Neutraalsusest ja apoliitilisusest keskkonnateemade käsitlemisel (filmi)kunstis

Kapitalistlikus turumajanduses saab apoliitilisest ja neutraalsest kunstist keskkonna hävitamise tööriist.

MIRJAM RENNIT

Dokumentaalfilm „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ (Klaasmeri, Levila, Eesti 2023, 93 min), režissöör Marianne Kõrver, operaatorid Marianne Kõrver ja Hanna Samoson, helilooja Janek Murd, produtsent Kristel Eplik.

Dokfilmi „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ Tallinna esilinastusele 11. märtsil järgnes filmitegijate vestlusring, milles osalesid režissöör Marianne Kõrver, peategelane-operaator Hanna Samoson ja meediaväljaande Levila eestvedaja Daniel Vaarik. Film on kaasahaarav ja humoorikas, oma vaatlevas vaimus suure potentsiaaliga tõstatamaks päevakajalisi teemasid seoses Rail Balticu ja vastuoluliste suurprojektidega, aga sellele järgnenud ja hämmastavalt pealiskaudseks jäänud arutelu oli isegi kõnekam.

Eksperiment sai alguse 2020. aasta sügisel, kui Levila lehel näidati 12 päeva otseülekannet Samosoni matkast Rail Balticu kavandatud trajektooril Iklast Ülemistele läbi metsade, võsade, kraavide, koduõuede ja rabade. Levila on kolme tegutsemisaasta jooksul praktiseerinud ja propageerinud nn aeglast ajakirjandust, tuues lugejateni nii teksti, hääle kui ka video abil süvitsi minevaid lugusid mitmetahulisest Eesti elust. Väljaande töö on tänuväärne: pakutakse alternatiivi pahatihti pealiskaudsele ja klikijanus ajakirjandusele ning valgustatakse mitmesuguseid ühiskonnaprobleeme alates alkoholisõltuvuse küüsis olevate vanematega üleskasvamisest kuni inflatsiooni tingimustes üha süveneva palgavaesuseni. Ka Rail Balticu algne videoprojekt ja sellest sündinud dokfilm on tegijate sõnul ajendatud soovist saada aru ühest taasiseseisvusaja kõige mastaapsemast ja lepitamatuid seisukohti kaasa toonud taristu­projektist.

Autorite sõnul soovitakse eelkõige mõista Rail Balticut kui tõsiasja 213 kilomeetril lahti rulluval maastikul; oma kohalolu kaudu füüsilises keskkonnas mõtestada säärast suurprojekti. Tutvustavas tekstis märgib Vaarik, et nende lugu võiks rääkida ka teistest vastuolulistest suurprojektidest nagu Nursipalu harjutusväljak või tuumajaam, „kus põrkuvad suured tehnoloogilised ideed sooviga säilitada midagi, mis on kellelegi meist ülimalt tähtis“. Kõrveri sõnul pole film Rail Balticu vastu ega poolt, vaid näitab „arvamuste paljusust, muutustega toimetulemise protsessi ning jäädvustab eluolu ja maastikke ühes kaduvas ajahetkes“. Raudtee vajalikkuse, selle sotsiaal-majanduslike mõjude ja keskkonnakahjude üle on arutletud aastaid. Üleilmse kliimakriisi ja elurikkuse kao keskel mõjub filmi saatev neutraalne meelestatus ja seisukohtade puudumine häirivalt ja rahutukstegevalt. Iseäranis üllatav on, et tegijate käsitluses on saanud kõnealusest teemast meie kõigi, mitte ainult raudtee vahetus läheduses elavate kogukondade elu hoidvast looduskeskkonnast, apoliitiline kunstiobjekt. Kas see näitab, et filmi autorid ei oska või ei soovi luua seoseid keskkonnahoiu ja ühiskonna heaolu vahel praegu ja tulevikus, ei ole teada, aga niiviisi taandatakse elukeskkond millekski abstraktseks, millest meie heaolu ei sõltu.

Koos elurikkuse kao ja kliimamuutuste süvenemisega vajame ellujäämiseks just nimelt seda elusloodust, mida kõnealuses filmis nii neutraalselt ja apoliitiliselt kaduvaks määratuna talletatakse.

 Kaader filmist

Tallinna esilinastusele järgnenud vestlusringis rõhutas Kõrver, et film pole poliitiline ja selle autorid ei kuulu pooldajate ega vastaste leeri. Eesmärk on näidata erinevate inimeste ja osapoolte seisukohti, millest režissööri sõnul moodustub omamoodi mosaiik. Vaarik täheldas, et ühiskonnas on üha rohkem polariseerunud arutelusid, tema sõnul tuleks enne rutakat arvamuse avaldamist sisse ja välja hingata, see tähendab, enne mõelda kui öelda. Filmi­tegijate eesmärk on astuda raudtee-ehitust ümbritsevatest aastatepikkustest kirglikest debattidest ja vastuseisudest samm kõrvale, et vaadata mastaapsele raudteeprojektile värske pilguga. Võib nõustuda, et debattides esineb liiga palju lahmimist ja rohkem võiks olla üksteise ärakuulamist, ent antud juhul on säärane kommentaar kummastav ja suretab arutelu.

