Palmioks viigileheks

Helen Vinogradov: „Usun, et „Koerad ei kanna pükse“ on film, mis avardab mõttemaailma.“

KEIU VIRRO

Filmi „Koerad ei kanna pükse“ üheks produtsendiks soomlase Aleksy Bardy ja läti kaasprodutsentide Alise Ģelze ja Aija Bērziņa kõrval on eestlane Helen Vinogradov. Juba tema produtseeritud esimene täispikk film jõudis Cannes’i filmifestivali programmi.

Kuidas sai sinust Soome filmide produtsent?

Eesti ja Soome koostöö filmivaldkonnas on väga tihe juba aastakümneid. Peaaegu igal aastal valmib mõni koostööfilm, näiteks „Maria paradiis“, „Vehkleja“1 jne, peatselt jõuab ilmselt ka Eestis kinno „Helene“. Peagi on välja tulemas Veiko Õunpuu väga oodatud uus film „Viimased“,2 mis on samuti Eesti-Soome koostööfilm.

Soome pole kunagi olnud mulle eesmärk omaette, aga olin 2013. aastal täiesti ületöötanud ja võtsin aja maha. Vaatasin Matsalu maakodus lume sulamist ja mõtlesin, et kas filmivaldkond, mis oli juba aastaid mu elu seest ja väljast ümbritsenud, suudab mulle midagi endiselt pakkuda? Olin äsja läbinud Kölnis rahvusvahelise kaastootmise kursuse ja pea huugas mõtetest. Ühelt poolt teadsin täpselt, mida ma tahan teha, aga ei näinud endale tol hetkel Eestis kohta.

Olin töö kaudu PÖFFil ja isikliku huvi tõttu kursis Soome filmimaastikuga ja kui üks lähedane inimene küsis, kas ma ei tahaks aja mahavõtmist kasutada magistrantuuri astumiseks, leidsin, et see on väga hea mõte. Esmakordselt oli avatud produtsendi eriala magistrantuur. Sõitsin Helsingisse, kuulasin maad osakonna uue professori kohta ja andsin taotluse sisse. Kevadel sain teada, et olen sisse saanud, esimese välismaalasena filmiosakonnas. Hakkasin elu ümber korraldama. Plaan oli minna aastaks, maksimaalselt kaheks, ja kasutada seda aega lugemiseks, filmide vaatamiseks, mõtlemiseks, stsenaariumide arendamiseks. Aga juhtus nii, et peagi läksin kooli kõrvalt juba poole jalaga tööle ettevõttesse, mis mind sütitas ja teeb seda tänaseni – Helsinki-Filmi. Leidsin mõttekaaslased, kellel on minuga sarnased väärtused ja arusaamad, samasugune vajadus filme teha. Oli väljakutseid ja võimalusi. Põhjamaade filmitööstus on palju suurem kui Baltimaade oma, ent Euroopa ja maailma mastaabis siiski pisitilluke, seega mulle täpselt paras – ja saab teha tihedalt koostööd Eestiga. Praegu arendan filmi- ja seriaaliprojekte nii eesti kui ka soome tegijatega, aga ka mujal maailmas. Lood ja anded ei küsi kodakondsust.

Kuidas jõudis „Koerad ei kanna pükse“ 2019. aasta Cannes’i filmifestivali programmi?

Helen Vinogradov

Piia Ruber

Cannes oli meie eesmärk algusest peale, nagu umbes kümnel tuhandel muul filmitegijal igal aastal. (Naerab.) Tagasi vaadates paistab, et väga olulist rolli mängis Tallinn ja PÖFFi ajal toimuv filmide kaastootmisturg Baltic Event, mis on iga aastaga skandinaavlaste seas populaarsust kogunud. Kvaliteedi ja kvantiteedi suhe on seal heas tasakaalus ja see annab võimaluse kohtuda õdusas atmosfääris vajalike inimestega. Esitlesime valmiva filmi klippe uute filmide tutvustamise konkursil ja võitsime. Žüriis istus ka Cannes’i sektsiooni „Režissööride kaksik­nädal“ üks filmivalijaid. Ma ei hakka üksikasjusse lasuma, ent kindlasti oli suur roll ka J.-P. Valkeapää varasematel filmidel, firma filmograafial ning ka kõige tavapärasemal lobitööl koostöös Soome Filmifondi rahvus­vahelise osakonnaga. Kahjuks ei tulnud kindlasti ka see, et Pekka Strang on juba tuntud tõeliselt heade rollide poolest, näiteks „Tom of Finlandi“ nimiosa.

Cannes’i kõrvalprogramm „Režissööride kaksiknädal“ on väga huvitava ajaloo ja sisuga, ning olnud hüppelauaks teiste seas ka sellistele nimedele nagu Francis Coppola, Atom Egoyan, Michael Haneke, Spike Lee või vennad Dardenne’id. Selles on linastunud mitmed filmid fantastilistelt tegijatelt, nagu Ken Loach, Bernardo Bertolucci, Robert Bresson, Nagisa Oshima ja George Lucas. Just sellest programmist sai alguse Aki Kaurismäki tähelend, kuid pärast seda pole 25 aasta jooksul ühtegi Soome filmi sinna programmi valitud. Seda enam oli filmi „Koerad ei kanna pükse“ valituks osutumine au ja uhkus Soome ja Läti filmitööstusele. Meie Läti kaastootmisfirma Tasse Films sai samasse programmi ka oma filmi „Oleg“,3 nii et Läti oli esindatud suisa kahe filmiga.

Cannes on koht, mis toob filmi laiemalt fookusesse, ja see on äärmiselt oluline, arvestades sellega, kui palju filme igal aastal maailmas välja tuleb. Peale hea filmi on aga alati vaja ka õnne ja et mõned asjad kokku langeksid. Programmi koostatakse kui tervikut ja oma rolli mängivad ka päritolupiirkondade tasakaal ja autorite sugu (50/50 by 20204). Alati aga õnne ei ole: filmi võib panna palju annet, aega ja raha, aga kui ei vea, ei jõua film sinna sellegipoolest.

Võtan seda ka tunnustusena Eesti filmitööstusele: ühelt poolt suur tänu Baltic Eventile ja teiselt poolt filmiga seotud kolleegidele ja sõpradele.

Kuidas film on vastu võetud?

Võlu on nii erinevas reaktsioonis: publik naerab ja kiljub, on ette tulnud ka minestamist. Väga lahe vahelduseks. Ka hirm või vastikustunne on emotsioonid – ja see on hea. Inimesi on sügavalt puudutanud filmi inimlikkus ja on öeldud, et see film on uskumatult positiivne.

Ma usun, et filmide eesmärk on inimeste maailmapilti laiendada. Kui „Tom of Finland“ Eestis esilinastus, arutati, kus seda kõigepealt näidata. Tegime seda suurima rõõmuga Rakvere LGBT-filmide festivalil „Festheart“. Hiljem on festival sattunud rünnakute alla ning seda on tahetud korduvalt ära jätta.

Ma usun, et nii „Tom of Finland“ kui „Koerad ei kanna pükse“ suurendavad empaatiat. Filmitegijatena võtame oma lugude eest vastutuse. Film võib olla kunstiteos või ka meelt lahutada, aga võib ka mõttemaailma avardada, eriti kui taas on aktiveerunud äärmuslikud meeleolud, mis ei seisa inimõiguste eest. Ma ei ole poliitik, ent inimesena usun vabadusse, sõnavabadusse ja inimõigustesse ning ootan, et ka (minu) riik nende väärtuste eest seisaks. Praeguses ei saa paljud inimesed vabad olla.

1 „Helene“, Antti J. Jokinen, 2020; „Marian paratiisi“, Zaida Bergroth, 2019; „Vehkleja“, Klaus Härö, 2015.

2 „Viimeiset“, Veiko Õunpuu, 2020.

3 „Oleg“, Juris Kursietis, 2019.

4 Filmitööstuses leviv algatus palgata aastaks 2020 võttegruppidesse võrdselt naisi ja mehi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht