Piiride metafüüsika

Trollimüüt annab võimaluse rääkida filmis (müütilisest) ajast, mil asjad polnud nii nagu praegu: looduse ja kultuuri, inimese ja mitte-inimese vahel polnud piiri.

STEFAN PEETRI

Mängufilm „Piir“ („Gräns“, Rootsi-Taani 2018, 110 min). Režissöör Ali Abbasi, stsenaristid Ali Abbasi, Isabella Eklöf ja John Ajvide Lindqvist, operaator Nadim Carlsen, heliloojad Christoffer Berg ja Martin Dirkov. Põhineb John Ajvide Lindqvisti samanimelisel lühijutul.

Ali Abbasi „Piir“, kontemplatsioon inimeste ja mitte-inimeste, looduse ja kultuuri piiride hägustumisest, on mütoloogilisest fantaasiast ja õõvastavast sotsiaalrealismist läbi imbunud romantiline armastus- ning eneseavastuslugu. Peategelase mitte-inimeseks saamise loos, eelkõige emantsipatsiooni ja trolliks saamise loos, viiakse vaataja veidrasse maailma, kus mütoloogilised ja abjektiivsed olendid üritavad leida oma kohta tänapäeva Rootsi perifeerias. Samal ajal näidatakse meile inimeste ühiskonda õõvastavas sotsiaalrealistlikus perspektiivis, mis paneb kahtlema inimeste inimlikkuses ja otsima viimast õlekõrt, mis päästaks humanismi, koletistes.

Sidudes abjektse ja fantastilise, jätkab Abbasi transgressiivse filmi mudelit, kuid teeb seda üsna uuenduslikult. „Piir“ mõjub tänapäeva filmikunstis suveräänselt, mistõttu võiks „Piiri“ pidada oma fantastilise antropoloogia (trollid) poolest vähemusteemaliseks filmiks. Vähemusi käsitlev Euroopa filmikunst on tuntud oma multikultuuriliste sentimentide poolest, kuid „Piir“ on ses mõttes hereetiline. „Piiris“ pööratakse ümber multikultuuriline arusaam kultuuride paljususest (ja nende erilisusest) ühe universaalse looduse taustal, rõhutades hoopis looduse paljusust, mitte-paralleelse evolutsiooni võimalikkust. Sellega annab „Piir“ kui vähemusteemaline film hääle vähemustele, keda veel pole, ehk hääle tulevastele vähemustele – mitte-inimestest olenditele.

Grotesk ja abjekt

Peategelaste Vore (Eero Milonoff) ja Tina (Eva Melander) grotesksed trolli­kehad, nende abjektiivne olemus, häirib ja kummastab, eirab iluideaale. Groteskseks on harjutud pidama midagi väga inetut, pentsikut ja naeruväärsuseni moonutatut. Groteski etümoloogiline pagas (itaaliakeelne grottesco tuleneb sõnast grotto, mis tähendab koobast) viib meid sügavuste ja ambivalentsete ruumide/nähtuste juurde. Juba antiikses Roomas oli esindatud groteskne kunst ornamentidena, mis kaunistasid sisearhitektuuri, jutustades lugusid fantastilistest olenditest, inimeste ja loomade omavahelisest läbikäimisest.

Vore1 ja Tina fantastiliselt inetud kehad osutavad groteskile kohaselt piiri kadumisele keha ning maailma vahel. Neid iseloomustab eelajalooline iha seguneda loodusega, s.t Vore ja Tina igatsevad, et nende keha seguneks loomulikult välis­ilma ja -asjadega. Mihhail Bahtini käsituses on grotesk dialektiline protsess, kus kehalise madaldamise kaudu (grotesk, jandid, burlesk jne) avardatakse tegelikult meie kontseptsiooni kehalisusest.2 Maailma kehastamise kaudu (maailma kujutamine kehaliste kujundite abil) käib keha maailmasuse avastamine.

Kogu abjektsuse mõiste on seotud keha piiridega. See on mõiste, mis seletab, mis kultuuris peab püsima keha piirides ja olema suletud keha piiridesse. Meid tuntakse meie keha piiride järgi, kogu ühiskonna fikseerimine käib keha piiride järgi – see on meie identiteedi alus. Roojus ja abjektsus, mis seda rikuvad, peavad püsima selles sees. Samuti ka filmis külmkapist leitud mitte elus, aga ka mitte surnud hiilits ehk veel elustamata beebikeha, mis on ehk kogu filmis kõige ehtsam näide abjektiivsest. See hiilits pole ei subjekt ega objekt. Teda võimendab veel tema amorfne keha, mis võtab kuju vastavalt puudutamisele.

Peategelaste Vore (Eero Milonoff) ja Tina (Eva Melander) grotesksed trollikehad, nende abjektiivne olemus, häirib ja kummastab, eirab iluideaale.

Kaader filmist

Piiri“ trollilikud olendid seavad ohtu meie keha piirid, kuna rikuvad selle parameetreid. Vaataja tunneb ebamugavust ja kerget iiveldust, kuna tunnetab ohtu oma keha piiridele. Kehamahlad ja sisemine abjektsus on alati olnud probleem, kuna meie täiskasvanuks saamise käigus õpetatakse meid hoiduma hälbelisest, abjektiivsest käitumisest ja rõhutatakse hügieeni olulisust: sa pole täisväärtuslik ühiskonna liige, kui sa oled roojane, kui sa ei hoia oma keha kontrolli all! Etniline puhastus langeb samasse kategooriasse. Kogu fašistlik diskursus räägib juutidest kui roojastest või rotilikest olenditest. Antud juhul on selle kogeja Tina. Naine on kultuuris vedela, amorfse ja abituga seotud sümbol. Kõige tüüpilisem näide, millele viitab Julia Kristeva, on neitsi Maarja, jumalaema kuju kristlikus mütoloogias, kus naine pühitsetakse väljapoole oma bioloogilist olemust.33

Piiris“ tutvume põhjalikult nii Tina kui ka tema kallima Vore bioloogilise realismiga. Jälgime Tina trolliks saamise lahtirullumist. Kui Tina saab filmi lõpus teada, et tema õige nimi on Reva, mille andsid talle tema päris ehk trollist vanemad, siis jõuab tagantjärele temani see agentsus, teovõime, mida ta on otsinud justkui terve filmi vältel. Talle saab osaks sublimatsioon ja oma inetuse minetamine, kui ta saab aru, et on oldud troll ehk koll terve selle aja niikuinii. Tina trolliks ehk mitte-inimeseks saamine on eneseabjektsiooni täideviimine, mis võimaldab tal väljuda kauniduse-inetuse realismist ning kehtestada uued standardid.

Maternaalne õud

Piiris“, nagu õuduslugudes, -filmides, võllanaljades ja muus sellises, on õudne eelkõige emaduse õudsus. Läbi repressiivsete toimingute on maternaalne keha muudetud jälestusväärseks ja võõraks. Kehast saab abjektsuse peamine koht. Me ei kohta „Piiris“ traditsiooniliseks saanud abjektsuse ilminguid (sitt, okse, kusi, sperma, menstruaalveri) ehk kehasisese pööramist väliseks. Abjektne on „Piiris“ hoopis keha fantastilisus, grotesksete organite ebamäärasus, Tina mehekssaamine ja Vore emakssaamine ühes filmiajaloo kummastavamas suguühtestseenis. „Nii ajaliselt kui ka ruumiliselt on abjektne … fantasmsubstants, mis pole subjektile läbinisti võõras, vaid ka intiimne … millest subjektiivsus on häiritud, „milles tähendus variseb kokku“.44 Argine Tina hakkab kaotama jumet Reva, tema loomalikuma, abjektsema poole, esivanemate kuju kõrval, kelle kohalolu hakkab deterritorialiseerima Tina keha, sidudes ta trollikssaamise ihamasina külge.

Pealiskaudselt võiks ju väita, et „Piir“ on naiivse loodusesse naasmise loo ekraniseering. Minu meelest see seda pole. Oma päritolust teadasaamine ei tähenda Tina puhul vajadust tagasi nõuda oma autentne päritolu. Reva, kes on Tina okupeerinud, ei igatse tagasi folkloorset minevikku, vaid tahab emantsipatsiooni ja agentsust, mida mitte-inimese identiteet võib talle pakkuda. Eelkõige hakkab Revat ahistama see anaalne ja silmakirjalik ühiskond, millesse ta on mähitud ning millest pakub väljapääsu Vore välja toodud ebainimlik osa temast.

Müütiline aeg vs. sotsiaalrealism

Trollimüüt annab võimaluse rääkida filmis (müütilisest) ajast, mil asjad polnud nii nagu praegu: loomad olid inimesed, kivid olid pehmed, metsakohin kõneles (seda kuuleb ka Tina saamisel Revaks hiielaadses metsas) jne. Looduse ja kultuuri, inimese ja mitte-inimese vahel polnud piiri. Sotsiaalrealism jällegi sunnib meid tunnistama oleviku asjade seisu, tõmbama piiri reaalse ja illusoorse vahele. Müütiliste ja sotsiaalrealistlike osiste koosesinemise tõttu tekib „Piiris“ omanäoline ja veider aegruumi pinevus, mis tekitab meeldivalt ebamugavaid situatsioone ning viib vaataja kummalistesse paikadesse.

Piir“ paneb proovile vaataja ja tema keha, mis oleks muidu jäetud vaatamise rollis passiivsena kõrvale. Filmi vaadates oma kehas ebamugavaid aistinguid kogedes fikseerub vaataja pilk ka oma kehas, nii et võib ehk väita, et aktiveeritakse ka meie keha. Kuigi „Piir“ pole kõige radikaalsem näide transgressiivsest või vähemusi käsitlevast filmist, suudab see oma minimalistlike ja kummastavate abjekti ning groteski kujunditega kaasata vaatamiskogemusse ka kehalised aistingud. Lühidalt öeldes: „Piiri“ kogemine kaasab ka vaataja Tina/Reva trolliks saamisse, mis viib ta justkui teisele poole looduse-kultuuri dualismi. Sellest sünnibki „Piiri“ metafüüsika kui midagi looduseülest.

1 Vore esindab filmis suurepäraselt niitšeaanliku antikristuse kuju, kes soovib „dresseerida humanitas’t nii, et sellest saab vastuolu, eneserüvetuse kunst“. Vt Friedrich Nietzsche, Antikristus. Zeus, 2002.

2 Mihhail Bahtin, François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur.

Omakorda huvitav olekski vaadelda „Piiri“ bahtinlikult kui rahvakultuuri osa. Üheks peamiseks omaduseks peab Bahtin ambivalentsuse rolli groteskses aegruumis, kus omavahel lähevad segamini kehaline n-ö all- ja ülailm ning samuti inimeste sugu. Bahtini meelest peitus rahvakultuuris vastupanu kõrgkultuuri jäikadele rollidele sotsiaalses ja poliitilises sfääris.

3 Julia Kristeva, Jälestuse jõud: Essee abjektsioonist, Tänapäev, 2006.

4 Hal Foster, Obscene, Abject, Traumatic. MIT Press, 1996.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht