Pophumanistlik natsisatiir

„Jänespüks Jojo“ ei lahka niivõrd natsionaalsotsialismi vastuolusid, vaid kasutab natsionaalsotsialistlikku pärandit, et hoiatada tuleviku eest.

STEFAN PEETRI

Mängufilm „Jänespüks Jojo“ („Jojo Rabbit“, USA-Uus-Meremaa-Tšehhi 2019, 108 min), režissöör-stsenarist Taika Waititi, operaator Mihai Malaimare jr, helilooja Michael Giacchino. Põhineb Christine Leunensi romaanil „Vangistatud taevas“ („Caging Skies“). Osades Roman Griffin Davis, Thomasin McKenzie, Scarlett Johansson, Taika Waititi, Sam Rockwell, Rebel Wilson, Stephen Merchant jt.

Autoritaarsest ja totalitaarsest režiimist satiirkomöödia tegemises pole midagi uuenduslikku, kui mõelda nii eelmise sajandi näidetele (asjakohasem oleks esile tuua „Suur diktaator” ja „Produtsendid“1) kui ka selle sajandi omadele (Sascha Baron Coheni „Diktaator“, „Stalini surm“2). „Jänespüks Jojos“ on klassikalisele satiiriloole lisatud popfilter. See väljendub heliribas, mis toob XX sajandi popmuusika hitte kuuldavale saksa keeles, ja Waititi visuaalses käekirjas, mis „Jänespüks Jojos“ meenutab sageli liigselt Wes Andersoni kinematograafiat: portreelikud kompositsioonid, rõhk sümmeetrial, eredad värvid, aegluubis võtted indie-popi saatel. Tooksin esile spetsiifilisema sarnasuse „Kuutõusu kuningriigiga“.3 See ei tule ka erilise üllatusena, kuna Waititi on juba oma varasemate filmidega kanda kinnitanud kui indie-filmitegija ja ma ei pea siin indie’t silmas niivõrd sõna independent (iseseisev) mõistes, nagu teeb seda John Cassavetes, vaid teatud esteetilise kohanemisena praeguse hegemoonilise maitsega, mis seostub hoopis teistsuguse indie’ga ja mille koodsõna on hipster – kitsad püksid, vanad analoogkaamerad, hästi õlitatud habemed, brunch’id ja soolakringlid. Selle väikese ekskursiga olen tahtnud määrata „Jänespüks Jojo“ koha popkultuuris, kuna tegemist on poliitiliselt laetud tekstiga, kus niivõrd ei lahata natsionaalsotsialismi vastuolusid, vaid kasutatakse natsionaalsotsialismi pärandit, et hoiatada tuleviku monstrumite eest („monstrum“ tuleb ladinakeelsest sõnast monere – hoiatama). Filmi hästi väljendatud ja nutikas pophumanism on mõeldud kasutamiseks tänapäeval. „Jänespüks Jojo“ flirdib wesandersoniliku hipsterifilmiga, kuid teeb seda kriitiliselt. Ühtpidi võib ette heita „Jänespüks Jojo“ liigset maitsega kohanemist, mida võib nimetada retromaaniaks, kus ajaloolisuse asemel lähtutakse retrotroopidest ja -esteetikast, mis kujunesid välja 1950-60ndatel. Satiiri eesmärgile allununa ei hakkagi liigne hipsterlus häirima, vaid tekib omamoodi metasatiir hipsterlikust tunnetusest, mis globaliseeritud kultuuriruumis on omandanud totalitaarseid tendentse.

„Jänespüks Jojo“ huumor saavutab oma veenmisjõu absurdse ja groteskse ühendamisest familiaarse ja südamlikuga, nii et traagelniite näha ei jää. See on natsikomöödia, aga ka poliitprodukt, mis üritab välja ravida tänapäeva poliitika neuroose ja hirme. „Jänespüks Jojo“ on koguperekomöödia vaatajaskonnaga mudilastest vanuriteni, riskantsete PR-võimalustega poliitiliselt korrektne satiir, mis otsib kohta meie populaarkultuuris, et meid mingil moel õpetada või vähemalt hoiatada. Ma ei üritagi kritiseerida filmi tõsiseltvõetavust, vaid vastupidi – „Jänespüks Jojod“ võiks näidata igas põhikoolis, sest Waititi ütleb midagi tüüpiliselt omast lapselike (mitte lapsikute) fantaasiate ja süütuna näiva rahvusromantika kohta. Waititi näitab, kuidas esialgu süütu ja laps(el)ik nali, eelarvamus, fantaasia Teise olemuse kohta võib teatava poliitilise suunamuutuse, teatud hegemoonia või legitiimsuse saavutamisel muutuda Teise kallal vägivallatsemiseks.

„Jänespüks Jojo“ huumor saavutab oma veenmisjõu absurdse ja groteskse ühendamisest familiaarse ja südamlikuga, nii et traagelniite näha ei jää. Pildil Jojo (Roman Griffin Davis) oma kujutledava sõbra Hitleriga (Taika Waititi).

Kaader filmist

Lapse silmade kaudu natsimaailma jäneseurgu sisenemine on keerukas ettevõtmine, mille eksperimentaalset julgust tuleb tervitada. Lapse pilgu läbi mõjub natsionaalsotsialistlikku ideoloogiat täispumbatud reaalsus nagu mõni Lewis Carrolli maailm, kus täiskasvanute jäigad reeglid ilmuvad mänguliste võimalustena. Filmi satiiristrateegia abil üritatakse näidata paralleeli laste imaginaarse maailma ja natsionaalsotsialistliku ideoloogilise pealisehituse vahel. Füüreri isakujukultus, mütoloogilisse fantastikasse kalduv antisemitism, aaria rassi fanatism jms natsiideoloogiasse puutuv on lastud läbi lapse silmade filtri, mis ühtaegu rikub nii nende traagilisust kui ka sümboolset väärtust.

Satiirile omaselt on karakterid esitatud väga karikatuurselt. Iga tähtsamat tegelast on kujutatud vastavalt pseudoajaloolisele tõlgendusele, nii et tajuda võib ühe või teise natsi- ja aariastereotüübi elustumist. Filmi telje loob peategelase Johannese (Roman Griffin Davis) „suureks saamine“ – me näeme, kuidas Johannes tutvub natsiideoloogia imaginaarse ja sümboolse maailmaga ning lõpuks pettub, õppinud oma nahal tundma pealtnäha süütu ja tugeva riigi mõrtsukalikku käitumist.

Kõige mitmeplaanilisemaks tegelaseks osutub kapten Klenzendorf (Sam Rockwell), kes on olnud sunnitud sõjast saadud vigastuse tõttu lahinguelust taanduma. Tema uueks ülesandeks on kasvatada Hitlerjugendi noortest korralikud sõdurid, kuid temagi näeb läbi sellest hüpernormatiivsest elust, mida natsionaalsotsialism oma lõpujärgus kujutab. Heideggeri järgides võib öelda, et sõjaveteranina, kes ei suuda tsiviilelus jätkata ja kelle elu impulsiivne alge on hävitatud, on tema olemine määratletav kui surma-poole-olemine. Vajaliku perekomöödia-atmosfääri säilitamiseks on temast nõrguvat nihilismi varjatud surmapõlgava vitaalsusega, mis teeb Klenzendorfist keeruka ja mitme­kihilise tegelaskuju. Ta on täielik vastand minu suurele lemmikule, baroksele valküürile Fräulein Rahmile (Rebel Wilson), kelle veenmisjõud toetub ühemõõtmelisele rahvakomöödiapärasele esituslaadile. Võib öelda, et filmis on Rahm kõige õnnestunum satiiriline tegelane, kuna ta on kõige maitsetum.

Just liigne maitsekus ja nutikus pidurdavad kohati filmi võimet süngest ajaloolisest pärandist vaime välja ajada. Rahmilikud tegelased ja hetked elustavad karnevalilikku ürgset naeru, mis ei tunne kõrge ja madala erisust ning mõjuvad seepärast vabastavalt

Filmis on imaginaarne Hitler (Taika Waititi ise), kes mängib peategelase Jojo Jänese füürer-superego ja nähtamatut sõpra. Oma olemuselt on ta keskealine hipsterHitler, kergelt kohmetu, totu ja isekas, kuid kes oskab anda elustiilialaseid soovitusi. Teda ongi filmis natukene liiga palju ja see piirab sellise karakterilahenduse šokiväärtust. Esindatud on ka imaginaarne Anne Frank, keda filmis küll otseselt pole, kuid vihje temale on selge. „Jänespüks Jojo“ mängibki mitmesuguste ajaloosündmuste, tegelaste ja müütidega, mis ringlevad meie kollektiivses mälus otsekui veidrad pseudoajaloolised imaginaarsed olendid. Kuigi „Jänespüks Jojo“ subjektiks on lapsed ja nende mobiliseerimine natsimasinavärgis, üritatakse selle varjus vihjata lapsikutele fantaasiatele, mis olid aluseks natsismi ideoloogilisele pealisehitusele, kuid mis võivad meie peas siiani püsida. Just imaginaarse ja reaalse vastuolu moodustab pinge, mis on filmi energeetiliseks allikaks. Peategelane ei suuda toime tulla imaginaarse ja sümboolse maailma lagunemise ja reaalsuse sissemurdmisega.

Jänespüks Jojos“ ei üritata nalja ja naeru abil lahata natsiideoloogia banaalsust, vaid kasutatakse natsiideoloogiat rekvisiidina, et jagada salamisi õpetussõnu ja hoiatada kurjuse eest, mis peidab end lapsiku süütuse ja puhtuse retoorika taha. Laste osa on siin täiskasvanutele meenutada nende sümboolse maailma konstrueeritust ja sattumuslikkust. Filmi pophumanistlik hoiak tuleb minu meelest kõige paremini välja filmi lõpetavas muusikapalas „Helden“,4 millega pühitsetakse sisse mõte, et elada tuleb hetkes, väljaspool ajaloolis-ideoloogilist aega. Külma sõja aegne poplugu, mille meeleheitlik ja rutakas esituslaad juhatab sisse meediaajastu, kus kõik saavad olla kangelased, kas või ainult ühe päeva, on filmi kaval „väljajuhatus“, kus keskmes on (laps)peategelase vajadus tunda end kangelasena või vähemalt peremehena maailmas, mis nii sümboolselt kui ka reaalselt on vare. Satiiri ürgne naer sumbub inimlikku melanhooliasse.

1 „The Great Dictator“, Charlie Chaplin, 1940; „The Producers“, Mel Brooks, 1967.

2 „The Dictator“, Larry Charles, 2012; „The Death of Stalin“, Armando Iannucci, 2017.

3 „Moonrise Kingdom“, Wes Anderson, 2012.

4 Saksakeelne versioon David Bowie laulust „Heroes“, mille Bowie on ise sisse laulnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht