Olga Pärn ja Priit Pärn

Pealelend

TRISTAN PRIIMÄGI

14. ja 15. juunil tähistab animastuudio Eesti Joonisfilm oma 52. aastapäeva muu hulgas kahe seansiga Tallinna kinos Artis. Kuraatorite, animarežissööride Olga ja Priit Pärna sõnutsi annavad mõlemad seansid omamoodi temaatilise sissevaate stuudio ajalukku.

Millest programmi kokku pannes lähtusite?

Priit Pärn: Võtsime ette Tallinnfilmi-järgse, s.t alates aastast 1992, Eesti Joonisfilmi filmide nimekirja ja valisime nendest meie arvates parimad, maksimaalselt kaks filmi per persoon. Sellest perioodist on Joonisfilmis palju häid – ütleme nii – maailma tippfilme, aga kuivõrd tahtsime korvi panna ka algajate suursaavutusi, siis jäi osa maailma tippudest loomulikult välja.

Olga Pärn: Mõlemal seansil on pealkiri. Esimene programm pealkirjaga „Võimatu armastus“ ja teine „Moodsad ajad“. „Võimatu armastuse“ filmid kannavad kerget nostalgiahõngu ja vaatajat kutsutakse elegantselt ehitama oma peas unistuste õhulosse. Absurdsed seosed ja süvakultuuri vihjed teevad naudingu täiuslikuks. Teise programmi pealkiri „Moodsad ajad“ osutab ajastule –need filmid on tehtud viimase kümne aasta jooksul – ja pealkiri on ka viide Chaplini sama pealkirjaga klassikalisele filmile. Lisan veel, et Eesti Joonisfilm kui stuudio on väike hullumeelne tehas, kus on tehtud täiesti unikaalseid filme.

Kas joonisfilmi juurde leiab tee noori talente ja kas nende tööd on näha ka siinses programmis? Või ei ole klassikutega võrdseid tulemas?

Priit Pärn: Kõik olid omas ajas noored talendid. Just nende töid ongi näha siinses programmis. Mõned neist jäidki noorteks talentideks, ja mõni on siiani, ka vanana, talent. Kas klassikutega võrdseid on tulemas? Muidugi peaks täpsustama, kes on klassikud. Eestis on need Tuganov ja Pars. Aga nagu öeldakse: aeg annab arutust. Äkki keegi veel tuleb.

Olga Pärn: Joonisfilmist on tuule tiibadesse saanud 89% praegustest aktiivsetest Eesti animafilmitegijatest. Alates Meelis Arulepast ja lõpetades nendega, kelle nimesid me veel ei tea. Aga nad on juba teel.

Millised on eesti joonisfilmi (mitte stuudio) suurimad väljakutsed ja kuidas võiks neid lahendada?

Priit Pärn: Siin peaks rääkima rahastusest s.t võimalustest, koolitusest, nende kahe omavahelistest suhetest, tehnoloogiatest, maailmast kui sellisest ja veel n + 1 asjast. Vist ei mahu ette antud ruumi. Kui Sirp kunagi tunneb, et leht hakkab tühjaks jääma, võiks ju seda tühiruumi nende küsimuste lahkamiseks pakkuda.

Milline võiks ideaalis olla „Eesti Joonisfilm 100“ juubeliprogramm?

Priit Pärn: Aasta oli vist 1986, ilmselt oli see ka mingi Joonisfilmi sünnipäev, kindlasti mitte juubel. Gorbatšovi joomisevastane võitlus oli haripunktis ning Joonisfilmi tüdrukud serveerisid Vana Tallinna želee kujul. Nüüd tundub see kurioosumina. Kuidas näeb välja Joonisfilmi 100 aasta juubel? 2071? Mis programmid siis üldse maailmas jooksevad? Aga palju lähemal – juba 2031 – on Eesti animafilm 100. Kutsu Juku oli joonisfilm, seega on see ka joonisfilmi 100 aasta juubel ja siin võiks veidi fantaseerida. Kuivõrd Eesti animafilmil puudub kirjalik ajalugu, tellib EFI tehis­intellektilt trendikohase Eesti anima ajaloo. Edith Sepp ütleb avasõnad ja näidatakse „Peetrikese unenägu“, „Sipsikut“ ja „Vanamehe filmi“*. Serveeritakse sõõm värsket õhku. Millisel kujul? Eks seda siis näe.

* „Peetrikese unenägu“, Elbert Tuganov, 1958; „Sipsik“, Meelis Arulepp, Karsten Kiilerich, 2020; „Vanamehe film“, Mikk Mägi, Oskar Lehemaa, 2019.