Perestroika koletis

Jüri Laulik

Perestroika lipukandjad ja kuulsused, kes annavad tollele ajale oma näo, polnud üksnes Gorbatšov, Ševardnadze, Jakovlev ja need teised, keda tänapäeval enam õieti ei mäletagi. Selle aja üks kuulsamaid tegelasi oli Andrei Tšikatilo, esimene täie rauaga avalikkuse ette toodud nõukogude maniakk ja sarimõrvar, noore kõmuajakirjanduse üks esimesi armastatud kangelasi. Ilge tapja ja värdjas, Rostovi koletis, Kodanik X, kelle puhul kohus tuvastas  53 vägistatud, tapetud, tükkideks lõigatud ja mõnikord ka natuke söödud naist, tüdrukut ja poissi. Tšikatilost kirjutati ja räägiti omal ajal väga palju – ja mitte ainult endise Nõukogude Liidu piirides, vaid ka üle maailma. Ilmus mitmes keeles raamatuid (eesti keeleski hiljuti vana inglise bestselleri „Punane rappija” tõlge), lugematul hulgal artikleid ja mida tahes.

1992. aasta 14. aprillil, rohkem kui 13  aastat pärast oma esimese ohvri tapmist, läks 56aastane vanaisa, endine vene keele ja kirjanduse õpetaja Andrei Tšikatilo Lõuna-Venemaal kohtu alla, teda süüdistati 53 naise ja lapse seksuaalses väärkohtlemises ja mõrvas. 1994. aastal viidi täide talle määratud kõrgeim karistus, surmanuhtlus. 2004. aastal esilinastus film tähendusliku pealkirjaga „Evilenko”, kus peategelase prototüübiks Andrei Tšikatilo. „Evilenko” ei ole  õudusfilm, mõrvari tegusid pigem ei näidata. Püütakse läbi viia psühholoogiline stuudium selgitamaks, kuidas on sellise värdinimese tekkimine üldse võimalik ja mis toimus selle tüübi peas. See on kahtlaselt libe tee – seletada seletamatut –, eriti kui püütakse vahelduseks lahata veel miilitsameeste psühholoogiat. Maniakaalse mõrvari peaosa mängib silmapaistvalt Malcolm McDowell.

Näitleja alustas filmikarjääri värdjaliku lurjuse rolliga  (Alex) filmis „Kellavärgiga apelsin”, peatselt tuli veel nimiosa skandaalses filmis „Caligula” ning McDowelli näitlejasaatus oli otsustatud. Kümned negatiivsed kangelased, mõrvarid, maniakid täidavad tema pika tiheda filmikarjääri. Seega astus ta Evilenko kingadesse kindla sammuga ja tema värvikas ning võimsalt välja joonistatud psühhopaadi roll veabki seda filmi. Talle oleks pidanud veel rohkem võimalusi andma, mõned mõttetud kõrvalliinid  ära jätma ja käima kaameraga maniaki kannul. Vastasmängija miilitsainspektor Vadim Lesjev on samuti kogenud näitleja Marton Csokas, aga filmi pinge langeb kohe, kui kaob kaadrist Evilenko ja näidatakse miilitsameeste askeldamist. Lesjevi perekondlikud ja mentaalsed probleemid, mis filmist filmi liigselt tööle pühendunud politseinikega kaasas käivad, ajavad klišeedena haigutama.  Kuid niipea kui ta satub vastamisi Evilenkoga, tuleb kohe pinge tagasi. „Evilenko” on ka poliitiline film. Peategelane on ju veendunud kommunist, kes raevutseb Gorbatšovi vastu ja astub KGB teenistusse. Juba igast otsast logisev nõukogude aparaat keeldub üldse oletamast, et Nõukogude Liidus võiks eksisteerida hull sarimõrvar, eriti ei saa see olla tubli kommunist ja KGB kaastöötaja.

Ka päris Tšikatilo langes  mitu korda kahtluse alla, ikka ja jälle näitasid asitõendid tema suunas, aga tal lasti minna. Lääne meeste püüd iga hinna eest nõukogude tollast keskkonda ja õhustikku rekonstrueerida jätab siinsele kogemustega inimesele ikka natuke punnitatud mulje. Plusspoolele tuleb kanda kindlasti Angelo Badalementi filmimuusika, mis lisab nappi sünget värvi. „Evilenko” on muidugi mängufilm, mille stsenaariumi aluseks oleva  romaani kirjutanud režissöör Grieco käib faktidega üsna vabalt ringi. Tšikatilo elu põhjal on tehtud varemgi üks üsna tuntud mängufilm „Kodanik X” („Citizen X”), 1995. aastal USAs, kuid Tšikatilost huvitatutele soovitaks „Kriminaalse Venemaa” kaheosalist dokumentaalfilmi „Saatana jälgedes”. See peaks olema Internetis üleval. Ilmselt annab sarimõrvarist kirjutatu mõnele filmiloojale veel tulevikuski inspiratsiooni.  Andrei Tšikatilo sündis aastal 1936, paar-kolm aastat pärast Ukraina näljahäda, holodomori. Tšikatilo ema olevat väikesele Andreile rääkinud, et tema vanem vend läks kaduma, ilmselt rööviti ja söödi ära. Teise versiooni järgi olevat näljast hullunud vanemad ise Tšikatilo vanema venna ära söönud ja Andrei teadnud seda.