Rikkus silmusena kaelas

VAAPO VAHER

Eestikeelne TV 1000 näitab sagedasti venelaste 2002. aastal tehtud ekraanitööd ?Kukkudes üles?. Minult on küsitud, et mis kummaline filmivärk see on: ühelt poolt valitseb justkui professionaalne tõsimeelsus, teisalt kommertslik primitivism, kolmandast kandist nostalgiline tagasihaare XX aastasaja filmiklassikasse. Vene üks autoriteetsemaid kriitikuid Kirill Razlogov nimetab mõni aasta tagasi sealsesse filmi tunginud vastset suunda ?uusvenelaste kinoks?. Koos kapitalismiga sigines Venesse teatavasti äkkrikaste sotsiaalne kihistu, kuhu kuuluvaid indiviide karakteriseerivad eeskätt märksõnad ?kuld? ja ?ajutühjus? ning keda sootsiumi varatum osa kadestava irooniaga kutsub uusvenelasteks. Erilise kiivusega teritab uusvenelaste peal hammast nõukaajal hästi tasustatud, nüüd aga halliks ja vaeseks minoriteediks taandunud inimkiht nimega ?intelligents?. Uusvenelasest on loodud satiiriline stereotüüp, miski venevereline jänki, jõukas ja juhm, kes ooperisse satub prestiiþipüüdlusest ja etenduse lõppedes kutsub lavale Puccinit.

Tegelikkuses on lugu sootuks mitmepalgelisem ja vastuolulisem. Uusvenelasteks on tõusnud ka paljud just sellesama nõukaaegse intelligentsi lihalised järglased. Näiteks terve plejaad uusi filmireþissööre, produtsente, näitlejaid. Nende perekonnanimed viitavad selgesti, kelle võsud ollakse: Filipp Jankovski, Stepan Mihhalkov, Fjodor Bondart?uk, Aleksandr Striþenov, Roman Prõgunov, Jegor Kontðalovski, Sergei Ginzburg jne. Näitleja ning reþissöör Stanislav Govoruhhin on salvavalt kinnitanud, et tänapäeval pääsevadki Venemaal filme väntama vaid kuulsuste järeltulijad või nende sõpruskond.

See uus plejaad tegijaid ei murdnud suurele ekraanile otse, vaid lõi enne läbi televisioonis, meedias, reklaamis, teenides kolmeminutilise klipi pealt sama palju, kui nende isad said vaevarikkalt täispika mängufilmi eest. Kärmelt jõukaiks kerkinuna kuuluvad ka need noored tulijad uusvenelaste eliitsesse kihti, ehkki tegu pole ju ajukääbikute, vaid vastuoksa, genuiinselt vaimuerksa põlvkonnaga. Suurt kino tegema tõukas neid faatum, sisesund, mis ei johtu üksnes päritolust, vaid ka hingeseisust, kuhu nad jõudnud. Nende filmides ei käsitleta uusvenelaste maailma konjunktuurselt, väljastpoolt, püüdega jõukurist vaataja kulul teenida. Noored Jankovskid-Mihhalkovid lahkavad iseend, kasutades omaenda uusvenelaslikust vaimumaailmast võrsuvat esteetikat.

Põlvkond, kelle jaoks välismaa pole enam ammu välismaa ja keda finantsiline ahistatus hetkekski ei halva, kujutavad oma filmides tegelasi, kelle probleemiks pole jõukuse kasvatamine, vaid kes seisavad eksistentsiaalse dilemma ees. Sergei Ginzburgi ja Aleksandr Striþenovi film ?Kukkudes üles? on üks seesuguse toodangu karakteerne näide. Filmile võib ette heita mõndagi, näiteks koormavat sisemonoloogide ohtrust (K. Razlogov), ent samas on tajuda autorite uljast vilistamist kaanoneile või siis vastupidi ? nende teadlikku ülerõhutamist. Filmis puudub þanri alibi, süþeelised käigud on banaalsed, sest tähtis pole köitev faabulajooks, vaid kangelanna nööriv hingeseisund, eesmärgipuudus, piinav tegevusetus. Just lõplik materiaalne kindlustatus avab äkki vaimse perspektiivituse, hingelise lageduse. Kangelanna ei märka ammu enam luksust enda ümber, see on talle iseenesestmõistetav keskkond, tema arvates elab nii kogu maailm. Just staadiumis, kus on hajunud riskivalt võidukas pürg uute miljonite poole, kus kõik on juba käes, väreletakse äkki kuristiku serval.

Muidugi, jõukuse ja vaimsuse vastuolusid on kunstis setseeritud ammuilma. Seepärast joonistuvad ka uusvene filmi puhul paratamatud rööbitused kinoklassikaga. ?Kukkudes üles? on kriitikuile toonud meelde Louis Malle ?Armukesed? või Antonioni mõne töö. Filipp Jankovski filmitööd ?Liikumises? on võrreldud Fellini ?Magusa eluga? jne. Selge see, et iga tulek filmi toetub nii oma põlvkonna kui maailma kinematograafia kogemustele.

Nende noorte tegijate puhul lisandub aga veel üks empiiria, omaenda vanemate kunagine looming. Filipp Jankovski filmist võib aduda postperestroikaliku kuldse nooruse ängi, nii nagu ta isa Jankovski seeniori osatäitmisest filmis ?Lennud unes ja ilmsi? õhkus seitsmekümnendate aastate intelligentsi hingetuska. Ehkki isa-poja esteetiline kreedo jookseb järsult hargu.

Samas, ei Breþnevi-aegse intelligentsi morn hinges sobramine ega ka praeguse uusveneliku kuldnooruse jõukusest tõusvad vaevad väljenda vene rahva enamuse seisundit. Jaksamata midagi muuta, jääb filmiline tusklemine objektiivselt viljatuks, omaenda positsiooni või perspektiivi maailmas ei suudeta määratleda. Poiste loome tõestab, et uusvenelane pole üksnes anekdootide karikatuurne jõmm, vaid võib osutuda ka kannatavaks olendiks. Kannatus ei haju vene hingest iial, ka kullakuhja tipus troonides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht