Õlekõrrebluus

Edith Sepp: „Panime filmivaldkonnast saadud tagasiside põhjal kokku kümnepunktilise plaani meetmetest, mis võiksid seda olukorda leevendada.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Filmide tootmine on teadupärast väga kulukas ettevõtmine, ja sama kulukas, kui rongi käima lükata, on ka see poole sõidu pealt seisma panna. Kuidas plaanitakse seiskunud filmirong liikuma panna ja filmivaldkonna tulevikust räägib Eesti Filmi Instituudi juht Edith Sepp.

Kriisiolukorras pani Eesti Filmi Instituut aluse uuele, üheminutilise filmi initsiatiivile. Kuidas see mõte tekkis?

Kuna tänavu on digikultuuri teema-aasta ja enamik instituudi aasta alguses planeeritud tegevusest tuli meil nüüd ära jätta – igasugused avalikud üritused, kaasa arvatud oma telgi väljapanemine arvamusfestivalil koos digikultuuriaasta projektipartneritega, et arutada digitemaatika ja selle laiema mõju üle kogu kultuurile –, siis tuli koostöös digikultuuriaasta 2020 projektijuhiga hoopis mõte kuulutada välja ideekonkurss üheminutilise lühifilmi loomiseks. Kuna kõik istuvad tubasel režiimil ja väljas eriti midagi filmida ei saa, aga sama ajal pole mõttelend seiskunud, püsinud on aktiivsus ning soov kujunenud olukorras kaasa rääkida, siis võiks selle võimaluse tegijatele anda. Struktuur on sarnane „Eesti Vabariik 100“ filmikonkursiga: inimesed saadavad anonüümselt oma ideed ja parimad valitakse välja.

Täna on meie vahendid ja võimalused väiksemad, kogu konkursi rahaline väärtus on 18 000 eurot. EFI valib välja 15 ideed, mis saavad igaüks 1000 eurot, ja EFI katab ka tegemisele kuluvad riigimaksud.

Mingeid erilisi piire me ei seadnud. Lühifilmi idee võiks olla seotud digikultuuri või digikultuuriaastaga – kas siis pakkuda välja uusi mõtteid, kuhu digikultuur võiks üldse areneda, või mida see Eesti ühiskonnas praegu endas kätkeb. Andsime mõista, et need filmid võiksid olla mingid katsetused, sümbioosid, eksperimendid. Ainsaks raamiks oli pikkus üks minut ja professionaalne teostus.

Kas professionaalne teostus eeldab seda, et tegijad on filmiinimesed?

Jah. Andsime ette ka tehnilised parameetrid, et film peaks olema vähemalt tele-eetrikõlblik – minimaalne resolutsioon 1920 x 1080 (1080p) ja 2.0 või 5.1 heli.

Filmiinimest me ei defineerinud, aga esitajal peaks olema mingi seos valdkonnaga, s.t vähemalt üks filmialane märge Eesti filmi andmebaasis. EFISe andmetel on meil neid, kes on kahe viimase aasta jooksul töötanud filmilavastajana, kokku 112.

Esitajate koosseis selgub aga alles pärast, sest kogu konkurss on anonüümne ja žürii ei tea, kes on esitatud ideede taga. Kvalifitseerus 115 ideed, mis on ikka täiesti üle ootuste. Paarkümmend ideed jäi mitmesugustel põhjustel välja.

Meenub samade tingimustega filmikonkurss „Eesti Vabariik 100“, kus probleem oli selles, et suured tegijad kippusid projektile nime alla panema ja teenisid sellega automaatselt välja konkursilt eemaldamise. Mida suurem tegija, seda suuremalt oli nimi all kirjas.

Milline on nüüd edasine ajakava?

Võitjad peaks välja valitama sel nädalal, lõpptähtaeg filmi esitamiseks on 15. juuni. Võiks panna ka lühema perioodi, aga animaminutit oleks ilmselt keeruline nii ruttu valmis teha. Lootsime, et tuleb nii dokke, lühi­mängufilme kui animatsiooni. Mõtlesime, et kui tuleb paarkümmend taotlust, siis ehk saame igaühest midagi, aga nüüd ei ole sellega probleemi.

Kokku tuleb seda materjali 15 minutit. Mis selle väljund on?

Tahaksime seda kindlasti kasutada õppematerjalina – näidata, kuidas saab teha filmi kiirelt, aja- ja liikumispiiranguga. Samuti võib see olla autori järgmise suurema filmiidee lühivormis katsetus. Väljundina proovime telekanaleid.

Veidi kaalukama mahuga on EFI ettepanekud kultuuriministeeriumile, kuidas jagada filmivaldkonnale kultuuri 25miljonisest abimeetmest eraldatud 600 000 eurot. Kõige suurem abi tuleks ette näha kevadel ilmumata või pooleli tootmisega mängufilmide kulude katmiseks. Mis seis nendega on?

Jah, panime filmivaldkonnast saadud tagasiside põhjal kokku kümnepunktilise plaani meetmetest, mis võiksid seda olukorda leevendada.

Kevadiste filmide esilinastused lükati kõik sügisesse edasi ja muret justkui polekski. Probleem on aga selles, et filmid, mis pidid välja tulema, olid oma turunduskampaaniatega juba alustanud – plakatid trükitud, informatsioon väljas, kinosaalid reserveeritud. Sügisel on aga juba uued filmid ees, mis olid varem oma esilinastused sinna planeerinud. Tänase seisuga meil ei ole ka sügiseks lõplikku linastusgraafikut, sest ei ole piisavalt vabu nädalaid, millal filme välja tuua.

EFI ettepanek on see, et järsku lükkaks mõne filmi linastamise lausa 2021. aastasse. Me soovitame tootjatel kaaluda võimalust film hiljem välja tuua. Ja äkki mõned tuua välja hoopis internetis. Platvormil netikino.ee ju tuli juba välja lühifilmide komplekt „Värske veri“.

See on küll väga õrn teema, sest igaüks tahab oma filmi välja tuua suurel ekraanil, mis on ka mõistetav.

Kas plaanitakse netis välja tuua ka midagi suurekaliibrilist. Mõni mängufilm?

Ei, praegu ei plaani keegi midagi sellist, küll aga räägime mõnest dokfilmist ja Netikinol on arutelud pooleli ka mõne väiksema mängufilmitootjaga.

Kas suvel ei riski keegi oma filmi välja tuua, kui see peaks võimalik olema? Suvi on ju tühi, kõik suured filmid on edasi lükatud.

Suvel on kõik tootjad ilmselt hõivatud filmivõtetega ja pole aega kahe asjaga korraga tegelda.

Võtted? Kas ikka kõik plaanivad suvel filmivõtteid?

Teatud filmide puhul tahetakse juba võtteid teha, aga praegustes oludes ei saa me isegi kaheksat inimest proovivõtetele saata.

Kui palju neid kriitilisi filme siis on?

Kõige rohkem on kahju korvpallifilmist „Kalev“, sest nad olid täiesti valmis juba märtsis võttesse minema ja ka lastefilm „Erik Kivisüda“ on väga valus projekt, sest seal on peaosas lapsed, kes kasvavad kiiresti ja seetõttu on ajaaken väga piiratud. Neil oli võttepaviljon kinni pandud ja kulud kindlasti väga suured. „Apteeker Melchior“ on väga suur ja kallis projekt, võtted on plaanitud suvesse. Kadri Kõusaare „Surnud naise“ võtted peaks üldse toimuma sel kevadel Jordaanias. Kindlasti on tahtnud midagi filmida Rainer Sarnet oma uuest filmist „Nähtamatu võitlus“, aga seda vaid osaliselt. Lühianimatsioon „Toonekurg“ on karantiini tõttu peatatud …

Meetmete all on mainitud ka 100 000 eurost filmitöötajate vähenenud töötasu kompenseerimise toetust, aga seda ei tule, kuna Kultuuriministeeriumi arvates peaks eraisikute toetus olema eraldatud kinoliidu kaudu ja EFI eraisikutele toetust jagada ei saa. Kas see muudab filmivaldkonnale eraldatavat kokkulepitud summat 600 000 eurot?

Ei, usun, et seda ei võeta ära, vaid jagatakse ümber. Praegune toetus on mõeldud ainult kriisikulude katteks. Pärast seda, kui 600 000 välja kuulutati, panid filmitootjad jõud kokku ja kirjutasid ministrile kirja, öeldes, et seda on valdkonnale vähe. Minister saab põhimõtteliselt aru, et kui seiskunud on nii filmide väljatoomine kui ka tootmine, siis peale seda, kui olukord normaliseerub, oleks tootmisse juurde vaja rohkem vahendeid. Miks? Enamus eesti filme on toodetud kaastootmises teiste riikidega, aga täna on kahtlane, kui kiiresti taastuvad rahvusvahelised kaastootmised. Osadel kaastootjatel on keeruline oma kohustusi täita, samas on filmid pooleli. Samuti peaks toetatama uute filmide arendust ja stsenaariumide kirjutamist.

Siin ei paista olevat mainitud kinosid ja levitajaid. Kas on ka nende toetamisest mingit märki?

Tead, ei ole, sest me tegeleme ainult Artisega ja Artis kui riigi sihtasutuse osa on eraldi kultuuriministeeriumi määruses sees. See meede oli loodud riigiasutustele ja ma tean, et su järgmine küsimus on, et kas näiteks Sõprus ei võiks ka sealt taotleda, aga ma ei ole kursis, et praegu saaks.

Te pole siis kinodele üldse mõelnud?

Jah, sest Eesti Filmi Instituut ei toetagi kinosid, ka varem mitte. Me toetame ainult väärtfilmiprogramme. Kinode toetus on kultuuriministeeriumi all.

Väärtfilmiprogramme küll, aga näiteks levitajaid, kes peaksid neid filme tooma?

Levitajatele ei ole, sest levitajate voor alles tuleb. Meil on nende toetuseks üks voor aastas, juunikuus.

Nii et levitajad jäävad ootama regulaarset toetust ja abipaketist lisa ei saa? Mida te siis neile soovitate? Neil pole praegu võimalik midagi teha ega ühtki filmi välja tuua.

Kultuuriministeeriumi kriisiabimeetmes on filmide levi iseenesest sees, ja tegin ettepaneku ka väikelevitajad sisse panna.

Toetusmeetme all „Levitoetuse laienemine filmide online distributsiooni turundamisele“ on ka märge, et selle all alustatakse EFI Vimeo platvormi loomist, kuhu koondatakse filmiarhiiv. Mis see on?

EFI all on ainult Tallinnfilmi arhiiv, mitte kogu filmiarhiiv. See on haridusministeeriumiga koostöös loodav platvorm, kuhu pannakse üles filmid koolidele. Koolid saaksid sealt ligipääsu nii meie filmidele, kuid miks mitte ka väikelevitajate filmidele. Me peame leidma võimaluse, kuidas need kaks panna kokku ühte kohta, et õpetajatel oleks väga lihtne seda materjali alla laadida.

Õiguste mõttes ju kaks täiesti erinevat asja.

Jah, on küll. Aga selles mõttes ka sama, et kui koolid soovivad „Tõde ja õigust“, siis ka need õigused peame tootja käest küsima. Seal võiksid ikka olla ka tänapäeva eesti filmid.

See on siis kinnine platvorm?

Jah, algusfaasis kindlasti kinnine. Koolidele.

Kas on plaanis veel online-võimalusi laiendada?

Me küll pidevalt digiteerime vanu filme, paneme üles ja levitame, aga kirjutatakse nendest filmidest jube vähe. See on olnud väga suur probleem. Eestlaste meelest on mõned eesti filmid lausa filmipärlid, aga keegi teine maailmas ei tea, miks nad nii olulised on. Kui meil on vaja saata valimik eesti filme festivalidele ja neid promoda, siis ei ole me endale nende tähtsust üldse lahti mõtestanud. Kust me tuleme, miks me selliseid filme oleme teinud ja miks me teeme selliseid filme, nagu me teeme. Meil pole kunagi olnud aega seda mõtestada.

Praegune aeg on ka selleks väga hea, et maha istuda, kirjutada nii eesti kui ka inglise keeles ja rohkem esile tõsta neid väärtuslikke pärleid, mis meil on. Ja üks idee, mis mulle on väga meeldinud ja mida oleks ka võinud juba ammu teha, on audiofailide loomine meie oluliste filmide juurde. Et näiteks „Sügisballi“ juurde käiks audiokommentaar, kus Õunpuu ise kirjeldab oma sõnadega loomeprotsessi. Seda tahaksime esmajärjekorras ka koolidele pakkuda. Ka välismaalt küsitakse selliseid asju päris palju.

Sa ütlesid, et praegune aeg on ka hea. Kas sa kardad seda aastat, mis on tulemas? Kergemaks vist ei lähe.

Ma arvan, et käes on täiesti uus normaalsus. Ma vast ei karda, vaid arvan, et tekib palju uusi võimalusi. Eriti väikestele filmikultuuridele ja kunstilisematele filmidele. Turg on nüüd veelgi enam fragmenteerunud ja hakatakse otsima huvitavamaid filme, enam ei minda suurfilmide massilise promoga nii palju kaasa. Tahetakse näha ja kogeda midagi sellist, millest enne eriti midagi ei teatud. Minu meelest tekivad võimalused, aga kas me oleme valmis neid võimalusi kiiresti ära kasutama – siin on probleem.

Aga see, et osaletakse vähem turgudel ja reisitakse vähem, näiteks sõidetakse ainult üheks päevaks Brüsselisse kohtumisele … Need asjad kindlasti muutuvad ja pigem saab ühe videokoosolekuga kõik asjad korda ajada. Mõju võiks olla positiivne. Järelemõtlemise aeg. Kas nüüd peab seda tingimata nii järsult tegema, et kogu elu pannakse kolmeks kuuks seisma, see on teine teema. Ometi pani see meid järele mõtlema.

Kas enne oli filminduses õhus tunda mingit ülekuumenemist?

Ülekuumenemine oli täielik. Rahvusvaheline ürituste graafik jättis sellise mulje, et kui igaühel neist kohal ei ole, siis polegi sind olemas. Aga tegelikult ei ole ju nii. Olemas ollakse edukalt ka kaugosalemise teel. Mõelda, kui palju on maailmas filmiturge ja festivale. Vaataksime korra, mis on oluline ja mis mitte.

Kogu aeg mõeldi välja uusi üritusi ja uusi koolitusi. Inimesed kogunesid pidevalt kusagil Euroopa nurgas, ja ka suurlinnades …

Konverentsiturism on omal moel ka filmisektoris paljudele elustiiliks kujunenud.

Kummaline, et kõigil neil turgudel osaleb paneelides ja võtab sõna kogu aeg üks ja sama seltskond. Selles nüüd aastaid osalenuna on selgeks saanud, et kogu aeg räägitakse omavahel millestki, aga mis on selle kõige väljund. Kas meil on tõesti nii suur ideepuudus, et mõtted tulevad ainult siis, kui sõidame kuskile kohale ja neid omavahel pidevalt arutame. Me oleme kogu aeg puusalt tulistanud, nüüd on aega lõpuks natuke mõelda ka. Äkki on just praegu õige aeg päris uute algatustega lagedale tulla. Nüüd hakkab vahest selginema ka rahvusvahelises filmivaldkonnas, mis on pärisprobleemid ja mis pseudoprobleemid. Meil hakkas viimasel ajal ilmnema üha rohkem pseudoprobleeme.

Osalt tootjatelt on tulnud ka signaal, et uutes oludes tulebki vähendada kaastootmist, aga seda saame teha ainult siis, kui Eesti ise puudujääva osa katab. Ehk saame ka oma vahenditega teha rahvuslikku filmikunsti. Pikemas plaanis oleks ikka hea tõsta eesti filmi rahastus läbiproovitud „EV100“ tasemele. Eks see järelemõtlemise hetk on ju ka ainult ajutine ja ees ootavad rasked ajad. Laiemalt ühiskonnas tuleb inimesi hoida positiivsena, aga kuidas seda teha? Teatrietendusele mahub vaid sada inimest, aga filmiga saab veenda tuhandeid korraga, et raskused on ajutised, et me saame seisakust üle ja läheme edasi. Saime hakkama üheksakümnendatel ja saame jälle. Ärme lase aga kriisil raisku minna!