Pilguheit säravasse südamesse

PAUL EMMET

Mängufilm „Poevargad“ („Manbiki kazoku“, Jaapan 2018, 121 min), režissöör-stsenarist Hirokazu Kore-eda, operaator Kondo Ryuto, helilooja Haruomi Hosono. Osades Lily Franky, Sakura Ando, Mayu Matsuoka, Kirin Kiki jne.

Shoplifters of the world

Unite and take over

Shoplifters of the world

Hand it over

Hand it over

Hand it over*

Shoplifters of the World Unite“, The Smiths

 

Poevargad“ algab nagu prantsuse film noir. Shota (Jyo Kairi) ja tema isa Osamu (Lily Franky) tutvuvad lähemalt ühe supermarketiga, kus poiss täidab läbiharjutatud rituaalse näppamise abil oma seljakoti toiduainetega. Õhetades tähistavad nad poetuuri kuuma liharulliga tänavakaupmehe ostukäru oranži kuma käes. Läbi talveöö koju jalutades avastavad nad viieaastase tüdruku Yuri (Miyu Sasaki) maja ees prügikastidest süüa otsimas. Nad võtavad ta koju kaasa, et talle süüa anda ja meile tutvustatakse jaapani perekonda, kes paistab oma nuudlisuppi luristades vägagi tavaline: vanaema, kortsus kulmuga naine ja edvistav tütar. See perekond elatab ennast ühiskonna äärealal vaesusest puretuna, tumeda minevikuga ja ebausu kütkes.

„Poevargad“ on kestnud kaheksa minutit ja mul on juba silm märg. Kaader – mees, poeg ja hulkuv tüdrukuke kükitamas korteri akna all – võiks olla vabalt pärit mõnest Kurosawa eepilisest meistriteosest. Inimese olemus paljastub, ebakindlus, valik, moraalne kaalukeel nende triivijate elus – hetk, millest alates kõik muutub. Mida teeksid sina, näib lavastaja meilt küsivat. Mida teie teeksite?

Iga tegelaskuju lugu on räägitud osavalt ja alati ökonoomselt. Kaadrid on pikad ja hästi üles ehitatud. Viieaastane Yuki mõjub igas stseenis maagilisena – nagu habras kaunis vaimolend, süütu, haavatav, ingellik. Temaga toimunud väärkohtlemine ning viis, kuidas ta maailma vastu võtab, paneb kolmanda järgu kriminaalide kamba oma väärtushinnangud ümber hindama, paksu naha maha ajama ja oma vastses haavatavuses taas elama hakkama.

Oranžid ja sinised toonid põrkuvad loomulikult ilma eriefektide vahelesegamiseta. Pärast poeskäiku kõnnivad pätakad mööda teeveert. Ranitsatega koolilapsed kõnnivad vastassuunas. Shota pillab lause: „Kooli lähevad ainult need lapsed, kes ei saa kodus õppida.“ Film, mis esmapilgul paistab rääkivat ühiskonna põhjakihist, kasututest ja väärtusetutest ühiskonnaliikmetest, kasvab vaikselt üle oodiks inimvaimule. Kui ebatõenäoline hingesidemete teke ka ei näi – need tekivad ometigi. Meis kõigis on hingemattev inimlik vajadus märkamise, armastuse ja omaksvõtu järele.

Alustame ühest looliinist, Shota kasvamisest noorest kurjategijast varaküpse täiskasvanuni, kes mõistab järjest paremini oma tegevuse mõttetust. Shota vaimset seisundit iseloomustab teda paelunud lugu, mida ta üritab isale selgitada. Lugu väikesest kalast Swimmyst, kes lööb kampa hulga teiste väikeste kaladega, et võtta suure kala kuju ja peletada kiskjalikku tuunikala.

Hatsue Shibata (Kirin Kiki) on armas tegus vanaema, meistersahkerdaja, kellele kõige rohkem meeldib mängida pachinko’t või pommida oma kadunud abikaasa poega teisest abielust.

Poja õnnistatud keskklassi elu moodustab kontrasti nende tagasihoidliku koduga ja tütrel, ärahellitatud kooliplikal on kõheda juhuse tõttu sama nimi mis teisel tütrel, kes vargaperega koos elab ja seksisalongis töötab. Kõik teevad teisele tütrele katet ja väidavad, et ta õpib välismaal, kuid too elab tegelikult vanaema juures, kes perekonna suhtumist ja seda olukorda täiel määral naudib. Jaapani auväärse teatri- ja filminäitleja Kirin Kiki (1943–2018) luigelauluks jäänud rollis on nii helgust kui ka salakavalust.

„Poevargad“ on värske, liigutav ja mõtlik lugu vaesuse, kuritegevuse, laste väärkohtlemise, kokkukuulumise, perekonna kaotuse ja poevarguste teemal.

Kaader filmist

Pereisa Osamu Shibita (Lili Franky) on väikest kasvu, koomiline, ent morn inimene. Kui ta näeb oma akna all üht teist isa pojaga jalgpalli mängimas, võtab ta kilekoti, puhub õhku täis ja hakkab nähtut järele tegema. Tema ainsad oskused tunduvad olevat poest varastamine ja sahkerdamine, aga temas on ka mingit loomupärast headust, tema empaatia­võime tõmbab lapsi kaasa ning temas on soov korda saata head, kuigi vahendid on küsitavad. Tema kõhn karvadeta keha on pigem poisi kui mehe oma, aga ometi on seksistseen nii pingutamata, realistlik ja kummaliselt erootiline. Laualt tilgub külmi nuudleid, kui ta armatseb oma naisega pärast pikki impotentsusaastaid.

Pean filmi parimaks rolliks Osamu naist Nobuyot (Sakura Andô). Tema side Yuriga ja imestus, kuidas teda tahetakse endale uueks emaks valida, toob temas välja väärika ja õndsa inimese. Filmi avastseenides oli ta jätnud tuima tüki mulje, kuna üritas endasse ladestunud kannatusi ja enesepõlgust varjata küünilise olekuga, aga hiljem saab temast perekonna tugevaim, suure südamega liige, kes on neist ka kõige rohkem võimeline ennast analüüsima. Tema kolmanda vaatuse monoloog on seda enam märkimist väärt, et suurema osa filmist oli ta vaikinud. Kaamerasse kinnitatud pilk ja sõnaaher kõnemaneer annavad märku siseheitlusest ja sellest, et ühtäkki on eneses selgusele jõutud.

Viimase liini peategelane on Lin (Mayu Matsuoka), suhtenäljas seksitööline, kes avab meile ukse jaapani „mugavustööstuse“ allilma. Aga ka seda liini on käsitletud õrnalt ja inimeste omavahelist kokkupuudet järjest tarbijasõbralikumas maailmas muust ülemaks seades. Tunnistuseks režissööri ja näitlejate tippvõimetest on see, et igast tegelasest oleks vabalt võinud teha eraldi filmi.

Tundub, et 99% tänapäeva filmidest on täielik jama, mille eesmärgiks on meelt lahutada ja mõtteid kõrvale juhtida, sealjuures ei lisa stambid midagi meie tõelise mina kujunemisele, ei paku arenguvõimalust ega suurenda teadlikkust. Need on mõeldud kas une süvendamiseks või baasinstinktide, nagu tarbimine, paljunemine ja võitlemine, õhutamiseks. Kui ühtäkki ilmub välja selline film nagu „Poevargad“, särab see nii heledalt, et raske on seda ilma silmi kissitamata vaadata. Mõni pilk, tegevus või isetu tegu, mis paneb meid armuma või hindama mõnd kellegagi koos oldud hetke, on maalikunstniku tundelisusega kaadrisse püütud. Stseenid uhavad kinematograafiliste lainetena üksteise järel vaatajast üle. Kuidas saavad tegelased olla üdini lihtsad, aga ometi nii õilsad? Isekad, aga samal ajal nii helded. Kõik kolm vaatust on täiusliku ajastusega, lubades tegelastel avaneda nagu lillel. Harvad vihjed õnnelikule lõpule kaovad, kui põhjus ja tagajärg on rebinud tegelastelt kaitsekihi ja lubanud valguse sisse vaid hetkeks enne seda, kui järgmine tasumise tund tuleb peale nagu kiirrong, mis pühib raudteele toppama jäänud vaguni teelt minema. Kui perekond ei näe ilutulestikku, kujutavad nad seda endale helisid kuulates ja kirjeldades ette, rõõmsad näod pööratud tühja taeva poole. Vastuolud on meisterlikult esile toodud. Ühel hetkel kalpsab veider perekond rõõmsalt rannal, eluga rahulolev helge vanaema nendega koos, järgmisel momendil kaevatakse liivasesse pinnasesse auku, et vana naine sinna matta.

Režissöör Hirokazu Kore-eda ja tema erakordne näitlejaansambel on igati väärt neile tänavusel Cannes’i festivalil antud Kuldset Palmioksa. Vaikne, kõmutaotluseta, realistliku kulgemisega „Poevargad“, mis annab aimu Kore-eda dokumentalistikogemusest, on värske, liigutav ja mõtlik lugu vaesuse, kuritegevuse, laste väärkohtlemise, kokkukuulumise, perekonna kaotuse ja poevarguste teemal. The Smithsil on lugu nimega „Shoplifters of the World Unite“ („Kõigi maade poevargad, ühinege“). Kui Morrissey ei ava teadupärast kunagi oma lugude tähendust, eelistades jätta selle rõõmu kuulajale, tegi ta ometi erandi selle loo puhul, kuna peab erakordseks olukorda, et tunneme suurt põlgust poevaraste vastu, kes meie elu- ja töökohas poodidest virutavad, aga harva mõistame hukka neid, kes alustavad sõdu ja tõukavad tagant massilist vägivalda. „Poevargad“ ei ole otsene rünne konservatiivsete pereväärtuste vastu. Küll aga on see meeldetuletus, et perekond võib võtta väga erinevaid vorme. Lähedus ja inimestevahelised sidemed võivad olla puhtad, raviva ja lõppeks lunastava mõjuga, hoolimata sellest, kui kaugel need on ühiskondlikest normidest. Ehk on neil tunnetel rohkemgi kaalu, kui inimeste omadel, kes oma moraalse üleolekuga heidikud häbisse tahavad saata, saamata aru, et on ise sattunud hukatuslikku keerisesse, mis nad endasse imeb. Nii et – kes on siin tegelikud poevargad? Yuri bioloogilised vanemad, kes last vääriti kohtlevad ja ta unustusse jätavad, kindel see. Sotsiaalhoolekande töötajad, kes patroneerides üht ebatüüpilist peret rebivad selle tükkideks. Selvepoeketid, mis ajavad väikesed poepidajad pankrotti. Lõpuks kannatavad ikkagi süütud, kuni nad saavad nii tugevaks, et võim rõhujatelt üle võtta. Ajal, mil Euroopa triivib ühest kriisist teise ja poliitikud õilmitsevad, samal ajal kui enamiku elustandard hooga langeb, näeme Prantsusmaal, kuidas väikesed kalad koos ujuvad. Ehk ongi aeg ühineda ja üle võtta.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* Kogu maailma poevargad, ühinege / Ühinege ja võtke üle / Kogu maailma poevargad, ühinege / Andke üle / Andke üle / Andke üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht