunduses külvati küll intriigi stiilis „Toomas Pisuke on Erkki Raasuke“, aga sarja enda loogika seisukohalt pole niisugused võrdlused õigupoolest väga olulised.

Iseenesest ei ole selline kõverfiktsioon midagi tavatut. Eriti selgelt tuleb see välja „Kaardimaja“ puhul, mis ei seostu ühegi konkreetse ajahetkega, kuid kus on imiteeritud ometigi Ameerika sisepoliitilist valimistsüklit ja maailmapoliitika laiemaid sündmusi. Küll aga häirib see, et sarja loojate ajastutruudusele pühendumisest hoolimata on sattunud ekraanile üsna palju visuaalset anakronismi. Osalt on tegemist pisiasjadega, nagu taustal ilutsev Bikekeepi roheline rattaparkla, mida võiks pidada ebaoluliseks iluveaks. Selle kõrval tekitab aga hämmeldust mitu suuremat ajastuprohmakat: näiteks elab Toomas (Sergo Vares) oma pangandustee alguses, mil hallidel CRT-monitoridel mängitakse asjastu suurhitina Doom II-e, kusagil Filmi tänava või renoveeritud Rotermanni uusarenduses ning keskeakriisis Kalju (Priit Võigemast) kergendab põit Türisalu pangal, kui taustal keerlevad moodsad tuulegeneraatorid. Võiks peaaegu arvata, et tegemist on tahtlike katsetega lõhkuda neljandat seina, panna tegevus mingisugusesse hübriidajastusse, nagu on tehtud filmis „Don Juan Tallinnas“.¹⁶ See ei lähe aga kokku sarja 90ndaid afišeeriva olekuga. Olgu põhjus kunstiline või juhuslik, lähiajaloo igapäevaolme poolest on „Päevad, mis ajasid segadusse“ märksa tõetruum.

Üksildased Eesti introverdid

„Panga“ suurim valukoht on tegelased ja nende elulisus. Esmapilgul on tegelaskond küll üsna paljulubav: peategelase Toomase „tanklateenindajast suure korporatsiooni eesotsa“ loole lisab värvi läbikäimine eelmisest elust pärit kambajõmmidega, üle keskmise arvutus- ja vaimuvõime ning kontrast mitmete vähem andekate kolleegidega. Kuigi on ette heidetud Toomase liigset passiivsust, siis vähemalt esialgu sobib stoilisus peategelasele küll. Ka Nordpanga üldmulje on intrigeeriv: juhtkonnas istub Ülle (Evelin Võigemast) ja Kalju kiskjalik tandem, keda tasakaalustab kogelev ja inimeste vajadustele keskendunud Mati Iisak (Gert Raudsep), kolmas osapool, nohiklik Siim (Markus Luik), ajab mingit oma asja. Trading floor’i poisikeseromantikas annab tooni Toomase dünaamika lauanaabri Heikiga (Hendrik Toompere jr), dildoga lehvitav ja piiblitsitaate pilduv Jimmy (Reimo Sagor), romantilise liini pealt ainus nais-trader Pille (Liis Lindmaa) jne. Hästi toimib ka kontrast halli ja puitunud Kodupangaga.

Küll aga tundub, et stsenaristid pole suutnud paljulubavast lähtepunktist edasi liikuda ning tasapisi sulavad tegelaste iseärasused kokku. Järele jääb justkui üks tegelasetüüp: tõsimeelne ja napisõnaline introvert, kes vaatab mõtlikult aknast välja, võitleb keskeakriisiga jõusaali trenažööril või (naistegelaste puhul) paljastavalt peegli ees. „Pank“ kannatab krooniliselt igasuguse spontaanse või väikese dialoogi puuduse all, mistõttu suhtlus tegelaste vahel kaotab lõpuks igasuguse haaravuse: pole vahet, kas kujutatakse parasjagu Toomase armusuhet Pille, Kati (Mirtel Pohla) või Kelliga (Inga Salurand) või hoopis Mati ning nimetu (enamjaolt palja) viiuldaja (Marili Kõiv) oma – ühesugune tuim suhtlusvaegus painab kõiki. Olgu tegemist kolleegiga bensiinijaamas või Kodupanga endise asedirektoriga, „Panga“ tegelaste kodune elu näib kaunikesti üksildane, üldjuhul kusagil suure korteri tühjuses. Sümboolseid või tegelikke suitsiidikatseidki jõuab napi hooaja jooksul näha vähemalt kolm.

Kui Nordpanga ülevõtmiseni leiab ehk veel mingitki elavust, siis kaheksandast osast peale kaob ära igasugune dünaamika ja tegelaste edasised juhtumised leiavad aset lihtsalt süžee täitmiseks. Mati Iisaku poliitiline diskrediteerimine ei saa tekitada väga tugevaid emotsioone, kui tema poliitikasse kutsumise seik leiab aset napilt 20 minutit varem ning teema areneda ei jõua. Enim on kannatanud Andres Dvinjaninovi tegelaskuju (nimetu Eesti Panga direktor, hiljem peaminister), kellest on poliitikaliini sissetulekuga saanud võimuahne populisti klišeelik paroodia. Kui tulevane peaminister ütleb, et „mõtleme programmi peale hiljem“, võib seda küll soovtõlgendada kriitikana poliitika sisutühjuse aadressil, aga pigem jääb mulje, et stsenaristidel polnud enam jaksu ega kaadriaega seda suunda korralikult lahti kirjutada.

Nõnda tundub, et tegevusliinide kondikava on paigas, kuid rasva- ja lihaskiht selle peal õhukesevõitu. Hea näide on seik Toomase ja Heiki suhtluses: üheksandas osas kupatab Toomas endise lauanaabri pangast minema, kuna sellele ei meeldi uue juhtkonna suund. See võiks osutada sellele, kuidas kahe tegelase suhtumine Nordpanka on aja jooksul sisuliselt vahetunud, võttes arvesse, et paar osa varem otsustas Heiki viimasel hetkel müüa oma osaluse rootslastele, lõpetades nõnda sümboolselt panga ülevõtmise. Kuna vahepealsel ajal kahe tegelase omavaheline lävimine pea puudub, on sellel nüansil aga üsna poolik mõju.

Pigem kannavad lugu sümbolismi täis topitud meeleolukaadrid, mille puhul „tuleb pidevalt mõistatada, mida öelda tahetakse“. Kõik ei peagi olema narratiivselt loogiline ja kujundid võivad jääda lahti mõtestamata, kui kujund ise on sedavõrd mõjuv (mõtleme „Twin Peaksile“), aga sellisel juhul tekib pidevalt konflikt „Panga“ realismitaotlusega. Kui sümbolismikoorem muutub liiga raskeks, tõttab appi mõne tegelase poeetiline sisemonoloog teemal „meie oleme pank ja Eestimaa me klient“ või „kutseka kolmepoiss, kellele anname laenu“. Meenutades Frank Underwoodi kõnekaid monolooge poliitikast ja elust, on see võte täiesti koššer, aga „Panga“ monoloogid ei ole ühegi tegelase tegelik sisekõne, vaid pigem sarja loojate otsene hääletoru.

Terviklikkuse ja loomulikkuse probleemid tunduvad olevat põhjustatud sellest, et „Pangaga“ on üritatud jutustada liiga suurt lugu liiga väheste vahenditega. See ei tähenda ainult sarja eelarvet, vaid ka kümne osa ajaressurssi. Väide, et kogu sarja eelarve eest saaks „umbes kümme minutit „Halvale teele“, kehtib ka teistpidi: AMC ressursside ja lähenemisega kestaksid „Panga“ esimesed kümme minutit (Toomase gängielu bensiinijaama töötajana) vähemalt ühe või paari osa jagu. Hooaeg lõpeks aga kusagil Kodupanga majandusraskuste ilmnemisel ja sari ise Nordpanga müümisega rootslastele. Kõrvalepõige poliitikasse ja Toomase tegemised Rootsis oleks sobiv aines lisahooajaks, kui kanali bossid otsustavad sarja populaarsusest kantuna veel ühe hooaja välja pigistada. Ilmselgelt on Eesti telemaastiku puhul sellise mastaapsuse saavutamine keeruline ning ka teise hooaja tõenäosus tegijate ringi väljaütlemiste põhjal pigem välistatud. „Pank“ jääb niisiis siiski „EV 100“ eriprojektiks, mistõttu on ka mõistetav katse katta ühe hooajaga mingisugune ajastutervik.

Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et „Pank“ on nagu välismaine sari, eeskätt tehniliste lahenduste poolest, kuid tegevustiku ja tegelaskujude areng meenutab siiski pikemat sorti minisarja, mille kõrvalliinid ja -tegelased ei hakka elama oma elu. Samade probleemide käes kannatab näiteks juba eespool mainitud „Marseille“, kus ei suudeta ambitsioonikusest ja kuulsatest näitlejatest (eesotsas Gérard Depardieu) hoolimata tagada ühtlast taset ning fiktiivse maailma loomutruudust. „Tuulepealse maaga“ võrreldes on „Pank“ märksa kunstilisem üritus ning seetõttu keskmisele vaatajale ehk ka keerulisem vastu võtta. Hoolimata seosest teatud ajastu kujutamisel, ei mahu „Pank“ siiski samasse malli eelnevalt mainitud lähiajalugu käsitlevate filmiteostega. Pigem meenutab sarja lähenemine Veiko Õunpuu kunstfilme ja kui hinnata seda ainuüksi visuaalse stiili poolest, kannab „Pank“ võrdluse ka ausalt välja. „Kaardimaja“ või „Halvale teele“ vaimus dünaamiline karakterisari see paraku siiski pole.

1 Margit Adorf. „Pank“. Kaks teatraali tegid seriaali. Eesti Päevaleht 18. X 2018.

2 „Breaking Bad“, 2008–2013; „True Detective“, 2014–…

3 „The Sopranos“, 1999–2007; „Dexter“, 2006–2013; „The Wire“, 2002–2008.

4 „Game of Thrones“, 2011–…

5 „The Lord of the Rings“, Peter Jackson, 2001–2003.

6 „Mandy“, Panos Cosmatos, 2018.

7 „House of Cards“, 2013–2018.

8 „Narcos“, 2015–2017; „Marseille“, 2016–…; „1983“, 2018–…

9 „The Simpsons“, 1989–…

10 „Twin Peaks“, 1990–1991; 2017.

11 „Westworld“, 2016–…

12 „The Godfather“, Francis Ford Coppola, 1972; „Once Upon a Time in America“, Sergio Leone, 1984.

13 „Tuulepealne maa“, Ain Prosa, 2008.

14 „Päevad, mis ajasid segadusse“, Triin Ruumet, 2016.

15 „Disko ja tuumasõda“, Jaak Kilmi, Kiur Aarma, 2009; „Rodeo“, Raimo Jõerand, Kiur Aarma, 2018.

16 „Don Juan Tallinnas“, Arvo Kruusement, 1971.