Peateemani mööda kõrvalteid

PÖFFil grand prix’ võitnud „Teekond emaga“ kätkeb endas eluvalu ning kaunist helikeelt, ent hallid vaated ja vähene emotsionaalne värving hakkab end kiiresti kordama.

PILLERIIN RAUDAM

Mängufilm „Teekond emaga“ („Á Ferð með Mömmu“, Island-Eesti 2022, 112 min), režissöör-stsenarist Hilmar Oddsson, produtsent Hlín Jóhannesdóttir, kaasprodutsent Marianne Ostrat, operaator Óttar Guðnason, monteerija Hendrik Mägar, heliloooja Tõnu Kõrvits. Osades Þröstur Leó Gunnarsson, Kristbjörg Kjeld, Tómas Lemarquis, Arnmundur Ernst Björnsson, Pálmi Gestsson.

Hilises keskeas Jon (Þröstur Leó Gunnarsson) elab oma emaga (Kristbjörg Kjeld) väikeses Islandi külas, kus peale kalastamise ja ajaviiteks kudumise suurt muud teha pole. Kui ema sureb, peab Jon täitma talle antud lubaduse ja sängitama surnukeha mulda Eyrarbakkis. Tee lõuna­rannikule on aeganõudev ning Joni auto vanaldane ja väike. Mees sätib ema surnukeha tagaistmele reisija kombel istuma, võtab kaasa fotokaamera ja koera Brežnevi ning asub teele.

Hilmar Oddsson on teenekas Islandi režissöör, kes lavastas oma eelmise filmi aastal 2009. Pärast pikka pausi otsustas ta filmitegemise juurde naasta ning töösse läks Islandi-Eesti koostööfilm „Teekond emaga“, mis võitis 26. Pimedate Ööde filmifestivalil ihaldusväärse grand prix’ ning parima filmimuusika auhinna viis koju Tõnu Kõrvits. Mustvalge pildiga filmi võib pidada ootuspäraseks PÖFFi võidufilmiks – kokku on segatud arthouse, selgelt tajutav eluvalu ja tõsiasi, et vahepeal ei saa hästi aru, mis toimub.

Mustale komöödiale omaselt viskab Oddsson mõnuga nalja surma üle. Öö enne oma surma on ema jõudnud Jonile meelde tuletada, kuhu ta ilmtingimata matta tuleb. Terve elu ema liialt valvsa pilgu all veetnud Jon taipab aga sõitu alustades ruttu, et isegi surnult võib ema tagaistmel teda edasi kritiseerida ja käsutada. On tunda, et Oddson on nautinud kõikvõimalike absurdsete olukordade realiseerimist, mida laip autos võib tekitada. „Teekond emaga“ on ülesehituselt klassikaline teekonnafilm, ent kõik Joni teele jäänud isikud satuvad omal absurdsel moel taas Joni saatuseringi tagasi.

Jon (Þröstur Leó Gunnarsson) viib oma lahkunud ema (Kristbjörg Kjeld) viimasele ringreisile. Terve elu ema liialt valvsa pilgu all veetnud Jon taipab aga sõitu alustades ruttu, et isegi surnult võib ema tagaistmel teda edasi kritiseerida ja käsutada.

Kaader filmist

Kummastav, et just suvalised möödakäijad kipuvad leidma tee tagasi me ellu, ent need, keda otsime ja taga igatseme, mitte? Jonil on kaasas fotokaamera ja fotoalbum, mille sisu teda painab – ta arvab oma kunagist armastatut nägevat igal pool, kuhu ta satub. See toob filmi eksperimentaalsed stseenid, mida vaatajale lõpuni ei avata, ent võime need ajada Joni segaste tunnete, leina ja väsimuse süüks. Küsimusi tekitavad aga hetked, kus Jon mõjub karakteriväliselt – ta läheb voodisse restoranis ette sattunud suvalise purjus keskealise naisega, ei näita hotellitoas mitte ühtegi (!) emotsiooni välja ja põgeneb kiiresti. Kas seda oli vaja Joni tegelasele või selleks, et meessoost vanemas eas režissöörile tundus see naljakas?

„Teekond emaga“ loo võlu seisneb selle valus. Oddsson on võtnud ette aktuaalse terava teema. Mida kõike on läbi pidanud elama keskealine mees, kes on terve elu pühendanud emale ning teinud talle kõik ette ära? See on küsimus, millele Oddsson vastab vaatajale Joni elu nukruse ja rutiinsuse näitamisega. Ainuüksi Joni pilkudest ja vastustest joonistub välja tema elamata jäänud elu – umbes viiskümmend aastat pereliikme armukadeduse ja hirmu tõttu elamata elu. Mida kõike varjab ema torisetud lause „ma muretsen su pärast“? „Teekond emaga“ tugevus on teemavalik ja -arendus. Joni tegelaskuju teeb kahe tunni jooksul läbi usutava koomilise arengu, ent kohati tekib tunne, et autorid pole suutnud filmi õigel ajal ära lõpetada.

Esitan siinkohal julge väite ning ütlen, et „Teekond emaga“ oleks vähemalt veerandi võrra lühemana mõjunud paremini ning jätnud publikule rohkem emotsioone. Film sisaldab humoorikaid inimlikke hetki, ent monotoonne mustvalgel maastikul kulgemine tekitab kiiresti tüdimust. Kaks tundi emotsionaalselt ühetoonilist lugu väsitab viimaks ka kõige suurema arthouse’i fänni. Kolmveerand filmist keskendub Joni suhtele emaga, võttes selle pulkadeks lahti. Vaatajale ilmneb, mis on ema ja poja vahel aastate jooksul valesti läinud ning hetkel, mil Jon taipab, millist elu ta oleks võinud elada, tunneme tema vastu empaatiat. Viimases veerandis keskendutakse Joni seiklustele üksi ning ema surma järellainetusele. Kuigi see osa sisaldab ootamatuid, jaburaid lahendusi, jääb segaseks, miks seda vaja oli. Vaataja on juba Joni ja ema suhte lõpplahenduse saanud ning viimane osa mõjub pika kõrvalteena, kui mööda peateed oleks saanud palju otsemini ja kiiremini.

„Teekonnas emaga“ on Islandile omaselt rohkelt loodusvaateid nii mägedest kui merest. Mitmekülgne maastik annaks võimalusi mitmekesiseks ja sügavaks pildiks, ent kaadrid on läbivalt ühetaoliselt hallid ning vähese kontrastsusega. Filmi sisu ning emotsionaalset värvingut silmas pidades jääb segaseks, miks on autorid kontrasti kaadrites maha tõmmanud. On ju protagonisti teekond seni tema elu emotsionaalselt üks värvikamaid? Kiitust väärivad udus filmitud stseenid, mis on tehniliselt hästi teostatud ning lisavad müstilist õhustikku.

Þröstur Leó Gunnarssoni kehastatav Jon on paras pähkel nii näitlejale kui vaatajale. Jon on vähese jutuga, halvas tujus ning ebaviisakas. Tegelaskuju pehmendamiseks on talle juurde pandud koer, kes võimaldab avada ka tema pehmemat poolt. Gunnarsson mõjub kibestunud mehena orgaaniliselt ning tema näkku kirjutatud valu ja ebamugavus on sealt selgesti väljaloetavad. Kinopublikule on Jon aga raske tegelane, kuna hoolimata ema äsjasest surmast on talle raske kaasa tunda. Ekraanil on mees, kes pea kaks tundi järjest toriseb ning käitub kõigiga jämedalt. Kuigi teekonna lõpuks raputab Jon osa taaka endalt maha, hakkab ta tegelasena ennast kordama. Meeldivat värskust toovad tervikusse hääletaja (Tómas Lemarquis) ja pidevalt Joni teele sattuv müstiline naine Bergdís (Hera Hilmar). Mõlemad noored Islandi näitlejad tasakaalustavad hästi Joni pettumust ja tuimust.

Tõnu Kõrvits on PÖFFi auhinda parima filmimuusika eest igati väärt. Tema loodu on kahtlemata filmi üks tugevamaid aspekte. Kõrvits on Joni heitlustele lisanud müstilise helikujunduse. Läbiva motiivina on kasutatud viiulit, mis rõhutab Joni teekonna kurblikkust ja mõtlikkust, ent absurdsemaid seiku saadavad hoogsamad palad. Lõputiitrite lugu „You Always Hurt The One You Love“ (The Mills Brothers) mõjub paraku ootuspärase valikuna. Võib-olla on Ryan Gosling „Kurvas valentinipäevas“* sama loo nii enda omaks teinud? Lõpuloo valiku klišee murendab Tõnu Kõrvitsa hoolega loodud müstilist helipilti.

„Teekond emaga“ sisaldab ühtaegu nii ilusaid kui valusaid motiive elust endast – käest lastud armastuse nägemine kõikjal, ema kammitseva pilgu alt välja rebimine ning julguse leidmine, et kõigele ja kõigile viimaks ometi vastu hakata. Otsingute taustaks Tõnu Kõrvitsa kohati müstiline, kohati tempokas, ent alati nauditav helikeel. Need positiivsed jooned aga ei suuda päästa filmi venimast ega visuaali ühesuguseks halliks kogumiks sulamast. Hilmar Oddsson on valinud väga tugeva ja emotsionaalselt laetud teema, mistõttu oleks võinud kinopubliku ette jõuda midagi emotsionaalselt teravamat. Film oli PÖFFi publikule ja žüriile suures osas meeltmööda, ent jääb selguseta, mida keskmine kinokülastaja siit endaga kaasa võtab.

* „Blue Valentine“, Derek Cianfrance, 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht