Pärsia pärlid ja pinnavirvendused

Teherani XXXV rahvusvahelisel lühifilmide festivalil püüeldi rahvusvahelisuse poole, kuigi mõned dogmad jäid jalgu.

TRISTAN PRIIMÄGI

Euroopast välja jõudes meenub tihtipeale eestlase koondkuju suvepuhkusel kauges ja eksootilises riigis. Kui on kohale jõutud, hakatakse häälekalt virisema selle üle, et toit ei koosne samadest elementidest mis kodus ja maitseb ka hoopis teistmoodi. Ilm on palav, inimesed pealetükkivad, rahasummad üle mõistuse ja kõik tahavad mütsi üle kõrvade tõmmata. Kõlab tuttavalt?

Mõnd sellist tiraadi lugedes või pealt kuulates tekib tahtmine küsida, miks siis üldse kodust lahkuda, kui sihtpunktis loodetakse eest leida täpselt seesama, mis koju maha jäi. Alalhoidlikule inimesele (ja seda me ju üldjoontes oleme) jääb tuttavliku võrdluses tundmatuga alati peale kindel ja proovitud valik – seitsmesaja kolmandat korda.

Teherani rahvusvahelisel lühifilmide festivalil on lihtne leida end seismas sama vastuolu ees. Ühest küljest on välja kujunenud mingi kord, kuidas festivale korraldatakse (selle poole püüdlemisele viitab ka see, et on võetud suund tugevama suhtlussilla loomisele õhtumaadega), aga teisalt: miks peaksid kõik festivalid olema ühesugused ja millised need üldiselt heaks kiidetud tavad siis ikkagi on?

Lühifilmid massidesse

Üks festivalide hindamise aluseid on külastatavus ja selles osas on tulemus lausa uskumatu. Hiigelsuure Mellat Cineplexi saalid olid suuresti täis, rahvas seisis tohutult pikkades sabades juba tund aega enne linastuse algust ja trügis kinosaali – lühifilme vaatama! Iraani meediakanalitele antud intervjuudes kordasin nagu mantrat, et igasse maailma filmikaanonisse peaksid Euroopa klassikute kõrval kuuluma ka Abbas Kiarostami, Asgar Farhadi (vähemalt Iraanis tehtud filmidega), Jafar Panahi, Mohsen Makhmalbaf (ja ka tema tütar Samira), Bahman Ghobadi, Majid Majidi ja miks mitte ka mitmed teised Iraani filmitegijad. Selles rikkalikus filmikultuuris räägitakse lugusid tihti täiesti teistmoodi kui meil. Läänemaailma selgitava narratiivi asemel on Iraani filmides jutustusvahendiks tihti elliptiline ja visuaalne poeesia, mis sunnib filmi jälgima ja ise seoseid looma. Kui suurt osa lääne filme on võimalik vaadata samal ajal telefoni näppides ja vaid kõvema hääle peale pead tõstes (olen seda siin pealt näinud küll), siis Iraani filmiga see ilmselt ei õnnestuks. Neis pigem selgitatakse vähem ja viidatakse rohkem.

Kõik need lugematutel festivalidel auhindu võitvad Iraani mängufilmid ei teki aga tühjale kohale. Iraanis pidid toodetama aastas umbes 2000 lühifilmi, mille rahvusvaheline levi on minu meelest üsna märkamatu, aga mille vastu tundub vähemalt kodumaal olevat elav huvi. Saab rääkida lühifilmitööstusest ja lühifilmipublikust.

Eestis on ametlikult ja riigi toel toodetavate lühifilmide arv pigem ühekohaline, neile lisanduvad veel BFMi kursuse- ja lõputööd.

Läänemaailma selgitava narratiivi asemel on Iraani filmides jutustusvahendiks tihti elliptiline ja visuaalne poeesia, mis sunnib filmi jälgima ja ise seoseid looma.

Pressifoto

Ülem sõnavabadus

Üks filmifestivalide sõnatu kokkulepe tundub olevat, et kunstniku sõna- ja väljendusvabadus on püha. Vahel esile kerkivas konfliktis looja ja süsteemi vahel peaks iga enesest lugupidav festival kaitsma loojat ja tema loomingut. Häälekalt on maailma festivalid nõudnud ka näiteks Iraani filmitegija Jafar Panahi vabastamist koduarestist, sest selline käitumismudel käib kokku lugupeetud festivali kuvandiga. Iraani valitsuse toel toimuv lühifilmide festival on veidi keerulisemas seisus, sest mõnes punktis ei pruugi festivali meeskonna soovi rahvusvahelistuda heaks kiita valitsusorganid või festivali policy council ehk teisisõnu eetikakomisjon.

Mulle on kõige olulisem sõnavabadus,“ kinnitasid mulle omavahelises vestluses vähemalt kaks Iraani filmitegijat. Panahi juhtumi ning „Rohelise laine“ sündmustega kursis inimesena oleksin neile äärepealt mõtlematult öelnud, et tõsi, peaks tõesti kõige olulisemaks pidama, kui seda siin nii napilt jagub. Ometi üllatab nähtud Iraani lühifilmide puhul ehk kõige rohkem see, kui teravad on need on oma poliitiliselt laetuselt. Rahvusvahelise žürii grand prix’ võitnud „Lahkamises“1 on näidatud koolipoisi ootamatule surmajuhtumile järgnenud politseiuurimist. Farhadi ja Panahi parimas neorealismi traditsioonis tehtud loo võti on ühe poisi joonistatud pilt, kus on kujutatud nende õpetajat ISISe vormis. Ka kohaliku võistlusprogrammi grand prix’ võitnud filmis „Vahepeal“2 on tegemist mõnevõrra sama teemaga. Siin uurib politsei mehe rõdult surnuks kukkumisega seoses mehe naise rolli sündmustes. Oli see mõrv või õnnetusjuhtum? Tõde polegi nii oluline, sest krimiloo lahkamise all räägitakse (vähemalt minu lääne tajule paistab see nii) hoopiski naiste represseerimisest Iraani ühiskonnas: ülekuulamise võib nimelt liigitada psühholoogilise vägivalla kategooriasse, kusjuures naisel pole sisuliselt võimalik ega lubatud end süüdistuselaine eest isegi kaitsta. Tuntud ja tunnustatud eksperimentaalfilmide tegija Mohammed Esmaili lühifilmis „Lühilaine“3 polegi teksti, aga see on oma poliitiliselt sõnumilt varjamatult totalitarismi vastu suunatud. Katkematu ruuporimüra tõttu tohutute peavalude all kannataval mehel ei jää üle muud kui ruupor hävitada ja ära süüa ning transformeeruda seeläbi ise millekski uueks. „Kas paremaks või halvemaks inimeseks?“ küsin ma Esmaililt, aga ta vaid muigab ja ütleb, et jätab selle minu otsustada.

Kõrgem tõde

Olgu sõnavabadus võtnud nii teravaid vorme kui tahes, on selle piirajad siiski vaid inimesed. Teine lugu on aga jumalike keeldudega – ja koraani vastu eksimisse nii vabalt ei suhtuta. Kui ma küsin ühelt festivali kõrgelt ametnikult, kas näidatavaid filme ka tsenseeritakse, vastab ta siiralt, et 15 aasta jooksul mäletab ta kaht juhtumit, kui filmitegijal paluti diskreetselt filmis paar muudatust teha. Kui teda uskuda, pidi aasta 2018 olema küll erakordne, sest näiteid vahelesegamisest polnud raske märgata ka Eesti filmide puhul. Nelja EKA tudengi tehtud lühianimatsioonis „Eine murul“4 langevad mõned minutid Raveli „Boolero“ saatel pargis ringi kakerdanud purjus kaltsunukud lõpuks kompositsiooni, milles pole raske ära tunda Priit Pärna legendaarse animafilmi5 inspireerinud Manet’ samanimelist maali. Kuna aga maali üks neljast figuurist on alasti naine, näeme Iraani uusversiooni lõpukaadris neljast figuurist vaid kahte: kaadri sisse on suumitud just niipalju, et alastus jääb kaadri piiridest väljapoole. Juba filmi vaatamise ajal tulid mul pähe küsimused, kuivõrd meie lääne kultuur on üldse Iraani vaatajale arusaadav (tahaks vägisi küsida, kas nad teavad või peavad üldse teadma „Boolerot“– aga Manet’d?). Filmi lõpu ümbermonteerimine lisab segadusele veel ühe lisafiltri: maaliviide pole enam äratuntav, mistõttu on kaotatud filmi pealkirja, mõtte ja filmi enda seos. Festivali võistlusprogrammis oli Madli Lääne-Metsalu lühifilm „Kolm päeva augustis“ (2017), mida ta ise peab ohutuks ajalooliseks lastefilmiks 1991. aasta sündmustest, kuid ka see film leiti olevat ebasünnis. „Ootamatu oli, et meie film „Kolm päeva augustis“, mille peategelasteks on lapsed ja mis on linastunud mitmel lastefilmide festivalil ning mille Rootsi lapsed valisid Uppsala festivali parimaks filmiks, oli Iraani vaataja jaoks islami seaduste järgi ringi monteeritud“, kommenteerib Lääne-Metsalu. „Festivalil linastunud koopias oli välja lõigatud stseen, kus kõlistatakse kokku šampuseklaase, ning sisse suumitud kõik üldplaanid, kus kümneaastane peategelane lühikese kleidiga ringi liigub. Viimane ei panegi imestama, kui mõelda, et vanemate nõusolekul võib Iraanis abielluda juba üheksa-aastaselt. Seevastu poliitilist tsensuuri ma ei märganud ja tekst, kus kritiseeritakse diktatuuri, oli filmis alles.“

Kui võtta siia kõrvale kolmas näide, Horvaatia filmitegija Ranko Paukovići „90 sekundit Põhja-Koreas“,6 kus oli rannastseenidest välja lõigatud paljast ihu, on põhimõte üsna selge: naiste alastust ja paljast nahka ekraanil näidata ei tohi.

Poiss, kes kadus

Tulen tagasi loo alguse juurde: teistsugune ja meie omast erinev raamistik, kui nüüd moesõna kasutada, on ju igati mõistetav ja kultuurilisi eripärasid tuleb arvesse võtta ja austada ning nende keeldude olemust mõista püüda, selle asemel et nördinud skandinaavlase kombel silmi plõksutades muudkui küsida: „Miks?“ Iva on siin aga see, et oma raamistikku kehtestades ei peaks äkki eksima autori püha väljendusvabaduse vastu. Selle asemel et valida programmi eetikakomisjoni koodeksiga vastuolus filme ja seejärel neid autori nõusolekuta tsenseerida ja tagavarakoopiana (enamasti failina) ette mängida, mitte DCP-festivalikoopia kujul, on üks üsna kahtlane teguviis ning mitte päris aus mäng. Tõele au andes pean ütlema, et žüriidele näidati küll filmide täisversiooni ja probleem tundus olevat olnud pigem avaliku linastusega, aga kas ei võiks siiski validagi filme, mis on vastuvõetavad ja muutmist ei vaja? Siin võis mõnel juhul muidugi festivali kunstilise meeskonna ja eetikakomisjoni arusaam tabu piirist mõnevõrra lahkneda ja sellest ka segadus.

Muidugi pole mina mingi mees õpetama õiget käitumist 7000 aasta vanusele kultuurile, aga kuna nad ise rahvusvahelist kultuurikontakti tunduvad otsivat, võib mõnest näpunäitest ehk isegi abi olla.

Kõige suurem segadus leidis aga aset Eesti Lühifilmide Keskuse abiga korraldatud projektide esitlemise foorumil, kus tutvustati rahvusvahelisele žüriile üheksat uut Iraani lühifilmiprojekti. Üks neist, „Poiss, kes kadus“ („A Boy Who Disappeared“), tekitas elevust juba tutvustuse ajal, kuna autor oli väga selgelt välja mõelnud loo visuaalse vormistuse. Pealegi on filmi teema väga terav, nimelt kasutab isa poega seksuaalselt ära. Kohe reageeris teemale teravalt ka Iraani žüriiliige, kes küsis, kas selline asi on üldse võimalik ega kuulu pigem fantastika valda. Auhindamisel selgus, et mitme žüriiliikme sõnul parimaks märgitud „Poiss, kes kadus“ ei saanud (ilmselt sisu tõttu) siiski kõrgemalt heakskiitu ja kadus auhinnaprojektide nimekirjast. Olukord sai tasandatud sellega, et YLE TV esindaja ja žüriiliige Sari Volanen andis projektile üle YLE nn etteostulepingu, reserveerides filmile eetriaja valmimise korral. Filmis muutub ärakasutatav poiss lõpuks vanemate ja teiste inimeste jaoks nähtamatuks, kuna keegi ei taha probleemi tunnistada. Nii et elu kopeeris filmi ja Poiss kadus nimekirjast. Tänu YLE auhinnale siiski mitte täielikult.

Naiste laine

Iraanis on naisterahvastel kohustus kanda avalikus ruumis hijab’i ehk algupäraselt loori, tänapäeval siis mis tahes rätikutaolist peakatet, mis varjaks naise juuksed. Reeglid on reeglid, aga nii mitmelgi puhul nägin ma sedasama hijab’i kasutatavat ebameeldivalt võimuvõitluse tööriistana, kuna igal mehel on õigus igale naisele teha suvalisel ajahetkel ettekirjutus „end kohendada“ ja rätik paremini pähe panna, viidates nii justkui naise enesestmõistetavale ebatäiusele. Ometi on vähemalt pealinnas Teheranis pead tõstmas ka naisliikumine, sest kaks auhinna saanud naisautorit astusid laval välja meeleavaldustega, mis nende karjäärile tulevikus kindlasti kasuks ei tule. Filmi „Vahepeal“ naispeategelane ja parima näitlejanna preemia pälvinud Neda Jebraeili soovis tulevikuks rohkem naisliikmeid programmikomisjoni ja žüriidesse, filmi „Austusavaldus“7 eest parima režissööri auhinna võitnud Sogol Rezvani väljendas aga üldsõnaliselt (ent sisemise põlemisega) lootust, et „järgmistel aastatel antakse auhinnad üle juba paremas õhkkonnas“, viidates ilmselt poliitilisele olukorrale riigis.

Nende kahe auhinnasaaja valguses tuleb tõdeda, et Iraanis nagu mitmel pool mujalgi on uue põlvkonnana peale kasvanud tugev naislavastajate seltskond, kes käsitlevad naiste teemasid, kusjuures need teemad on sealse ühiskondliku poliitilise laetuse tõttu huvitavamad kui mõnes heaoluriigis.

1 „Tashreeh“, Siavash Shahabi, 2018.

2 „Dar Beyn“, Aliyar Rasti, 2018.

3 „Short Wave“, Mohammed Esmaili, 2018.

4 „Eine murul“, Erik Alunurm, Mihkel Reha, Mari-Liis Rebane, Mari Pakkas, 2011.

5 „Eine murul“, Priit Pärn, 1987.

6 „90 Seconds in North Korea“, Ranko Pauković, 2018.

7 „Reverence“, Sogol Rezvani, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht