Pill tuleb pika spiili peale

Vaino Vahingu taas ülesotsimine on teraapia neile põlvkondadele, kes ei suuda ja oska end ravida, kuna nad on liiga küünilised.

KATRIN TEGOVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Dokumentaalfilm „Vaino Vahingu päevaraamat“ (Klaasmeri, Eesti 2021, 79 min), režissöör-stsenarist Rainer Sarnet, operaatorid Erik Põllumaa, Marianne Kõrver, Mart Taniel, Ott Tiigirand, produtsent Marianne Kõrver. Osades Mari Abel, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak ja Liina Vahtrik.

Tuli meelde üks sissekanne mu enda päevaraamatust. Kui Vahing suri, mu vanaema nuttis. Ma küsisin vanaemalt, et miks ta nutab. „Nii tore inimene ja mina ei tundnudki.“

Sarneti film käib sama rada pidi. Dokumenteeritav on põnev inimene, aga kas keegi teda üldse tundis? Filmis on intervjueeritud inimesi, kes tundsid Vahingut. Õigem oleks öelda, et teadsid. Tunneb ikka inimest see, kes temaga vähemalt mõnda aega koos on elanud. Nii et siis režissööri poolt intervjueeritavad naised on need, kes peaaegu tundsid, ja teised, kes teadsid. Ja ma kujutan hästi ette, kuidas Maimu Berg vahel võis mõelda, kui kõrini tal on või kui väsinud ta on sellest Vahingu-taagast. Räägi, kuidas see kõik ikka oli! Mis oli teie endi elust, mis väljamõeldis? Kas Vaino oli geenius või hull? Vahing, Vahing, Vahing.

Nii nagu Vahing ise püüdis omal ajal kõiki diagnoosida, on Sarnet püüdnud Vahingut analüüsida, lahti mõtestada – ravi määramata.

Intervjuud filmi osana on lahendatud stiilselt. Ei minda liiga isiklikuks, kuigi võimalusi oleks. Puudutatakse kõike näpuotsaga ning piisavalt. Milleks kõiki haavu lahti tõmmata, milleks kirjanikumüüti lammutada, ei ole enam vaja, et pill tuleks pika spiili peale, see kõik on juba olnud ning piisavalt kaua aega tagasi. Siis, kui oli salong. Siis, kui kõik võeti ette, tehti pihuks ja põrmuks. Analüüsiti, provotseeriti, alandati, solvati pisarateni välja. Praegu tehakse mõnes mõttes sama, igaüks tahab panna teisele diagnoosi. Mees ei kuula mind, järelikult autist, naine nõuab liiga palju, järelikult hüsteerik. Meie seas on bipolaarsed, ärevushäirikud, sotsiofoobid, lihtsalt kuutõbised – probleem on selles, et normaalseid enam polegi jäänud, mistõttu on raske diagnoosiga silma paista – veider on pigem see, kui diagnoosi pole. Ja hullumaja ei ole üldse enam glamuurne koht, vaid põlastust väärt. Keegi sinna satub, siis pigem vaadatakse: ta on omadega läbi, temaga on schluss.

Miks me vahepeal Vahingu juurde tagasi pöördume? Me ei otsi ju Vahingut, ei kirjanikku, näitlejat, psühhiaatrit, ei mannekeeni, vaid armastust. Armastust inimese vastu.

Kaader filmist

Isegi kui inimesed, kes Vahingust midagi teadsid või teda natuke tundsid, kõik ära räägiks, kas me saaks siis ikka teada, kes ta oli? Kõigi nende oma rollidega, mida ta lõi, et saada inspiratsiooni kirjutamiseks. Ja kas see ongi eesmärk? Filmis on kaadrid, kus ta isegi räägib, kui hulluks see lõpuks läks ning kuidas ta ei hoomanud, milline tema sotsiaalne roll siis täpselt on. Olla ühes rollis ei olnud huvitav ega andnud piisavalt materjali kirjutamiseks. Sellest saab aru iga loojanatuur. Rollid on olulised. Elu on oluline, et oleks millestki ammutada. Igaühe valida on, kuhu panna piir.

Lappasin oma päevaraamatut ja leidsin sissekande. 17. jaanuar 1999. Olen kirjutanud: „Istun ülikooli raamatukogus, vaatan ringi. Ma olen selle kõige jaoks veel liiga noor. Leidsin Undilt hea lõigu raamatust „Ma ei olnud imelaps“. Ja see on selline: „Igal juhul on kunsti ja elu piiride segunemine ohtlik asi ja selle teeb puhtalt läbi ainult kultuurne mees. Kui elu ja kunsti piire hakkab segama naiivne mees või maniakk, tekib maailma vaid kaost juurde. Kunst peab olema kontsentreeritum ja struktureeritum kui muu, mis ta ümber.“1

Sarneti filmi žanr pole asjata spiel-dokumentaalfilm. Mängib ka tema. Näeme, kuidas režissöör on näitlejad pannud mängima katkendeid päevaraamatust või siis katkeid-essentssituatsioone Vahingu jutustustest. Algul on etüüdid puhtad, juhatavad sisse mõne Vahingut huvitanud teema, tema kui isiksuse kohta tekkinud küsimuse, süüvitakse mõnda ta kinnismõttesse, kirjeldatakse loomingulisi paineid. Filmi kulgedes läheb kaamera kaugemale ja näeme stseenide taha, prožektorid, lavastaja hääl, naer, kogu lava ja kaadritagune, etüüd lõpeb, kuid kaamera jääb käima. Samas ei ole Sarnet läinud seda teed, et jätta vaatajale mulje, nagu teda ennast tohutult huvitaks elu ja kunsti segunemine, piiride ületamine. Olukorrad on delikaatselt ning maitsekalt lavastatud. Isegi kui filmitud hetked näitleja jõudeolekul ongi päris, saab neist kunstiline moment, mida toetab mustvalge esteetika. Nii jääb õhku ka see, et mis on ses filmis üldse dokumentaalne. Kui keegi räägib kellestki, kes oli, kas see on dokumentaalne ja eluline? Või osutub dokumentaalsemaks näitleja jäädvustamine neil hetkedel, kui ta justkui ei tea, et teda filmitakse?

15. veebruar 2020. Olen märkinud oma tagasihoidlikku märkmikusse taas midagi. Seekord on märge Vahingu kohta. Sandra Jõgeva on Facebookis nõutult küsinud: „Milles seisnes Vaino Vahingu suur tähtsus, et teda sellise heldimusega peab meenutama? Mingi rahvuslik parmufetiš?“

Mida me sellest Vahingust siis tõepoolest ikka veel tahame?

Tema lühijutus „Etüüd“, mis ka Sarneti filmis teemaks kerkib, on minu arvates tabav kokkuvõte inimsuhete ja armastuse võimatusest nende jaoks, kes ootavad elult rohkemat, kui juba on kogetud ja nähtud. Sa ei saagi käituda nagu tavaline romantiline armastaja. See on ju igav, kulunud, naeruväärne. „Etüüdis“ on seksuaalne akt vastastikune vägivald. Kes kellele rusikaga enne näkku või makku lööb, kumb on tugevam, kes annab enne alla, kes hakkab nutma. Lõpuks on valus, veidi ka häbi, aga saavutatud on destruktiivne lähedus. Mis on rohkem kui tavaline seks, armastuse suurem tõestus?! Teatud hetkedel lähendav, pikas perspektiivis hävitav.

Ja Vahingu „Näitleja“. Jutustus, kus otsitakse näitlejat, kuid peagi tõdetakse, et tegelikult ei ole mitte näitleja see, keda otsitakse, vaid midagi muud.

– Miks ei leia ma näitlejat? – Sa ei leia teda kunagi.

– Miks?

– Sest… sest sa otsid ju armastust…2

Nii arvan ma ka Sarneti filmi ja Vahingu enda kohta. Miks me vahepeal tema juurde tagasi pöördume? Me ei otsi ju Vahingut, ei kirjanikku, näitlejat, psühhiaatrit, ei mannekeeni, vaid armastust. Armastust inimese vastu. Seda mälestust armastusest, mis kunagi oli kindlasti rohelisem … või siis sinisem. Kuidagi inimlikum. Vahingu taas ülesotsimine on teraapia neile põlvkondadele, kes ei suuda ja oska end ravida, kuna nad on liiga küünilised. Elu, kunsti ja armastuse suhtes. Vahing on küünikute arst. Pöördume tema poole, leiame rahu – me pole üksi.

Aa, ja see mu päevaraamat – see muidugi oli vale.

1 Mati Unt. Ma ei olnud imelaps. Eesti Raamat, 1990.

2 Vaino Vahing. Näitleja. Eesti Raamat, 1976.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht