Paksu habeme põrgu ja paradiis

Roland Bergani ?Francis Ford Coppola? järgi valinud ja tõlkinud, IRENE JÜRNA

Seoses Coppolaga on kõik hiigelsuur: tema edu, tema läbikukkumised, tema isu, tema ümbermõõt, tema paleetaolised kodud San Franciscos, Los Angleses, New Yorgis, Belize?is ning tema Napa Velley mõis koos viinamarjakasvatuse ja veinitööstusega. Tal on suur klann, kelle suhtes ta tunneb end helde ristiisana. Kui Francis 7. aprillil 1939 sündis, pandi talle teiseks nimeks Ford, autotöösturi järgi, kuna isa juhtis raadios Fordi muusikaprogrammi. Kõik Coppolad on musikaalsed, isa Carmine ja onu Anton on elukutselised muusikud. Irvhambad on hiljem Francis Fordile teiseks nimeks pakkunud ?ekstravagantsust? ja ?megalomaaniat?.

Kümneselt skaudilaagris rängalt külmetada saanud, jäi F.F.C. lastehalvatusse, mis oli sel ajal levinud. Ta oli üheksa kuud poolhalvatuna kodus ja läks siis longates kooli. Coppolat köitsid tehnika ja trikid, ta soovis saada tuumateadlaseks, oli võlutud salamikrofonidest, tundis kohutavat võimu, kui sai oma ?lutikaga? kedagi pealt kuulata. F.F.C. proovis ehitada televiisorit ja teha plahvatusi, kiindumus tehnikasse viis ta mõne filmi tegemisel liialdusteni. Näidendite kirjutamisega sai stipendiumi Hofstra ülikooli teatriosakonda, mille lõpetas B.A. kraadiga.

Vaimustunud Sergei Eisensteini filmist ?Oktoober?, otsustas F.F.C. saada re?issööriks. California ülikoolis, mille ta lõpetas magistrina, sai teha lühifilme. Eriti meeldis talle teha õudukaid. Californias sai ta kokku re?issöör Roger Cormaniga, kes pakkus koostööd. 1962. aastal läks Coppola näitetrupiga Iirimaale tegema filmi ?Dementia 13?. Noor Coppola armus kunstiüliõpilasse Eleanor Neili, kellest sai aasta pärast tema naine. Sündisid pojad Gian-Carli ja Roman, Coppola teenis raha stsenaariumide kirjutamisega, kuid igatses iseseisvat re?issööritööd.

Seven Arts pakkus talle kirjutada ja lavastada ?You Are Big Boy Now?. Coppola filmis käsikaameraga kõikjal liikudes ja teenis seetõttu New York Timesilt võrdluse Orson Wellesiga. Muusikale armastav Coppola nõustus Warneritele väntama ?Finicani vikerkaart?. Kassaedu saavutamata loobus ta teistest muusikalide pakkumistest.

 

Näljane kala kuival enne ?Ristiisa?

Coppola oli õnnelik, et tutvus noore filmiüliõpilase George Lucasega, endataolise habemikuga. Selle aja kohta on ta hiljem öelnud: ?Olin nagu kala kuival vanade stuudiotüüpide hulgas.? Lucasega jäi neid siduma pikaaegne koostöö, Lucas sai osa Coppola isiklikus projektis ?Vihmainimesed?, mis on sünge lugu võõrandumisest. Algallikaks oli mälestus lapsepõlvest, kui ema kadus kolmeks päevaks üle pea kasvanud murede eest. Filmiti nelja kuu jooksul, karavaniga matkati läbi 18 osariigi, kaasas näitlejad ja kõik vajalik filmitootmiseks. Coppolal olid kaasas naine ja lapsed, mis teistele oli keelatud, ning see tekitas pingeid.

?Vihmainimesed? valmis Zoetrope?i stuudios, mille Coppola oli lasknud ehitada selle tarvis ostetud endisse kaubamajja San Franciscos. Ta lootis sinna koondada loovinimesi ja teha mõistliku hinnaga filme, lüüa lahku Hollywoodist. Kuid ?Vihmainimesed? tõi vähe sisse. Zoetrope tõmmati tühjaks, kõik kasutasid, keegi ei panustanud, pankrot seisis ukse ees. Siis tuli nagu selgest taevast pakkumine Paramountilt teha ?Ristiisa?. Nad vajasid noort ja ?näljast? re?issööri, kes töötab kiiresti ja odavalt ja kelle itaalia päritolu rahustab itaallasi, kes kardavad oma rahvuse alandamist. Coppola tõrkus, ka tema ei tahtnud mustata itaallasi. Asepresident Evans pidi Coppolat lausa põlvili paluma.

Suur heitlus tekkis näitlejate valikul: stuudio nõudis suuri staare. Coppola ähvardas lahkuda, kui Al Pacino ei saa Corleone osa. Veel rohkem oli stuudio vastu Marlon Brando võtmisele nimiossa, Brandot ei võetud isegi kaalumisele. Coppola ärritus nii, et langes kõhukrampides põrandale, bossid ehmusid ja andsid järele. Coppola rakendas filmi ka isa Carmine, naise Eleanori ja lapsed Gio, Romani ja pisitütre Sofia. Filmitud 90 tundi töödeldi 2,5 tunni formaati, Evans oli tulivihane: ?Paks p…e võttis üles suurepärase filmi, aga seda ei näe ekraanil.? Film tehti 175-minutiliseks, rõhutati kontraste normaalse elu ja vägivalla vahel. Ja see õigustas ennast.

Coppola ei maksnud Zoetrope?i võlgu, vaid ostis San Franciscosse 28-toalise luksusmaja. ?Ristiisa? I andis kõigi aegade suurima kassatulu ja võitis 1973. aastal üheteistkümnest nominatsioonist kolm Oscarit. Auhinnarahaga ostis Coppola oma kompaniile Columbia Towersi. Loogiliselt järgnes ?Ristiisa? II, millest Coppola lubas teha veel parema filmi. Ta oli produtsent ja lavastaja ning võis teha, mida tahtis.

Näitlejate koosseisu otsustas esimene film. Ainult Brando, kes nõudis liiga palju raha, asendati Robert De Niroga. Võttekohtade paljusus, töö venimine üheksale kuule ja haigused tekitasid pingeid. Viietunnine ?Ristiisa? II õnnestus monteerida 3 tunni ja 20 minuti pikkuseks. Coppola kuulsus kasvas, tuli veel kolm Oscarit ja palju raha, mille eest ostis ta viinamarjaaedadega Napa Valley mõisa, kus puhata.

 

Sõjafilm viis katastroofi äärele

Coppola filmitegemine oli sama dramaatiline kui ta filmid. Dramaatilisim neist oli Vietnami sõjafilmi ?Apokalüpsis täna? tegemine aastal 1976. F.F.C. lendas naise ja kolme lapsega Filipiinidele Manilasse ja sai president Marcoselt loa kasutada armeejõude, relvi, lõhkeainet. Suurushullu kolonel Kurtzi osa sai Brando, kapten Willardi osasse võetud Keitel (kes kartis kuumust, madusid ja d?unglit) tuli vahetada Martin Sheeni vastu. Kõik vedas viltu. Kohapeal puhkes kodusõda, orkaan hävitas laagri, tulvaveed uputasid, haid ründasid. Martin Sheen sai suure joomise peale südameataki ja viidi pikaks ajaks haiglasse. Oldi kohutavalt graafikust maas, raha raisatud, Coppola oli paanikas. Ta lebas katusel vihma käes ja nuttis: ?Laske mind siit välja … koju … Ma ei suuda seda teha. See on nagu esietendus, kui eesriie tõuseb ja etendust pole…? Coppola kukkus kokku nii füüsiliselt kui vaimselt. Ta oli tige ja kannatamatu nagu jõhkard Kurtz filmis. Abielu ähvardas laguneda, Eleanor oli hirmul. 13nädalasest graafikust oli saanud 238 päeva, 12-miljoniline büd?ett kasvas 31 miljoni peale. Coppola oli rängalt võlgades. Kuid 1980. aastal kandideeris film kaheksale Oscarile ja sai kaks. Coppola saavutas oma eesmärgi anda vaatajale aimu hirmust, hullumeelsusest ja Vietnami sõja dilemmast.

Tüdinud gangsteri- ja sõjafilmidest, võttis Coppola käsile originaalmuusikali. Tal oli tohutu tehnika, head näitlejad, aga ta läks tehnika ja innovaatilisusega liiale, juhtis lavastust treilerist läbi mikrofonide. Ühes ajakirjas kirjutati: ?Coppola on beebi välja visanud ja filminud vannivett.? Kulutatud 27 miljonist tuli tagasi kõigest kaks miljonit. Paari noorsoofilmiga suutis ta Zoetrope?i veel aasta vee peal hoida.

Võttes Robert Evansilt teha ?Cotton Clubi?, mustade esituse valgele auditooriumile, ei aimanud Coppola, et sellest saab uus südantlõhestav saaga raisatud rahast ja võimalustest. Väga kallilt makstud Richard Gere nõudis ettemaksu ja iga üle plaani läinud päeva eest 250 000 dollarit. Coppola oli suure surve all. Pearahastajate Los Angelese ööklubist kiirustamise tõttu ei saanud asju viimistleda. Ta pidi vallandama pealekaebajad, kellele ei meeldinud Coppola pereliikmete kasutamine filmis. Kõigest hoolimata sai sellest hea film, aga sellele järgnes laviin kohtuasju rahastajailt.

 

Suurushullus üle kõige

Zoetrope?i stuudio tuli maha müüa. Pressi kaudu levitatud lood Coppola ekstravagantsusest ja megalomaaniast kajasid läbi filmitööstuse, tal oli raske raha leida. Ta tõmbus ajutiselt oma Napa Valleysse, kus tegeles veinitootmise ja heategevusega.

Suurim isiklik tragöödia tabas Coppolat 1985. aastal ?Kiviaedade? filmimisel, kus ta poeg Gio sai kiirpaadiõnnetuses surma. See film oli armeeüksusest, kes vastutas matuste eest Arlingtoni kalmistul Washingtonis. Kuid F.F.C. viis filmi lõpuni, töö hoidis teda hinges ja see on talle südamelähedane film.

Teine säärane südamefilm oli ?Tucker, mees ja tema unistus?, lapsepõlvemälestus autokonstruktorist leidurist, kelle suurtöösturid turult välja surusid. Kahjuks aga soovis produtsent Lucas müügiedu silmas pidades filmi suhkrustada ja Coppola, kes oli madalseisus, ei saanud filmi teha nii personaalseks, kui ise soovis. Tuckeri elu ja tööd kõrvutas Coppola oma Zoetrope?i rajamise, ülesehituse ja kaotusega. Filmi pühendas ta hukkunud pojale, kes armastas autosid.

Raha, raha oli tarvis, et taas jalule tõusta. Päästjaks sai peaaegu et vastu tahtmist tehtud ?Ristiisa? III. Coppolat pahandas, et teda peeti ?Ristiisa?-meheks. Ometi oli see tema kuulsaim töö. 1992 soovis Coppola filmiga ?Bram Stokeri Dracula? siluda suhteid Hollywoodiga: püsida antud aja ja eelarve piires ning talle antigi suur raha ja head näitlejad. F.F.C. ületas kõik senised Dracula- ja vampiirilavastused pürotehnika ja õuduste poolest, kuid mitte peenuselt. Sellest tuli Iluduse ja Koletise romantika, isesugune armastuse lugu.

Suure kassaedu tõttu hakkas Coppola uuesti mõtlema SUURELT, suurtest projektidest (1996). Enne seda andis ta veel maailmale sõnumi filmis ?Jack?, mida pidas oma halvimaks filmiks: ?Ärge kunagi unustage last endas, elu möödub väga kiiresti.?

1997. aastal andis Paramount ?Vihmameister? tegemiseks meeleldi raha, sest Coppola löömingute aeg oli möödas, ta näis ühinevat üldise karjaga. Coppola oli rahul, et on kindlustanud oma perekonna, elu oli suurepärane. Kui teha veel mõni film nagu ?Vihmameister?, et raha saada, siis on võimalus lõpuks teha OMA film, mis on kallis, ambitsioonikas, erinev, iseenda originaalstsenaariumi järgi. F.F.C. tundis, et võlgneb selle eelkõige endale. Ta soovis kasutada seda, milleks ta on võimeline.