Kasutamata andmeandam

Arkaadriga kaasneb mitu ootamatust. Üldistatult võib need kokku võtta väljendiga „kesine kasutajakogemus“.

INDREK IBRUS

Internetikeskkond „Arkaader“, www.arkaader.ee

Arkaadril on kolm väga head omadust. Esiteks: väga õnnestunud nimi. Teiseks: nüüd on üks kindel koht, kus peaaegu kogu Eesti filmipärand, nii vanem kui uuem, on kättesaadav. Kolmandaks: lubadus, et süsteemi ei tehta ümber, kõik lingid filmidele jäävad püsima. See võimaldab näiteks õpetajatel põimida filme ja filmijuppe oma õppematerjalidesse ja nad ei pea seejuures muretsema, et mõne aasta pärast on lingid aegunud ja töö õppematerjali koostamiseks tuleb uuesti teha.

Siiski kaasnes mulle Arkaadriga mitu ootamatust. Üldistatult võib need kokku võtta väljendiga „kesine kasutaja­kogemus“. Selle kogemuse taga seisab küsimus (ja sellega seotud oletus) keskkonna struktuurse ülesehituse kohta. Ka institutsionaalsete otsuste kohta, mida ehk ehitades tehti. Sellest et keskkonna otsingumootor kuigi hästi ei tööta, on juba ajakirjanduses kirjutatud. Küllap see on parandatav. Siiski on ootamatu, et kasutajate ette on heidetud justkui lõputu põhjaga, kuid näiliselt peaaegu struktureerimata andmebaas. Kasutajad saavad surfata lõputul real filmipildikestel ja püüda sealt leida midagi sisukat või vajalikku. Näib, et teenuse funktsioon on ennekõike pakkuda avantüristlikku klikielamust ja juhuslikke rõõme leitu üle.

Tõsi, lisaks pakutakse tasapisi täienevat kureeritud temaatiliste kollektsioonide rubriiki, kuid neis on suuremalt jaolt lühikesed ringvaatepalad, mitte aga aastakümnete kestel tehtud kvaliteetsed dokumentaal- ja mängufilmid. Nii pakuvad ka need rubriigid meelelahutuslikku ahaa-elamust, aga mitte tuge uue põlvkonna filmihuviliste otsingutele.

Kindlasti saab ka kureerimistööd ajapikku parandada, aga digikultuuri korralduse puhul tekitab sedasorti andmebaas siiski küsimusi. Ma näen Arkaadrit seejuures vaid näitena üldisemast suundumusest. See suundumus on kultuuri hoogne digiteerimine ja andmestamine, aga andmete süsteemsemast kasutamisest hoidumine.

Filmivaldkond tõuseb Eestis muude kultuurivaldkondade seas esile süsteemse digitaalse filmograafia – Eesti Filmi Andmebaasi (EFIS) – loomisega. Selle andmebaasi sees on üksikasjalikud metaandmed kogu Eesti filmi ajaloo kohta. Millised on olnud filmid, mis neis sees on, kes on tegijad, millised tegemise asjaolud jne. Eesti Filmi Andmebaas sai äsja kümne aasta vanuseks, see on suuresti valmis – võetagu nüüd aga andmed ja pandagu kasutusse. Kasutusse võtjaid on olnud teadlaste seas – andmestiku toel on uuritud Eesti filmiajalugu uute andmeteaduse meetoditega. Nende abil saanuks ka Arkaadri sisu avada mõtestatumaks surfamiseks – mööda võtmesõnu, aastaarve, tegijate nimesid jne.

Praegu on nii, et filme tuleb ikka otsida EFISest ja kui huvipakkuv on leitud, siis püüda seesama film üles otsida ka Arkaadrist. Hea on, et EFIS on hakanud Arkaadri linke lisama ka oma keskkonda. Nii jääkski EFIS praeguse seisuga funktsionaalsemaks surfamis- ja otsimiskeskkonnaks ja Arkaader justkui lingikoguks. Et aga mõlemad andmebaasid on tehtud avaliku raha toel ja pakuvad teineteist tugevdavat avalikku väärtust, oleks pidanud püüdma neid otsesemalt siduda.

Arkaader kasutab küll filmikirjeldustes EFISe sünopsiseid jm põhiandmeid, kuid neid andmeid oleks saanud kasutada ka kasutajakogemuse parendamiseks. Kuid selline elementaarne sidumine, olemasolevate andmestike kasutamine, et toetada mitmekesisemat eesti omakultuuri tarbimist, oleks vaid esimene samm vajalikust. Koos Katrin Tiidenbergi ja Marek Tammega rõhutasime digikultuuriaasta lõppakordina avaldatud Eesti digikultuuri manifestis* nn linkandmete formaadi laiemat kasutuselevõttu – et siduda erinevaid andmebaase, võimaldada mitte ainult valdkonnaülest kultuurianalüütikat, vaid ka seostatud kasutajateekondi seotud nähtuste vahel, mis põimiks ühte Tammsaare ja Toomi, Undi ja Õunpuu jne. Ikka selleks, et saada kultuurist täielikum, selle tegelikke seoseid avav pilt.

Sellist linkandmestamist on vaja seepärast, et ka Arkaader on lubanud edaspidi pakkuda õpetajatele tundide ilmestamiseks temaatilisi filmijuppe. Samal ajal on Haridus- ja Noorteamet juba teostanud üldharidusõppekavade linkandmestamise ja ühtlasi loonud võimaluse õppevarade sisukaks liidestamiseks. Kõik kultuurivaldkonnad peaksid leidma võimaluse selliste struktuursete initsiatiividega end siduda – et vähendada veelgi õpetajate vaeva ning võimaldada kõigi süsteemide (õppekavade või kultuuriandmebaaside) uuendamise seostatult, ilma suuremate katkestusteta.

See, et kõigi selliste tõusvate vajaduste taustal tuleb siiski juurde suhteliselt autonoomseid andmebaase, mis ei näi tahtvat kuigi efektiivselt ära kasutada isegi oma valdkonna andmeressursse, osundab taas, et meil on Eestisse ikkagi vaja kõiki digikultuuri arendusi süsteemselt koordineerivat nn digikultuuri nõukogu. Tegime sellekohase ettepaneku nii digikultuuri manifestis kui ka hiljem koos Sten-Kristian Saluveeri ja Katrin Tiidenbergiga kultuuriministeeriumi digikultuuristrateegia loomist nõustades. Ministeerium küll kärpis lõpuks tolle dokumendi ambitsiooni, kuid eks peatselt tulevad valimised ja hakkajamad erakonnad saavad omakeelse digikultuuri edendamise uuesti käsile võtta.

* Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Eesti digikultuuri manifest. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020.