Vestlusringis arutletigi eelkõige selle üle, kuidas küll Samosonil õnnestus oma teekonnal kohata ainult sõbralikke koeri ja kiideti tema relvitukstegevat olekut, mis aitas avada teel kohatud värvikate karakterite, kodu- ja metsaomanike, jahimeeste, maapuurijate, poliitikute ja kaasarändajate mõttemaailma. Juhuslikud vestlused ja olukorrad olid tihti niivõrd tabavad, et neid võiks pidada ette kirjutatud stsenaariumi etendamiseks. Vestlusringis ei kõnetatud filmis esinenud kohalike ja Samosonile rännaku vältel saadetud virtuaalsõnumites väljendatud vastasseisu ja murekohti, samuti projekti pooldajate argumente. Diskussioon jäi hämmastavalt pinnapealseks, peamiselt räägiti tegijate kogemustest ja katsumustest filmi loomisel.

Säärast põletavat teemat käsitlevatelt dokumentalistidelt ootan selgemat autoripositsiooni või vähemasti püüet kasutada filmis nähtut ja väljendatut arutelude läbiviimiseks ning eri vaatepunktide valgustamiseks. Seda iseäranis olukorras, kus teema on aktuaalne ja puudub selgus, mis raudteeprojektist ikkagi saab. See aga ei paista olevat filmitegijate eesmärk, pigem tahetakse ennast igasugustest teravatest aruteludest distantseerida. Sarnaselt dokumentalistikaga püütakse ka sotsiaal- ja humanitaarteadustes vaatlevalt positsioonilt mõista vastandlikke seisukohti. Nüüdseks valitseb nendes teadustes konsensus, et niivõrd eksistentsiaalsetes, absoluutselt kõike ja kõiki mõjutavates teemades nagu keskkond, elurikkus ja kliima ei tohi hoiduda informeeritud järeldustest ja teadustööd tuleb meediumina kasutada oluliste teemade tõstatamiseks, kogukondadele ja loodusele hääle andmiseks. Seda ootan ka Eesti dokumentalistidelt.

Filmist käib läbi ühe kohaliku elaniku kommentaar selle kohta, kuidas temaga on Rail Balticu elluviijad maa­kasutuse kokkulepped sõlminud, aga tema naabriga ei ole veel keegi ühendust võtnud. Siit võib järeldada, et kohalike aruteludesse kaasamine ja nende vaadetega arvestamine on olnud puudulik. Filmis olekski võinud veelgi rohkem näidata ja kuuldavaks teha elanike muresid seoses kavandatava projektiga, oletatavasti on välja jäänud omajagu selleteemalist materjali. Linastusjärgsest arutelust jäi mulje, et filmitegijad ei püüdlegi parema kaasamise, muredesse süüvimise ja kohalikele hääle andmise poole. Pigem kumas läbi rahulolu sellise eksperimendi teostamisest.

Kõnekas oli ka Vaariku vestlusringi kokkuvõte, et uue valitsuse arvatavad koalitsioonierakonnad Eesti 200 ja Reformierakond on kahe käega Rail Balticu poolt ning arvatavasti see valmis ehitatakse. Seega võtavad filmitegijad raudteeprojekti lõpuleviimist paratamatusena ning sihilikult või mittesihilikult kujuneb nende taotluslikult ülimalt neutraalne lähenemine raudtee-ehitust toetavaks ja osalisi lepitavaks omamoodi suhtekorralduslikuks kunst-performance’iks. Arutelust jäigi kõlama sõnum, et filmiprojekti eesmärk on leida paremaid viise, kuidas Rail Balticust rääkida. See mõjub aga katsena leida üles need seni avastamata võtted, mis aitaksid lõpuks ometi projekti autoritel selle vastaste meelt muuta, selle vajalikkust vastuvaidlematult kommunikeerida. Soovimatus raudtee-ehituse hetkeseisu ja selle mõjudesse süveneda on veider seda enam, et film algas väljavõtetega ajakirjandusest, kus suure hurraaga kuulutati raudtee valmimist käesolevaks aastaks. Kui autorid oleksid vähegi soovinud projekti ja selle hetkeseisu kriitiliselt hinnata, oleks seda võinud pidada raudtee-ehituse tragikoomilist saagat rõhutavaks võtteks, igatahes läbis selle peale saali naerukahin.

Kapitalistliku turumajanduse tingimustes, kus mastaapseid infrastruktuuriprojekte õigustatakse majanduslike argumentidega (Rail Balticu pooldajad peavad seda loodussõbralikuks alternatiiviks maantee- ja lennutranspordile ja seega heaks projektiks kliimamuutuste vastu võitlemisel), saab neutraalsest apoliitilisest kunstist keskkonna hävitamise tööriist. Säärane kunst, mis küll näiliselt annab hääle neile, kes enda eest seista ei saa või ei suuda (ökosüsteemid ja maaelanikud), teeb seda vaatemänguliselt ja nostalgiliselt, jäädes pelgalt kaduvate maastike jäädvustajaks. Seisukoha kujundamisest loobumisega jäetakse teadvustamata lihtne ja üha valjemini teadlaste ja aktivistide väljendatud tõik, et koos elurikkuse kao ja kliimamuutuste süvenemisega vajame ellujäämiseks just nimelt seda elusloodust, mida kõnealuses filmis nii neutraalselt ja apoliitiliselt kaduvaks määratuna talletatakse. Seega, kuigi kunstnike eesmärk võib tõepoolest olla keskendumine kunstile iseeneses, mis tahes see objekt parasjagu on, mõjub praegusi ökoloogilisi ja ühiskondlikke protsesse arvesse võttes selle teema käsitlemine kohatult ja teeb nõutuks. See on kurb, kuna loomeinimeste hääl keskkonnaprobleemide tõstatamisel võiks Eestis valjem olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht