„Pole veel kadunud kõik“

Ulrich Seidli värske film sunnib vaatajat silmitsi seisma nii surma, tähtsusetuse kui puhta poeesiaga.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Mängufilm „Rimini“ (Austria 2022, 114 min), ALEKSANDER METSAMÄRT

Mängufilm „Rimini“ (Austria 2022, 114 min), režissöör Ulrich Seidl, stsenaristid Ulrich Seidl ja Veronika Franz, operaator Wolfgang Thaler, muusika Fritz Ostermayer ja Herwig Zamernik. Osades Michael Thomas, Tessa Göttlicher, Hans-Michael Rehberg, Inge Maux, Claudia Martini, Georg Friedrich.

Ütlemata keeruline on juhatada sisse arvustust filmist, mis sõtkub paksude saapataldadega kümnes valupunktis, keeldudes tasase vaikusega seisukohavõtust. Pärast kümneaastast pausi mängufilmide väntamises naaseb Ulrich Seidl nende juurde tuntud headuses, kinkides vaatajale diptühhilise nukra filmipaariku: „Rimini“ ja „Sparta“. Neist esimene, „Rimini“ viib meid ühte põrgu vähem tuntud soppi, turismihooajavälisesse Itaalia kuurortlinna – teejuhiks elupõletamise autopiloodil kulgev endine šlaagristaar Richie Bravo.Ulrich Seidl on ühes kaasmaalase Mi­chael Hanekega üks vähestest režissööridest, kelle puhul annab loojale rakenduv imperatiiv „näita tõde“ tulemuseks filminaudingu vastandi. Tinglikult võiks öelda, et Seidli filmides käime kogemas filmivalu – tegevus, sündmustik, tegelased ning pildikeele naturalistlik tervik on orienteeritud ennekõike sellele, et vaataja ei saaks ennast filmi vaadates kaotada ega unustada – ammugi veel unistada mingist õnnelikust lõpust. Publik suunatakse ekraanil toimuvat tähelepanelikult jälgima, kaasa mõtlema ning ennekõike kaasa tundma. Empaatia oma tegelaste suhtes, olgu nad või täielikud jätised, sunnib Seidlit vaatama kui humanisti, kes uurib seda osa inimesest, mida me endas näeme loomaliku, madala või jälgina. Tõde teeb haiget.

Panomehe näguripäevad

Aga astume suurte mõtete juurest ühe väikese inimese kõrvale. Richie Bravo (Michael Thomas) on kunagine šlaagri­staar, alkohoolik ning elusügises vaevlev sihitu mees, kelle parimad päevad on möödanik. Ta teenib elatist peamiselt oma kunagistele fännidele, austria ja saksa turistidele ammuseid hitte lauldes ning lisatasu eest ka kunagise iidoliga kohtumisest vaimustunud vanadaame magatades. Teenitud raha leiab oma tee mänguautomaati ja õllekruusi. Kokku võttes võib öelda, et tegu on inimesega, kes on leppinud sellega, et oma kuldaja pastišši mängimine on praeguseks tema tipp. Ometi ei anna ta seejuures elu enda osas alla. Üksik mees vaevlemas suitsiidi­mõtetega on Seidli jaoks küllap ka nati imal materjal.

Richie depressiivset, ent rutiinset elu segavad filmis aga kaks sündmust. Esimene neist on Richie ema matused, millega film ka sisse juhatatakse. Austria väikelinnas kohtume põgusalt Richie venna Ewaldiga (Georg Friedrich, ühtlasi kaasfilmi „Sparta“ peategelane) ja vendade dementse, vanadekodus elava isa Ekkehartiga (Hans-Michael Rehberg). Teiseks sündmuseks on aga Richie taaskohtumine lahku kasvanud tütre Tessaga (Tessa Göttlicher), kes nõuab isalt tagasi aastate jagu maksmata alimente. Palve, mida tütrega kontakti anuv ning süütundest vahtu loksutatud Richie üritab filmi jooksul täita ning millest saab ka narratiivi mootor.

See kõik kõlab kahtlaselt „Maadleja“¹ sarnasena, eriti arvestades Richie karakterit ühes tema kunstpäevituse, kuldset karva laka, leierdatud lööklausete, igisuitseva sigareti, liigsete ehete ja matšo-core hülgenahast mantliga. Stsenaarium (autoriteks Seidl koos oma elukaaslase Veronika Franziga) aga keeldub astumast crescendo’de ja rahuldust pakkuvate lõpetuste poole. Richie lugu on madalas hapnikukeskkonnas vindumise ja valuliku mittemuutumise lugu, mitte viimase triumfi ja andestuse lugu. Me ei kohta niivõrd mõistmist kuivõrd vastastikust mitteäratundmist. Teadmist, et teine inimene oma piiritu siseilmaga on kusagil seal, kuid tegelikult … „Tegelikult on lihtsam näha seal kedagi, kes annab keppi või pappi.“

Seesuguse eksistentsiaalse suhestumise parimateks näideteks on stseenid, kus Richie teeb gigolotööd. Sekspesus vanadaamide häbelik kohmetus ja ebamugavus mõjub pea dokumentaalsena. Richie voodijutt („Ime mu m*nni räpane …“jne) on rõvedalt ebamugav. Klaustrofoobilised odavad hotelliruumid tekitavad tunde, nagu oldaks seksvahekorras otsekui lõksus. Film on pikitud täis „ma tegelikult ei taha seda tahta, aga ma olen kurb ja üksi ning vähemalt hetkeks hakkab parem“ tüüpi seksi. Ekraani täidab hetketi häbist nõretav inimlikkus, kui selga pannakse riided, kurblik partner ulatab teisele ümbriku rahaga ning vaatab mujale, sest pärast orgasmi saadakse alati aru, mida on tehtud. Richie Bravot loomulikult häbi ei vaeva, sest ta on veidi täis. Ning nuga keeratakse jõhkralt haavas veel korra ringi.

O amore …

Võib-olla on just tegelaste enda puudulik empaatia see, mis sunnib vaatajat neid mõistma. Süžees leiab see lihtsa, kuid töötava lahenduse: kui keegi on kellegi jaoks filmis emotsionaalselt olemas, siis selleks, et temalt midagi saada. Intrigeeriv on aga teise võõristamise visuaalne metafoor, milleks kasutatakse moslemeid. Peaaegu igas teises kaadris, kus Richie Bravo rühib läbi lögase kuurortlinna, võime pildil näha sõlme tõmmanud krõnksus musti kehi, märkamatult liikuvaid rätiga figuure, põrnitsevaid kampu. Visuaalne kujund fookustatakse läbi Tessa, kes elab koos moslemist kaasa ja tema kaaskonnaga karavanautos, ning lahendatakse hurmavalt lihtsa ja tagasihoidliku käiguga filmi lõpus.

Suhe tütrega loob allegoorilise kooskõla ka Richie ja tema isa vahel. Dementne Ekkehart elab sama palju oma kolmekümnendate natsifantaasiaruumis kui Richie Bravo elab staarifantaasias. Üks mees on vanadekodus, dementne ega mõista, mis tema ümber toimub; teine mängib laia lehte, ei lase lahti oma kuulsuspäevade kuhtunud kullasärast ning arvab, et on veel endiselt kõva vend, sest armunud vanamutid maksavad talle seksi eest raha. Et stseenid dementse Ekkehartiga on nii filmi sisse- kui väljajuhatuseks, piisab formaalsest lugemisest mõistmaks, et Richie elu on samavõrd läbi kui isal. Ainus vahe on selles, et Richie ise veel ei usu ega tea seda.

Elu lõpu metafooride pealispinna all keerlevad aga filmi tõelised, magusa ila ja musta sapiga õlitatud poeesia hammasrattad, mille raginast kostab: „Me ei kasva kunagi suureks.“ Siinkohal lõpetab film ka allumise tõlgendustele ja tõrgub analüüsist. Lapsepõlvemälestuste fragmendid, nutmised ema järele, Richie neurootiline tung hoida kinni noorusest … Kõik need elemendid skitseerivad filmile ja selle tegelastele nähtamatu tausta vaataja peas, mis on täidetud mineviku põrguga. Filmi tunnetuslikku tervikut pikalt saates oleks kerge diagnoosida kõik filmitegelased kantiliku valgustusfilosoofia vaimus „täiskasvanuteks, kes on jäänud vaimselt lasteks“ ning allhoovus olekski nagu kirjeldatud. Kuid tunne jääb siis selline, nagu oleks kirjeldanud viiulit kui „kuusepuust, jäneseliimist ja lambasoolikatest tehtud varrega kasti“. Nagu ikka on luulest rääkimine mõttetu tegevus.

Mitmel tasandil tähendusväljade loomine kukub harva välja filmis, mis poleks kinematograafiliselt tasemel, ning seda „Rimini“ kahtlemata on. Ulrich Seidl on tuntud oma suutlikkuse poolest pigistada näitlejatest välja jumalikke etteasteid ning olgu see Tessa Göttlicher tegemas debüütrolli või Hans-Michael Rehberg mängimas oma viimast osa² – te ei pettu. Michael Thomas kehastab peategelast Richie Bravot geniaalselt ning tervik mõjub näitlejameisterlikkuse ja tundliku kaameratöö tõttu kohati lausa dokumentaalsena.

Arvestades Seidli huvi selle vastu, millised on inimesed maski taga, võib „Riminit“ pidada igati õnnestunud teoseks. Tema tegelased ühes oma probleemidega on nii usutavad kui ka mõistetavad, pildikeel on nii tundlik kui ka mõjusalt vuajeristlik ning temaatika on lahendatud kõike muud kui pealiskaudselt. Ennekõike ei öelda ette, mida sellest kõigest nüüd arvata. Vaata ise. Kui julged.

1 „The Wrestler“, Darren Aronofsky. 2008.

2 Tegu oli Hans-Michael Rehbergi viimase rollisooritusega enne surma.