Patriotism kui vampiirlus

RAINER SARNET

Mängufilm „Foxcatcher“ (USA 2014, 134 min), režissöör Bennett Miller, stsenaristid E. Max Frye ja Dan Futterman, operaator Greig Fraser, helilooja Rob Simonsen. Osades Channing Tatum, Steve Carell, Mark Ruffalo, Sienna Miller, Vanessa Redgrave jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Cinamon ja Ekraan.

Vampiir kuldses. John du Pont (Steve Carell) üritab noorte maadlejate abiga osta prestiiži ja kuulsust. Carell on ka üks viiest parima meespeaosa nominendist tulevatel Oscaritel.

Vampiir kuldses. John du Pont (Steve Carell) üritab noorte maadlejate abiga osta prestiiži ja kuulsust. Carell on ka üks viiest parima meespeaosa nominendist tulevatel Oscaritel.

Kaader filmist

Krahv Dracula motiivi – vanamees imeb noorte verd – on kujutatud filmikunstis peale F. W. Murnau ekspressionistliku õudusloo „Nosferatu“ (1922) veel hiljemgi. Paul Schraderi „Võõrad Veneetsias“ („The Comfort of Strangers“, 1990) on üks kaasajastatud Dracula müüdi versioon, kus hambaid otseselt kaela ei lööda, kuid kus käsitletakse Dracula loo põhiteemat: isekas vana mees vajab oma eksistentsiks noorte inimeste imetlust, lähedust ja elujõudu.

Eks selliseid isekate vanameeste filme ole kindlasti palju veel ja ka vanamehe isekus on lai teema. Soov laste ja noorte läheduse järele on igati normaalne vajadus, ilma milleta katkeks eluring. Vanamees kapselduks oma tolmusesse maailma, vanade tarkused jääksid noortele edasi andmata ja vastupidi. Vanad ja noored peavad käima ikka käsikäes, muidu ei lähe elu edasi.

Krahv Dracula motiiv tähendab aga morbiidsust: vanamees igatseb näha päris verd, noorte ohvriandi omaenda tõekspidamistele, mis polegi niivõrd tõekspidamised, vaid psüühilised kompleksid.

Bennett Milleri film „Foxcatcher“ on uus ja ootamatu versioon Dracula legendist. Vana mees vajab noort keha, et õpetada talle maadlust, mida vanamees ise õieti ei oskagi. Tähtis aga polegi maadlus, vaid see, et vanamees saaks ennast tähtsana tunda – rahuldada oma perversiooniks kujunenud komplekse, mis tõusevad mineviku hämarusest kui Dracula kirstust.

Filmi peategelane John E. du Pont (Steve Carell) on rikas maadlusentusiast, filantroop ja ornitoloog, kes pakub end suurt raha makstes treeneriks noorele maadlejale, olümpiavõitjale Mark Schultzile. Maadlusamatöörist vanamees rikub ära noore ja andeka sportlase karjääri ning tapab ka tema venna. Loo intriig ja karaktereid on uskumatult jaburad, kuna pärinevad reaalsest elust. Nii see 1980ndatel Ameerikas tegelikult juhtus.

John E. du Pont elab nagu Draculagi, oma lossis Pennsylvanias, mis kõlab peaaegu nagu Transilvaania. Sinna kutsub ta külla noore maadleja. Vana du Pont tahab noort maadlejat maailmameistrivõistluseks treenides tõestada end oma muldvanale emale, kes peab aga maadlust madalaks spordialaks.

Tegemist pole komöödiaga, mida süžee järgi võiks eeldada, kuid ega muudki žanrid sobitu hästi. Draamaks nimetamine ei ütleks selle filmi kohta midagi. Lugu on ettearvamatu, lavastus lakooniline, maitsekas. Näitlejad kõrgem klass. Muusika autor Arvo Pärt. Terve rea väga tõsiste teemade kohati traagilisele käsitlusele vaatamata ei saa seda filmi muigamata vaadata.

Muutumata liiga koomiliseks ega ka tõsiseks, on „Foxcatcher“ tõeline piece of cake ehk käkitegu, kui laenata Alfred Hitchcocki sõna. „Käkitegu“ käis tema enda ja teiste filmide kohta, mida ta hindas. Vaatamata hirmule ja õudusele polnud Hitchcocki filmid kunagi õudsed, pigem stiilselt heatujulised, nagu tegelikult ka Murnau „Nosferatu“. Kui polnud käkitegu, siis oli Hitchtcocki arvates tegemist probleemfilmiga.

Tõsiseid probleeme on mitmeid ka juba paljude raskekaaluauhindadega hinnatud ja nomineeritud „Foxcatcheris“. Filmi peategelase du Ponti üks psüühiline probleem ja seesmine motivaator on Oidipuse kompleks, soov pälvida ema tunnustus. Kuigi see on täiesti tõsiseltvõetav motiiv, on see nagu parimates Ameerika filmides ikka esitatud samasuguse mängulise, stiliseeritud vinjetina nagu Hitchcocki „Psühhos“ („Psycho“, 1960). Miller ei kaevu süva­psühholoogilisse suhterägastikku. Õigemini kaevub, aga nagu valged kindad käes, vaadeldes emakompleksi kui enesestmõistetavat tõsiasja, mida vahel esineb nii elust suuremates filmides kui ka filmist suuremas elus. Kõige tähtsamatest asjadest tulebki rääkida nagu möödaminnes.

Teine du Ponti dekadentliku maadlustreeneri afääri käivitav motiiv on patriotism. Vanamees viib noore maadleja kõigepealt sõjasangarite haudadele. Nagu Dracula, kes magas kirstus ja kelle lossi ümbritsesid ristid, tutvustab du Pont noorele maadlejale surmariigis viibivaid sõjamehi, kelle mälestusest peab sündima surmapõlgav võidutahe. „Foxcatcher“ tähendab ju rebasepüüdjat – jahikoera, keda instinkt sunnib jälitama saaklooma. Du Pont on leidnud endale uue ohvri, keda ta mürgitab patriotismiga, mis on kui surmalummus, kui haudades lamavate ja uut verd vajavate sõjasangarite kutse. Niisamuti vajavad alati uut verd vanad ajaloolised ideed, et elada igavesti.

Du Pont kasutab patriotismi alatult ära, et meelitada enda juurde noor olümpiavõitleja-maadleja, keda (oskamatult) treenides loodab ta ema käest koguda plusspunkte. Uskumatult veider tegelane, kuigi ta on päriselt elanud, nagu elavad meie ümber veel paljud temasuguseid surmakutsarid, kes püüavad meid verejanuliselt võitlusse meelitada. Kõik need vampiirid kaugel välismaal, kui teha põige tänapäeva.

On ju teada, et vampiirihammustus muudab vampiiriks ka ohvri. Nii kutsub noor maadleja lossi oma venna, samuti maadlustreeneri, kellele teatab, et nende lastel pole enam moraali. Lossis on kõrgem moraal. Moraal ja vampiirid ei sobi kokku, aga moraaliga on hea meelitada ja vend lähebki haneks.

„Foxcatcher“ on kui ohufilm, mis hoiatab: olge ettevaatlikud, vampiirid kasutavad patriotismi ja moraali ära, et imeda meid verest tühjaks. Ja ainult sellepärast, et meeldida oma emale.

Dracula roll pakub näitlejale muidugi magusaid võimalusi. Vaoshoitud härrasmehes ärkab ekstaatiline psühhopaat. Sellisel skaalal kujutati Draculat 1922. aastal, nii mängis teda Christopher Walken filmis „Võõrad Veneetsias“ ja nii esitab teda ka Steve Carell „Foxcatcheris“. Ta ei piirdu oma rollijoonises ainult mõttelise Draculaga, vaid laenab miimika ja žestid vanast ekspressionistlikust filmivaramust. Julge väline mängumaneer on usutav ka psühholoogilise realismi austajatele. Kuigi lugu ja karakterid põhinevad tõsielusündmustel, liigub Steve Carell maadlusentusiastist du Ponti kujutamisel väga õhukesel piiril manerismi ja realismi vahel. Selline on kogu filmi stiil, ambivalentselt koomiline ja tõsine, olemata päriselt kumbki. Näitleja Steve Carell on ka tuntud koomikuna sarja „Kontor“ („The Office“, 2005–2013) Ameerika versioonist.

„Foxcatcheriga“ seoses meenus mulle ka väga ammune Evald Hermaküla teatrilavastus „Tuul Olümposelt tuhka tõi“ (1989) ja Mati Undi retsensioon sellele, kus Unt nägi sportlaste dopinguprobleemi käsitlevas lavastuses eelkõige elegantset stiili ja huumorit. Ka „Foxcatcher“ on sotsiaalselt üldistusjõuline tegev spordifilm, mille suurim võlu seisneb selle stiilis. Ideed ja teostus ulatavad üksteisele üle ajamere käe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht