Plekkhammastega sõjaveterani portree keskealise naisena

Andrei Kontšalovski uue filmi „Kallid seltsimehed“ õnnestumise taga on loo helistik ja keeruline naispeategelane.

TAUNO VAHTER

Mängufilm „Kallid seltsimehed!“ („Дорогие товарищи“, Venemaa 2020, 121 min), režissöör Andrei Kontšalovski, stsenaristid Andrei Kontšalovski ja Jelena Kisseljova, operaator Andrei Naidenov. Osades Julia Võssotskaja, Andrei Gussev, Julia Burova, Vladislav Komarov jt.

Septembris Veneetsia filmifestivalil esilinastunud „Kallid seltsimehed!“ oli mitmete prognooside kohaselt üks Kuldlõvi peapretendente, kuid pidi siiski piirduma žürii eripreemiaga. Veneetsia festivalil on Kontšalovski olnud edukas varemgi: 2002. aasta film „Hullumaja“1 pälvis žürii eripreemia ning 2014. aasta „Postiljon Aleksei Trjapitsõni valged ööd“2 Hõbelõvi. Pisukese irooniaga võiks öelda, et „Kallid seltsimehed!“ vastab igati eduka festivalifilmi nõuetele: film on mustvalge, räägib Venemaast ja naispeategelane on tugev karakter. Pean nentima, et sellele vaatamata on tegu tervikliku ja tundliku looga, kusjuures teemat pole väga palju käsitletud.

„Kallid seltsimehed!“ on suures osas tõetruu lugu Novotšerkasski rahutuste jõhkrast mahasurumisest 1962. aasta suvel. Kümnete hukkunutega juhtum on NSV Liidu ajaloos mitmes mõttes tähendusrikas. Kui jätta kõrvale 1980. aastate lõpus mitmetes liiduvabariikides lõkkele löönud konfliktid, siis olid rahvarahutused Nõukogude Liidus ikkagi võrdlemisi haruldased ja loomulikult nähti kõvasti vaeva, et need avalikuks ei tuleks. Rahutusi tuli aeg-ajalt siiski ette: Siberi rahvastel 1920. ja 1930. aastatel, hiljem vangilaagrites, aga ka 1956. aastal Thbilisis ja 1958. Groznõis. Kui lisada viimasele kahele Ungari ülestõusu verine mahasurumine aastal 1956, on märgiline, et kõik see toimus juba Hruštšovi ajal ega sobi kokku tema Stalini terrorist vabastaja ning liberaliseerija imagoga.

Novotšerkasski rahutuste põhjused olid majanduslikud: äsja oli nappuse tõttu tõstetud mitmete defitsiitsete kaupade hinda, näiteks liha hind tõusis umbes 30%. Kui samal ajal suurendati ka tehasetöötajate norme, otsustasid elektrivedurite tehase töötajad streikima hakata ning tänavale minna. Kui varem olid suuremad konfliktid lahvatanud peamiselt rahvuslikul pinnal või vangilaagrites, siis elanike vastuhakk oli üsna ennekuulmatu ning pani võimukandjate häirekella koledasti plärisema. Kohale saadeti armee- ning julgeolekuüksused ja lõpuks otsustasid hirmul võimud anda käsu rahvast tulistada. Toimunut üritati maha vaikida, kuid mõne aja pärast hakkas info rahvasuu ja mh Ameerika Hääle saadete kaudu siiski levima.

Filmi peaosalist Ljudmilat mängiv Julia Võssotskaja on ise sündinud Novotšerkasski linnas, kus toimuvad ka „Kallite seltsimeeste“ traagilised sündmused.

Kaader filmist

Sündmuste käik ei ole filmis „Kallid seltsimehed!“ keskne, vähemalt ei ole see mitte ainus filmi mõte. Novotšerkasski veresauna on käsitletud vähemalt kahes vene mängufilmis, ühes telesarjas ja paljudes dokumentaalfilmides. Kontšalovski filmi puhul on taustasündmustest olulisem jutustamismeetod ja mõned selle loo kesksed persoonid. Peategelane Ljudmila (Julia Võssotskaja) on keskealine linna parteikomitee ametnik, meeldivalt vastuoluline isiksus, kelles on ühendatud ideaalid, allumine ja mässumeelsus ning sisekonflikt. Ta on omamoodi mõne Frances McDormandi tegelaskuju vene variant. Ljudmila kasvatab üksi hilisteismelist tütart. Too on rahutuste käigus kaduma läinud. Parteitöötajana on tal piinlik, et tütar on marodööride seas, sest ta ise on siiralt ideeline: kodus ripub veel Stalini pilt seinal ja sanitarina kaasa tehtud sõjast on meeles rindelaulud. Ljudmila on selle poolest huvitav tegelane, et selle põlvkonna naist on näidatud ebatavalises vanuses. Reeglina on neid varem portreteeritud sõjaaegsete õilsate tüdrukutena või ordeneid täis rinnaga plekkhammastega vanamuttidena, kes 9. mail viina joovad ning seeläbi karikatuursed paistavad. Ljudmila ei ole kumbki, vaid keskealine naine, kelle elu on omamoodi murdumispunkti jõudnud: ta peab otsustama, millesse üldse edaspidi uskuda ja kuidas oma ideaale hoida. Lihtsustatud käsitluse järgi kanti Stalin Hruštšovi tulekuga maha, kuid tegelikult valitses paljude inimeste hinges segadus, kui nad kuulsid NLKP XX kongressil kõlanud paljastavaid süüdistusi Stalini aadressil. See oli ka üks juba mainitud 1956. aasta Thbilisi rahustuste peapõhjusi: hulgale grusiinidele käis Stalini solvamine au pihta. Ljudmila, kellele sõda on noorpõlve määranud kogemus, suhtub sellesse sama traumaatiliselt. Nii ta korrutabki, et kui Stalin oleks veel elus, poleks saanud sellist asja juhtuda. Ta ei ole aga enam reainimene, vaid süsteemis sees ja naudib selle hüvesid täiel määral: saab osta nii Läti juustu kui ka Ungari Unicumi. Toidupoe siseruumides defitsiitse kauba ostmise stseen tõi mulle eredalt meelde hetke, kui sain teada, et Kotka poe tagaruumides on eraldi väike pood, kus viinerid on alati müügil! Rostovi oblastis asuva Novo­tšerkasski puhul on oluline mainida ka tihedaid sidemeid kasakatega, kes on sisse toodud Ljudmila isa tegelaskuju kaudu ja kehastavad igiammust jäärapäisust, mida võimudel on raske alistada. Lapse isa sõjas kaotanud Ljudmila pooltahtmatuks liitlaseks saab kohaliku KGB töötaja Viktor (Andrei Gussev), kuid tema liin jääb filmis nõrgemaks. Küllalt palju kirjeldatakse kohalike ning ka Moskvast kohale saadetud võimukandjate tõmblusi ja hirmu ning eelkõige vastutusest kõrvalehiilimist ning sõjaväkke ning KGBsse suhtumise erinevust. Pole ka imestada: ühte peeti mitte väga ammu lõppenud sõja tõttu kangelaseks, teist ikka eelkõige represseerijaks. Ajaloolased on siiski leidnud, et vaatamata sellele, kes päästikule vajutas, sai see lõppude lõpuks juhtuda Hruštšovi nõusolekul.

„Kallid seltsimehed!“ paistab silma hea tunnetuse poolest. Isegi kui mustvalge pilt ära unustada, on tegu mõnes mõttes üsna vanaaegse filmistilistikaga. Kohati meenutab nähtav rohkem teatrit kui filmi. Peaaegu täielikult on loobutud filmimuusikast. Traagilisemate sündmuste kirjeldamisel on jäädud vaoshoituks ja suudetud vältida väsitavaid dramaatiliste viiulihelidega piinarikkaid stseene.

Julia Võssotskaja on mänginud terves reas Kontšalovski filmides, mis võib olla mingil määral seotud asjaoluga, et tegu on režissööri viienda abikaasaga. Kuigi praeguseks 83aastane Kontšalovski on temaga abielus juba üle kahekümne aasta, siis tekitas 1998. aastal üksjagu furoori, kui 25aastane Võssotskaja abiellus endast hulga vanema legendaarse režissööriga. Kontšalovski puhul pole selline tähelepanu ka ime, sest tegu on n-ö kultuuriaadli suguvõsa esindajaga. Iga uue filmi puhul peab ta vastama ka küsimustele oma isa (Sergei Mihhalkov, NVS Liidu ja Venemaa hümni sõnade autor) ning noorema venna (Nikita Mihhalkov) kohta. Võrdlus vennaga pakub paljudele huvi, sest kui Nikita Mihhalkov esineb avalikult üsna marurahvuslikult, siis tükk aega USAs elanud Kontšalovski on hoidnud võimudega suhtlemisel laveerivamat joont: ta on võtnud sõna Pussy Rioti kaitseks, aga toetanud Putini ametiaja pikendamist. Küllap see on Vene kultuuritegelase saatus, et ükskõik millise uue teosega ka maha ei saa, võib esimene küsimus tulla ikka Venemaa päevapoliitika kohta. Mullu pälvis Andrei Kontšalovski PÖFFi elutööauhinna.

Novotšerkasski sündmused jõudsid avalikkuse ette laiemalt Gorbatšovi ajal ning ka Putin on käinud mälestusmärgi juurde lilli panemas. Raske öelda, kuivõrd siiralt, aga ilmselt on asja tuum ikkagi inimeste taust – tegu oli harilike tehasetöölistega. Ka meil on viimasel ajal hakatud jälle rohkem avaldama meenutusi stiilis „kui oleks läinud teisiti“, aga ilmselt pole näiteks ei 1980. aasta Tallinna ega 1973. aasta Pärnu noorterahutused leidnud kirjanduses või filmis suuremat kajastamist just ohvrite puudumise tõttu. Lähinaabritelt on küll võtta 2017. aasta Leedu film „Emilija“3 noorterahutustest Kaunases aastal 1972. Selles loos on draamat mõne akna sisseviskamisest märksa rohkem: rahutused puhkesid ennast põlema süüdanud 19aastase noormehe matustel ning andsid üsna kindlalt tõuke veel tervele reale enesepõletamistele. Kindlasti ei taha ma nüüd sellega öelda, et ajaloosündmuste käsitlemine on ohvrite puudumisel võimatu (hea loo puhul on kõik võimalik), aga mingil määral see põhjus ikkagi on. Tegelikult on terve nahaga pääsemise kõrval hea ka see, kui mõni konjunktuurne ja ülevoolav pisarakiskuja tegemata jääb. Filmiga „Kallid seltsimehed!“ on suudetud seda kari vältida.

1 „Дом дураков“, Andrei Kontšalovski, 2002.

2 „Белые ночи почтальона Алексея Тряпицына“, Andrei Kontšalovski, 2014.

3 „Emilija“, Donatas Ulvydas, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht