Reklaamiklubi vaksali ooteruumis

Oscari-tseremoonia oli kui mäest alla veerev vanker, millel käigupealt rattad ära tulevad, aga mis suutis siiski veel langedes teha paar ootamatut anarhistlikku pööret.

TRISTAN PRIIMÄGI

Tänavuse Oscari-gala korraldajatel seisis ees võrdlemisi keerukas ülesanne, milliseid kompromisse valida, et üritus võimalikult valutult ära teha. Ma pole seda projekti paberil näinud, aga tundub, et üheks eesmärgiks oli mõistagi püüd vabaneda maskidest, ja teiseks säilitada füüsilisus, s.t tuua inimesed kohale, lasta neil endil rääkida, taanduda ekraanidest ja digilahendustest. Mingil põhjusel otsustati lahkuda alates 2002. aastast Oscarite kätteandmist võõrustanud Los Angelese Dolby Theatre’ist ja valida uueks asukohaks Union Stationi raudteejaam. Kuna tänavuse gala produtsent on suur filmifriik, lavastaja Steven Soderbergh, siis pole seda valikut raske mõista. Union Station on tuntud legendaarse võttepaigana, kus on filmitud mitmeid olulisi stseene: „Blade Runneris“ muudeti jaam politseijaoskonnaks, Brian De Palma „Äraostmatutes“ on see hoone aga peaosatäitjaks meeldejäävas varitsus- ja tulistamis­stseenis, kus üritatakse tabada Al Capone raamatupidajat, kui nimetada vaid paari näidet pikas nimekirjas.

Maskidest loobumine tõi kaasa roteeruva publiku – nominendid laudade taga vahetusid vastavalt kategooriate väljakuulutamisele – ja tavapärane orkester oli asendatud DJ-ga (muusikafännidele ansamblist The Roots ja telehuvilistele saatest „The Jimmy Fallon Show“ tuttav Questlove). Algne uudsusärevus asendus aga õige pea lihtsalt igavusega, kui selgus, et reorganiseeritud detailidest ja tehtud mööndustest mingit uut meelelahutusimet ei sünni.

#oscarrsoboring

Jaamahoone mõjus aurast hoolimata esimesest hetkest alates kummaliselt. Ümmarguste lauakestega oli üritatud võlvkaarte alla luua õdusat äraolemist, aga erinevad detailid ei kõlanud lihtsalt kokku ja tulemuseks oli reklaamiklubilik anakronism. Ekraanide puudumisel toimus kogu info edastamine nominentide ja muu kohta suuliselt, mis tuletas valusalt meelde kuldset maksiimi – filmikunst on visuaalne kunst. Eraldi liigendava meelelahutusliku elemendina on Oscarite tseremoonia juurde alati käinud ka parima laulu kategooria nominentide korralikult lavastatud esitused. Need olid olemas nüüdki, aga toimusid enne tseremooniat, saatena n-ö punase vaiba osale. Toredad olid need endiselt – tagantjärele tasub kasvõi vaadata lauljanna H.E.R.-i lugu „Fight for You“ filmist „Juudas ja must messias“,² mis meenutas oma militantliku koreograafiaga 1980. aastate Janet Jacksonit, ja millel õnnestus veidi hiljem oma kategoorias ka Oscar võita –, aga esiteks ei saanud need selle eelesitamise tõttu piisavalt tähelepanu ja teiseks kadus ka nende funktsioon tseremoonia hingetõmbepausi või käiguvahetusena.

Mida aeg edasi kolmetunnine tseremoonia kestis, seda segasemaks muutus Soderberghi taotlus, sest tegelikult ei pakutud midagi sellist, mida võinuks mingil moel eriliseks pidada. Lavastuslikust suvalisusest veelgi tüütum oli aga see, et Oscari-galast oli seekord saanud tõeline sentimentaalse ja moraliseeriva habisemise tallermaa. Olukord Ameerikas on halb, me saame sellest aru, ja ka kogu esile tõstetud probleemide pakett oli võrdlemisi Ameerika-keskne: koroona järelmõjud, politseivägivald jne. Selge see, et kõigil, kes püünele pääsesid, oli neis küsimustes oma arvamus, aga need ei erinenud teineteisest ei esitluslaadi ega sisu poolest mitte mingil moel. Siinkohal tuli eriti terav nappus kätte õhtujuhist, kes oleks pidanud sentimentaalsust mõne ajakohase humoorika torkega tasakaalustama, aga selle puudumisel voolas kogu show omasoodu koos pisarajõega allavoolu. Kokkuvõttes polnud kohal kedagi, kellel oleks stsenaarselt valmis ka n-ö suur kaar, mis ulatuks üle kogu tseremoonia, kui nüüd muusikaline kujundus välja arvata (kuigi ka loovalikud panid kohati arusaamatuses pead kratsima), ja polnud justkui kedagi, kes oleks selle õhtupooliku eest vastutuse võtnud. Paradoksaalsena mõjus omakorda see, et Ameerika-kesksete probleemide lahkamise foonil läksid auhinnad järjest Aasiasse ja Euroopasse. Ma pole küll eelmistel aastatel sellist statistikat teinud, aga nüüd torkas lausa silma, et peaaegu pooled auhinnad jagati filmitööstusele väljaspool Ameerikat, või selgelt mitte-Ameerika päritolu tegijatele, kes on nüüd end USAs teostama hakanud. Neid on keeruline täpselt kokku arvutada, sest paljudes (eriti tehnilistes) kategooriates oli Oscari-saajaid enam kui üks, aga domineerisid nii võõrapärased nimed kui aktsendid.

Film ja lavastaja

Iga Oscarite jagamise kõige olulisem auhind on kahtlemata parima filmi eest antav kuldmehike. 2009. aastal otsustas filmiakadeemia teha suure muudatuse ja tõsta parima filmi nominentide arvu tavapäraselt viielt kümnele. Paar aastat hiljem muudeti sõnastust („viiest kümneni“) ja toodi sisse protsentarvutus, mille abil teatud piirist üle küündivatel filmidel, kellel on 5% või enam esikohti täidetud ankeetidel, on õigus saada nomineeritud. Reaalsuses ongi see arv alates reegli kehtestamisest kõikunud kaheksa ja kümne vahel, tänavu oli neid kaheksa, mis ka justkui viitaks sellele (nagu nominatsioonid ja hiljem ka jagatud Oscarid kinnitasid), et käputäis filme on teistest selgelt ette rebinud. Kui nominatsioonid selle kuldse ringi filmide vahel jaotusid üsna võrdselt („Mankil“³ 10 nominatsiooni, seejärel 6 tükki lausa kuuel filmil), siis on praktika aastast aastasse tõestanud, et nominatsioonide arvu kahekordistamine võib küll tuua tervitatud lisatähelepanu suuremale filmide ringile, aga ei muuda sisuliselt mitte midagi: favoriite on endiselt paar-kolm ja autsaiderite järjekord lihtsalt lohiseb natuke pikemalt järele kui enne. Nii ka seekord, kui igasugustes edetabelites ja kihlveokontorites oli ülekaalukalt võitjaks kuulutatud see üks ja ainus, Chloé Zhao ühiskonnakriitiline americana-indie „Nomaadimaa“.⁴ Kuigi peakategoorias on teatud ootamatusi või lausa šokeerivaid süžeepöördeid tulnud ette ennegi (filmi „Päevavalgele“ võit või „Kuuvalguse“ oma isegi pärast seda, kui „La La Land“⁵ oli juba ekslikult välja kuulutatud), oli sel korral tulemus siiski oodatav. „Nomaadimaas“ on tuttavlikke momente selleks liiga palju, et seda erakordseks pidada, ja ilmselt ei saagi me kunagi teada, kas Zhao edaspidi midagi veel vägevamat korda suudab saada, sest järgmisena siirdub ta oma talenti raiskama Marveli imetabasesse maailma, uue koomiksifilmi „Igavesed“⁶ lavastajana, kust tagasiteed on juba keeruline leida (tervitused siinkohal Patty Jenkinsile). Ülivõimetega tulnuksõdalased avakosmosest, kes kaitsevad maad? Kas nüüd tõesti on sellise asja jaoks vaja Zhao ära meelitada, võiks ju lasta mõnel liinitöötajal asi ära teha.

Zhao sai õhtu jooksul lausa kaks Oscarit, nii parima lavastajatöö (teise naisena Oscarite ajaloos, Kathryn Bigelow’ järel) kui parima filmi eest, sest oli ise ka „Nomaadimaa“ üks produtsente. Teise parima filmi kuldse kuju viis samuti produtsendina koju filmi peaosaline Frances McDormand, mis on küll tähelepanuväärne, aga huvitav on pigem see, mis juhtus temaga hetk hiljem, parima näitlejanna kategoorias.

Näitleja ja näitlejanna

Kui üldse rääkida „põnevusest“ ettearvamatuse mõttes, siis oli õhtu kõige põnevam kategooria kindlasti parima näitlejanna oma, sest senised olulisemad auhinnad olid jagunenud eri nominentide vahel: kord üks peal, siis jälle teine. Kuldgloobus oli läinud Andra Dayle Billie Holiday kujutamise eest („Ameerika Ühendriigid Billie Holiday vastu“⁷), Ameerika stsenaristide gildi SAG auhind Viola Davisele lauljanna Ma Rainey osas („Ma Rainey must tagumik“⁸), Carey Mulligan oli võitnud sõltumatu filmi auhinna (Film Independent Spirit Award) ja pinutäie eri osariikide kriitikute ühenduste preemiaid peaosa eest filmis „Paljutõotav noor naine“,⁹ ning McDormand muu hulgas ka parima näitlejanna BAFTA. McDormandi võit oli siin mõneti ootamatult konservatiivne valik, eriti filmiakadeemialt, kes on oma liikmeskonda alates 2016. aastast süstemaatiliselt muutnud rassiliselt mitmekesisemaks,¹⁰ arvestades, et n-ö ühiskondlik ja meediafoon oleks siinkohal ehk soosinud kas Davise või Day kui mustanahalise eelistamist sellele auhinnale.

McDormand aga tegi selle võiduga oma tagasihoidlikul ja märkamatul moel suurt filmiajalugu, tõustes tegelikult Katharine Hepburni järel teiseks aegade edukamaks Oscari-näitlejannaks. Neil mõlemal on neli kuldkuju, aga McDormandil üks produtsendi ja kolm näitlejana. Samas on kõik tema kolm näitleja-Oscarit peaosade eest (!) filmides „Fargo“, „Kolm reklaamtahvlit linna servas“¹¹ ja „Nomaadimaa“, kui näiteks senisel kõige edukamal Hepburni-jälitajal Meryl Streepil on üks kolmest Oscarist saadud kõrvalosa eest. Kui me oleme harjunud Streepi pidama elava näitlejanna-ande võrdkujuks, siis peaks nüüd selle mõttelise tiitliga hoopis McDormandit ehtima hakkama.

Rassipõhiste (l)ootuste eelprogrammeerituse groteskseks lõppakordiks kujunes aga parima näitleja auhind. Soderbergh ja filmiakadeemia olid ilmselt reitingutele ja dramaturgiale mõeldes muutnud ära traditsioonilise auhindade jagamise järjekorra, tõstes suure finaali, parima filmi auhinna, seekord hoopis näitlejapreemiate ette. Selle taga oli ilmselt küüniline kalkulatsioon, et parima näitleja kategooria võidab postuumselt mustanahaline Chadwick Boseman („Ma Rainey must tagumik“), mispeale tõuseb õhtu jooksul ühiselt jagatud ja ära kannatatud sentimentaalsuslaine suures katarsises kõigil üle pea. Aga võta näpust, alahinnati filmiakadeemia mõtlemisvõimet, kes andis teenitult auhinna kõigi aegade vanimale näitlejapreemia laureaadile, 83aastasele Antony Hopkinsile filmi „Isa“¹² nimirolli eest. Tundus, et selleks n-ö plaan B-ks polnud valmistunud mitte keegi: teadustaja Joaquin Phoenix kaotas täiesti pea ja pomises hüvastijätusõnu, Hopkins (nagu hiljem selgus) magas oma kodus Walesis, ja saate produtsentidel õnnestus mitte kutsuda lavale preemiat vastu võtma kaasnäitleja Olivia Colmani, vaid ekraanil hakkasid jooksma tiitrid. See fiasko oli tegelikult väärt kogu kolmetunnist istumist. Kui me viskasime omakeskis nalja, et kuna Soderbergh on asja taga, siis vähemalt võiks õhtu lõpus selguda, et kõigilt külalistelt on pihta pandud kalliskivid (viitena tema „Oceani“-filmidele), siis suutis saatus ise talle (ja meile) kätte mängida sajandi antikliimaksi, mis imes kogu senise tüütu pühalikkuse endasse nagu must auk, jättes hinge rõõmu ja kahjurõõmu seguse kibemagusa triumfitunde, et õiglus võidutses ja lollus sai oma palga. Kogu austuse juures Bosemani vastu, ei saa teda siiski parimaks valida üksnes seepärast, et ta on surnud. Üldistusena tuleb aga huvitaval kombel välja, et mõlemas näitlejakategoorias ei läinud auhinnad prognoositult mustanahalistele, kuigi valikute tegijaks oli juba see nn uuendatud ja viie aasta jooksul kolmandiku võrra kasvatatud filmiakadeemia liikmeskond.

Lahkunud rong

Kokkuvõtteks tundub, et meelelahutustööstusel on vahepeal ära ununenud, et Oscari-tseremoonia peab olema meele­lahutus, tähistamine, pidu. Kui gala vaadatavus on aastast aastasse langenud, tahaks vastu küsida, et mida seal siis nii väga vaadata olekski? Oscarid on igatahes sügava sisekaemuse lävepakul: uusi liikmeid lisades ja mänguväljakut laiendades kahandatakse isikukultust suurte staaride ja filmide ümber, mis viib paratamatult massidest kaugemale. Kellena ennast siis tulevikus näha soovitakse, kas teenäitaja-maitsekujundaja või missi­võistluse kõigi poolt palavalt armastatud võitjana? Adekvaatselt saab seda vast hinnata alles siis, kui koroonapiirangud on maha läinud ja tseremooniat üritatakse (ehk) taas oma tava­pärasel kujul läbi viia. Tänavu tundus, et jaamas oodati rongi, käes pilet tulevikku, saamata aru, et rong on juba ammu ära sõitnud.

1 „Blade Runner“, Ridley Scott, 1982; „Äraostmatud“, Brian De Palma, 1987.

2 „Judas and the Black Messiah“, Shaka King, 2021.

3 „Mank“, David Fincher, 2020.

4 „Nomadland“, Chloé Zhao, 2020.

5 „Spotlight“, Tom McCarthy, 2015; „Moonlight“, Barry Jenkins, 2016; „La La Land“, Damien Chazelle, 2016.

6 „Eternals“, Chloé Zhao, 2021.

7 „The United States vs. Billie Holiday“, Lee Daniels, 2021.

8 „Ma Rainey’s Black Bottom“, George C. Wolfe, 2020.

9 „Promising Young Woman“, Emerald Fennell, 2020.

10 Panos Kotzathanasis, Skandaalid ja katse neid seljatada. – Sirp, 16. IV 2021.

11 „Fargo“, Joel & Ethan Coen, 1996; „Three Billboard Outside Ebbing, Missouri, Martin McDonagh, 2017.

12 „The Father“, Florian Zeller, 2020.