Otsingud Lido udus

XAVIER GARCIA PUERTO

Muljeid Veneetsia filmifestivalilt

Veidi enne suure filmifestivali programmi väljakuulutamist kasvavad ootused ja spekulatsioonid ning hakatakse tegema panuseid, kas see või teine režissöör ikkagi saabub (või saab tema filmi teine festival), kas too jõudis õigel ajal montaažiga valmis, millised filmid sel aastal tooni annavad ja teised sellesarnased ärevad kahtlused. Pärast Veneetsia filmifestivali direktori Alberto Barbera kuuldavasti ihaldatud Paul Thomas Andersoni või David Fincheri teoste kaotust New Yorgi festivalile (lisaks konkurentsile, mida pakub Toronto festival), samuti Locarno festivali jätkuva edu tõttu, on need küsimused Veneetsias järjest enam muret tekitanud. Seega põhjustas Veneetsia programmi ilmsikstulek omajagu uskumatust ja hämmastust. Inimvõimetele haaramatu programm, mis sisaldab terve müriaadi kõrgesti hinnatud, ent praegusel filmimaastikul mitte päris tegijate nimesid, pani nii mõnegi kulmu kergitama.
Avapaugu andis „Lindmees” („Birdman”, Alejandro González Iñárritu), mis kordas eelmise aasta festivalil niivõrd edukaks osutunud mudelit Mehhiko režissöör ja Hollywoodi produktsioon. Kuigi võib kahelda, kas linateose käekäik hakkab sarnanema „Gravitatsiooni” („Gravity”, Alfonso Cuarón, 2013) omaga (peale selle pealiskaudse kokkusattumuse pole neil filmidel midagi ühist), on Iñarritu end taasavastanud filmiga, mis on ehk enim vastanud selle filmiga seotud ootustele. Loobunud talle omasest fragmenteeritud jutustusviisist, etendab ta vaatajale tõelise tour de force’i, mis põhineb pikkade kaadrite katkematul jadal ja saatanlikul rütmil ning näitlejatöödel, eesotsas hüperaktiivse Michael Keatoni ja maniakaalse Edward Nortoniga. Selle tavapäratu komöödia kaudu avanevad Broadway tööstuse telgitagused, kus Keaton püüab vabaneda kuulsusenostalgiast ja võidelda oma deemonitega. Meenutades stiililt Hitchcocki „Köie” („The Rope”, 1948) dünaamilisemat versiooni, on see tegelikult austusavaldus Bob Fosse filmile „Kõik jazzi nimel” („All That Jazz”, 1979). Tegu on mõnes mõttes uue žanriga, mida võiks määratleda screwball comedy ehk n-ö armsate veidrike komöödia sugemetega sürrealistliku tragikomöödiana, kus on ohtralt publikule nauditavat näitlejatööde tulevärki.
Publiku meeleheaks ja seoses screwball comedy’ga tuleb nimetada Peter Bogdanovichi, kes pärast 16aastast eemalolekut mängufilmist on naasnud heas vormis filmiga „Tema moodi naljakas” („She’s funny that way”). Klassikalise filmikunsti hõnguline, toonilt lähedane tema filmile „Kuidas kärab, doktor?” („What’s up doc?”, 1972) on see lustakas suhtevodevill, mis pöörab pahupidi „Ilusa naise” („Pretty Woman”, Gerry Marshall, 1990) mesise muinasjutu. Lisavärvingu andsid teiste hulgas Cybill Shepherdi ja Tarantino episoodilised osatäitmised, mis ajasid kinosaali elevusse.
Komöödia valda tuleb paigutada ka Roy Anderssoni film, kuigi naeratus huulil võib mitmel puhul tarduda. Rootsi filmimees on saanud valmis oma inimteemalise triloogia viimase osa, kus esitab meile läbi peaaegu küünilise satiiri varasemast loomingust tuttavaid arhetüüpseid, ilmetuid, meeleheitel ja kuristiku serval tegelaskujusid. Nii ebaõnnestunud Carlos XII kui pankrotistunud pilakaupade müüjad moodustavad marionettide koori, mis uitab hirmunult režissööri laitmatutel tableaux vivant’idel, suutmata oma hirme ja tundeid väljendada („mul on hea meel, et teil läheb hästi”). Autori halastamatu must huumor teenis (peaaegu) kõigi üllatuseks Kuldlõvi: sõnamängud ajalehtede pealkirjades andsid mõista, et Anderssoni „artefakt” oli suure favoriidi Iñarritu „meteoriidi” enne ja pärast linastusi ületanud. Rääkides igasugustest palmiokstest on teada žüriide heldus itaalia filmide suhtes (2013. aasta võitja, Gianfranco Rosi dokfilm „Sacro GRA” on selle ehe näide), mida oli ametlikus programmis harjumuspäraselt palju. Ja kuigi tänavuse valiku kvaliteet ja ausus, millega itaallaste hingesügavustesse tungitakse, on seekord kõrgemal tasemel, tõestab filmi „Näljased südamed” („Hungry hearts”, Saverio Costanzo) näitlejate kaksikvõit järjekordselt, et Veneetsia auhindajad soosivad itaalia filmi. Saverio Costanzo suurepärase filmi naispeaosatäitja Alba Rohrwacheri meeldejääv näitlejatöö oli üks suurüllatajaid, mis andis muidu tagasihoidlikule konkursile palju jumet juurde. Kummatigi oli parima meesosatäitja auhinnale teisigi väärikaid kandidaate nagu Viggo Mortensen road movie’s „Meestest kaugel” („Loin des Hommes”, David Oelhoffen) või vaoshoitud William Dafoe filmis „Pasolini” (Abel Ferrara).
Ferrara ülevat eleegiat loojale omas elemendis toetab Dafoe tasakaalustatud esitus. Režissöör on keskendunud pigem inimesele kui kultuuritegelasele (tema suhetele perekonna, sõprade ja naabritega), paigutades samale tasemele piiratud Pasolini ja geeniusest Pasolini, euroopa kultuuri keskse kuju. Film on üles ehitatud loomingulistele anekdootidele, lugudele ja arvamustele, millesse on pikitud autori kunstilisi väljendusviise. „Nagu me kõik teame, on narratiivne kunst surnud” on Pasolini sõnad, mida Ferrara oleks pidanud hindama, sest suurepäraselt isiksust kujutav film libastub, kaldudes unenäolistesse momentidesse, esitades lõike autori viimastest stsenaariumidest. Sellele vaatamata pakub „Pasolini” tõeliselt erilisi hetki ja annab meile võimaluse pisut lähemalt näha seda tohutu karismaga isiksust ja loojat, oma ajastu võtme­mõtlejat.
Iñarritu ja Ferrara, seekordse festivali suurte unustatute kõrval tuleb mainida ka Shin’ya Tsukamotot, kelle teos „Nobi” oleks väärinud ehk suuremat edu. Sümpaatne (mitte enamat) Xavier Beavois, ennast imetlev David Gordon Green või laastatud Fatih Akin olid pettumus üldiselt ebaühtlases ja hõredas võistlusprogrammis. Viimase „Arm” („The Cut”) on üks selliseid filme, mis võivad karjääri hävitada.
Algselt üks sõltumatumaid festivali allprogramme „Veneetsia päevad” oli samuti suurte nimede kütkeis, sest avafilmiks oli valitud ebaõnnestunud „Näost näkku” („Il-dae-il”), kunagise Korea filmihiiu Kim Ki-Duki nihilistlik ja eneseparoodiline teos. Linastusel viibinud Veneetsia biennaali president Paolo Baratta on öelnud, et „festivali puhul on oluline näidata häid filme”. Need sõnad jäävad Veneetsia festivali ja nii minu kui ka paljude osavõtjate peas kummitama.
Teatud filmide valimise taga on selgelt nn punase vaiba kaalutlus. Välklampide ja fännide kiljumise jahil kinnitatakse endale ja teistele, et pakutakse siiski kvaliteeti (Ethan Hawke’i kutsumine oli napilt-napilt õigustatav, samuti Al Pacino). Kui arvesse võtta kogu meediakära kuulsate nimede ümber, tekib küsimus, kas üksnes tuntud filmitegijaid soosides ei muudeta festivali tahtmatult elevantide surnuaiaks.
See paneb iga festivalikülastaja valiku ette. Kas eelistada suurte nimede ambitsioonikaid, ent elutuid filme, või oleks parem toetada vähem kuulsust kogunud autoreid? Filmitööstuse seisukoht võib ju olla teistsugune, aga paljud vaatajad tahaksid oma kinotoolil kogeda teravamaid elamusi. Festivali ajal taevast alla tulnud tihe vihm ja sellega kaasnev klassikaline Lido udu võivad küll olla liiga lihtne metafoor, aga sel aastal tekkis selgelt vajadus valguse ja värske õhu järele.
Võistlusprogrammi kasutute ja igavate filmide pettumusreast päästsid mõned, kes olid festivaliprogrammi sektsioone pidi laiali pillutatud: Ulrich Seidl, Hong Sang-Soo, Quentin Dupieux ja Larry Clark. Seidl viis meid trepist alla, Austria ühiskonna „keldritasandile”, esitledes kummaliste igapäevaelu tegelaste paletti ning minnes sealjuures üsna räigeks. Hong Sang-Soo lihtne inimlik lugu meelitab välja naeratuse, ilma et film kalduks pinnapealsesse õrnutsemisse vaatajaga. Quentin Dupieux’ kunstiteost tundub üldse olevat väga raske täpselt defineerida ja Larry Clarki reis Pariisi on noorukiea nihilismi portree.
Suurte nimede ja ametlike programmide kõrval oli ka mitmeid debütante, kes kandideerisid Luigi de Laurentise debüüdipreemiale. Meeldivateks üllatusteks olid siinkohal kafkalik „Kohus” („Court”, Chaitanya Tamhane) ja „Eikellegi laps” („Ničije dete”, Vuk Ršumović).
Festivali kokkuvõttena tõi juhtkond esile 128 000 müüdud piletit ja
1 300 000eurost sissetulekut (publik ja akrediteeringud kokku), kuigi siiani ei ole sama klassi festivale piletitulu järgi hinnatud. Samuti tõsteti esile turu osakaalu suurenemist (Cannes’i ja Berliiniga seda muidugi võrrelda ei saa) ning produktsioonivõimalusi näiteks Biennaali kolledži nimelise koolituse raames. Ühe silmapaistva elemendina, mis ametlikes kõnedes ei kajastunud, võiks mainida ida arvukat kohalolekut, olgu selleks Aasia või islamimaade filmid, mille kvantiteet ületas kvaliteedi (mõningate auväärsete eranditega). Isegi veidi narmendav oli see esindus, sest ridade vahelt lugedes võis märgata erinevaid tähendusi praeguse ebakindla aja valguses, kus üks kriis on hajumas, teine pole aga veel stardipauku saanud.
Juhtkonna pingutustele ja Itaalia pressi toetusele vaatamata tundub, et „Meistri” („The Master”, Paul Thomas Anderson, 2012) mitte väga kauged ajad on jäänud seljataha. Isegi kui on harjutud võitlema keskse koha eest selliste hiiglaste kõrval nagu Cannes või Toronto (või Telluride või New York), kes on suure osa filmidest juba hõivanud, tuleb ehk end uuesti määratleda. Võib-olla oleks õigem oma mõjupiirkonnad üle vaadata, mitte võidelda liidritega (võttes arvesse pühendumust ja kõrgemaid eesmärke). Tõusvad festivalid on võtnud endale koha kalendris (Locarno) või okupeerinud geograafilise märgi (Sarajevo, Lõuna-Euroopa). Rääkimata sellest, et Tallinn tõsteti Veneetsiaga ametlikult samasse kategooriasse just festivalinädalal.
Iga filmiseansi eel näitasid liigutavad videoklipid meile Walt Disneyt jalutamas San Marcol või Charles Chaplinit jõudmas Lidosse. Enam kui lihtsalt unenäoline mälestus näitavad need Instituto Luce filmilõigud meile, et olukord ei ole sugugi kerge – on ju Veneetsia põhiliseks rivaaliks tema ise. Võitlus käib iseenda suurejoonelisusega, legendiga filmikunsti ajaloos.

Tõlkinud Ruth Sepp