Rokk ja rollid

Dale Dickey: „Ma ei loobunud oma päevatööst enne, kui alles neljakümnendate eluaastate keskel, ja siis hakkasin ka rohkem tööd saama.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Tänavusest PÖFFi võistlusprogrammist leiab ka Ameerika teose „G“, kus teeb oma teise järjestikuse peaosa Ameerika näitlejanna Dale Dickey, kes seni on olnud tuntud väga karakteersete, tihti kurjade või õelate kõrvalrollide järgi nii draama kui ka komöödia vallas. „G“ on vägagi vaatamist vääriv lugu Ameerikas lokkavast hooldekodubisnisest, kus arstid tunnistavad jõuka vanainimese võimetuks iseendaga hakkama saama ning kohtud määravad talle hooldaja, kes võtab oma kontrolli alla ka kogu vanainimese raha. Kahjuks rakendavad valgekraelised kriminaalid oma skeemi ka vanaema peal, kelle hüüdnimi G tähistab küll ingliskeelset grandma’d, aga slängis loomulikult ka gängsterit ehk kedagi sellist, kellega ja kelle perega ei tasu jamama hakata.

Dale Dickey ise on vastupidiselt oma tavapärasele ekraanipersoonile väga helge ja avatud ning räägib meeleldi oma pikast filmi- ja telekarjäärist, kust võib leida nii üldtuntud sarju kui ka filme, muu hulgas episoodiline osatäitmine Marveli filmis „Raudmees 3“¹, veidi kaalukam roll telesarjade absoluutsesse tippu kuuluvas sarjas „Halvale teele“² või tema üks meeldejäävamaid osi Debra Graniki kõledas krimiloos „Paljad luud“³, kust sai alguse Jennifer Lawrence’i tähelend. Dickey mängitud „Paljaste luude“ karm Ozarki naine Merab on ehk päris lähedane hingesugulane G-ga, keda loodaks pärast festivali näha ka eesti kinolinal. Ehk on selleks enam eeldusi, kui lavastaja on eesti juurtega Karl R. Hearne, kelle keskmise initsiaali taga peitub mõnevõrra üllatuslikult „Raudsepp“.

Kuidas „G“ teieni jõudis?

Lavastaja Karl oli mind vist sellesse rolli ette kujutanud, sest ta võttis ühendust rolliagendiga (casting director), see omakorda mu agendiga ja nii see minuni jõudis. Sain käsikirja, lugesin läbi ja mulle meeldis see väga. Tegin Karliga paar videokõnet, et teda paremini mõista, vaatasin ta eelmisi filme. Ajastus oli hea, olin võtteks vaba ja kõik toimis. See on üks võrratu, tugev naisroll vanemale naisele nagu mina. Ja neid rolle pole just palju liikvel.

Kas tundsite G-ga ka mingit hingesugulust?

Osalt ikka, aga loodetavasti ma pole sama vihane! Ma mängin palju tõeliselt karme naisi. Ma arvan, et mu nägu jätab karmi mulje ja sellisena inimesed mind näevad, kuigi ma olen tegelikult üsna kena inimene. Aga sarnasused G-ga? Mul pole küll lapsi, nii et asi pole emainstinktis, aga tunnen nagu temagi, et mu perekonnaga ei maksa jamada. Siis ma näitaksin oma raevu. Ka mul on sügaval sisimas viha, mida ma päriselus välja ei näita, aga jääda filmitegemise ajal kauaks ajaks sellesse meeleseisundisse on väga raske. Nii et püüdsin alati pärast võttepäeva maha rahuneda, tegin pikki jalutuskäike ja proovisin kuskilt mingit nalja saada.

Kuigi G ütleb raevu kohta, et parem see välja lasta kui enda sisse jätta, iseloomustab tema tegelaskuju ka viis, kuidas ta lihtsalt vaikib ja tunded sisimas alla surub.

Tõsi. Talle on omane allasurutud vaikne viha, aga kui see välja tuleb, on ta metsik.

Te olete vaikimisest teinud tõelise kunsti ja mängite tihtilugu tegelasi, kes suudavad end väljendada sõnadeta. Lisaks G-le meenub ka näiteks teie peaosa eelmise aasta indihitis „Armastuslaul“⁴.

Ilma sõnadeta saab öelda nii paljut ja ma armastan neid vaikseid hetki filmis, seda, mis tuleb südamest, allteksti. „Armastuslugu“ on noore andeka lavasaja Max Walker-Silvermani esimene täispikk film ja minu esimene peaosa. Tundsin end äärmiselt ebakindlalt ja mõtlesin, et kas ma nii vaikse filmi vean välja. Mul oli enesekindlust uskuda oma võimetesse see roll ära teha, aga polnud kindel, kas suudan kogu filmi ise kanda. Max oli suurepärane ja „G“ lavastaja Karl niisamuti. Ta aitas mul karakterit peenhäälestada, hoida eemal Dale ja leida üles G.

Karl on stiiliküsimustes üksikasjalik, mäletan päevi, mil arutelu läks väga tehniliseks näiteks selle üle, mis nurga all tuleb teha noalöök. Näideldes eelistaksin ma mitte liiga detailidesse kinni jääda ja pigem tegutseda hetke ajel. Siin aga polnud see võimalik – kõiki pisiasju tuleb püüda rolli sisse sulatada, muidu asi ei tööta.

Kas lavastaja andis teile ka mingit näitlemisalast nõu?

Jah, nagu te mu jutu põhjal ilmselt juba mõistate, olen ma väga elav (naerab) ja seepärast mulle meeldivadki rollid, kus tuleb end väljendada sisemise jõuga. Ta soovitas mul hoida asja lihtsana. Mu nägu võib mu enese tahtmata väljenduda väga elavana ja kaamera ees pole seda vaja, kõik peegeldub pigem silmades. Ja seda meeldetuletust – lihtsusta! – oli mul vahepeal tarvis. „Seda on liiga palju. Keera maha!“ Mul on vaja tugevat lavastajat, aga aja jooksul leidsin oma tegelaskuju üles ning tema esilekutsumine muutus lihtsaks.

Kas te teete ka teatrit?

Jaa, teen küll. Ma tegelikult tulengi teatrilavalt. Alustasin tüdrukuna oma kodulinna Tennessee ülikooli suurepärasest teatriklassist. Seejärel elasin 12 aastat New Yorgis. Teen endiselt teatris kaasa, kui mul on selleks aega. Teen tavaliselt umbes ühe lavastuse aastas, välja arvatud juhtudel, kui mul on parasjagu mõni kassafilm käsil, mille eest hästi makstakse. Siis ma ei saa teatri kasuks otsustada, sest see on enamasti tasuta töö. Aga ma armastan seda endiselt. Samas olen jumaldanud ka filmi- ja teleõpinguid. Kolisin Los Angelesse 1996. aastal ja olin alles teinud oma esimesed näitlemiskatsetused kaamera ees, aga õppisin iga rolliga nii palju juurde, sest võrreldes teatrikogemusega on kaamerakogemus midagi täiesti teist. Ma loodan, et aastate jooksul olen kõigi nende inimeste abil, kellega mul on olnud võimalus koos töötada, välja arendanud hea tunnetuse, kuidas kaamera ees hakkama saada.

Te olete välja arendanud ka väga muljet­avaldava CV! Loomulikult on teid nähtud ühes ja teises filmis, aga et teil on ka nii palju rolle telesarjades …

Jaa … Eks see on osa maine ehitamisest ning minu tüüpi karakternäitlejana tuleb lihtsalt käia Los Angeleses näitleja­proovides ning oodata oma järjekorda koos veel 20 inimesega, selleks et nagu kõik teisedki lugeda neidsamu kolme dialoogirida. Ja siis püüad vaikselt liikuda episoodiliste rollide pealt sarja püsinäitlejate hulka ja külalisrollide peale. Ma teen küll palju draamarolle, aga ka omajagu komöödiat ja komöödia meeldib mulle väga. Aastate jooksul olen proovilugemisi teinud märksa enamatele rollidele, kui ma neid lõpuks olen saanud. Selline see näitleja elu on.

Mul on jäänud mulje, et see on kõigiga nii.

On küll, jaa. Ajan noorematele kolleegidele vahel hirmu peale, kui mainin, et ma ei loobunud oma päevatööst enne, kui alles neljakümnendates eluaastate keskel, ja siis hakkasin ka rohkem tööd saama. Pidin oma vanusesse sisse kasvama ning õigete rollideni jõudma. Sealt edasi lihtsalt ehitasin sammhaaval oma näitlejakuvandit. Ma pean ütlema seda, et mulle küll väga meeldib teletöö, aga filmide stsenaariumid on tuntavalt sügavamad ja rikkalikumad. Teles ei pruugi see tihti nii olla. Mõni voogedastusega tulnud sari on loomulikult sügav, näiteks „Halvale teele“, aga lühilugudest koosnevad sarjad⁵ mitte. Läksin just tagasi selliste sarjade juurde ja osalesin ABC tuletõrjujate loo „Depoo 19“⁶ ühes osas. Nendega on see häda, et stsenaariumid on nii tihedad. Need on kirjutatud teatud kindlal moel, sest televisioonis on aeg kallis. Mulle enam selline stiil ei sobi, see pole orgaaniline.

Kõik juhtub ainult asja pärast – põhjus ja tagajärg.

Just! Mängimiseks tegelikult ruumi ei ole. Ja ma saan aru selle vajalikkusest, aga mind ennast see lihtsalt enam ei huvita. Ma tahan rääkida lugusid mingil tähendusrikkamal viisil.

Voogedastuse tulekuga on sarjade sisu muidugi väga muutunud, HBO, osa Amazoni sarjade stsenaarium on uskumatult hea. Need on justkui omamoodi minifilmid ja loomulikult väga nauditavad.

Mis oleks teie rohkete teletööde hulgast need, mida ise tahaksite esile tõsta?

Mulle meeldib huumor sarjas „Mu nimi on Earl“⁷. Mängin seal päevalits Pattyt ja lõbusamat rolli on raske välja mõelda. Hullumeelne sari. Läksin võttele, mõeldes endamisi, et huvitav, mis on Pattyl siis seekord seljas ja mis plaanis. Pidin kandma kõrgeid platvormkingi.

Ja siis muidugi „Halvale teele“, olen väga rahul, et mul õnnestus seal osaleda. Mind teatakse kui Skanki sealt sarjast (Dickey mängis kahes osas narkomaan Skanki – toim.) ja inimesed hõikavad ka tänaval mulle järele, et „Hei, sa oled ju Skank!“, mille peale ma midagi vastu mühatan, et „hea küll siis“. „Puhas veri“⁸ oli suurepärane tööots, „Seadusesilm“⁹ niisamuti. Osalesin kolm-neli aastat tagasi ka Netflixi minisarjas „Uskumatu“¹⁰, mis põhines tõestisündinud lool noorest naisest, kes vägistati, aga keegi teda ei uskunud. Mängisin seal politseinikut, vahelduseks olin niisiis ka siinpool seadust, õigel pool. Sain mängida koos Toni Collette’i ja Merritt Weveriga ning tulin iga päev võtteplatsile varem kohale lihtsalt selleks, et neid töötamas näha. Ja hiljuti tegin kaasa telesarjas „Oma liigas“¹¹.

See pesapallilugu?

Jaa, see põhineb samanimelisel filmil¹² naiste pesapallimeeskonnast, aga räägib loo märksa olulisemal viisil ja tõetruumalt, käsitledes ka nende naiste seksuaalsust, rassiküsimust – mustanahalisi mängijaid ei lastud isegi proovikatsetele. Rohkem ühiskondlikele teemadele suunatud fookus ja mitte nii hollywoodlikuks muudetud sisu. See kaheksaosaline sari on Amazonist leitav.

Tüdrukud on võrratud ja mul oli võimalus mängida nende järelevaatajat, mis polnud mulle just tavaline roll.

Räägime siin televisioonist … Kas hiljutised ja nüüd mingi lahenduseni jõudnud stsenaristide ja näitlejate streigid ka teid mõjutasid? Võtsite neist kuidagi osa?

Jaa. Tegime üht uut, tõeliselt head telesarja, millel pole veel pealkirjagi. Filmisime Põhja-Carolinas. Olime alustanud märtsis ja kui olime maikuus filmimas kaht viimast nädalat, siis algas streik ja võte seiskus, sest kõik meie stsenaristid pidid minema tagasi Los Angelesse. Olime jõudnud ära teha umbes kolmandiku sarjast ja nüüd pole meil aimugi, kas see üldse välja tuleb või mitte. Paljud alustatud sarjad jäetakse sinnapaika. Siis algas ka näitlejate streik ja ma sattusin suuremat osa suvest veetma Tennessees oma 96aastase isa juures, nii et mulle oli streik mõnes mõttes õnnistus, sest sain isale toeks olla. Kui isa suri, siis sain minna tagasi Los Angelesse ja ühineda meeleavaldustega.

Millal see juhtus?

Septembri alguses. Isa oli õnnetu ja soovis seda juba ka ise. Me viisime ta hospiitsi ja nii see läks. Mu emal oli Alzheimeri tõbi ja kurb on vaadata vanu inimesi, kes on elanud väga ilusad elud, aga kes on oma lõpuaastatel valudes, liikumisvõimetud või midagi veel. Ja siis mõtled, et miks nad küll peavad lõpus nii õnnetud olema.

Kas nende sündmustega seoses tekkis teil isiklik seos ka „G“ tervishoiusüsteemi ja sellega seotud korruptsiooni temaatikaga?

Ilmselt, sest mu isa surm on nii hiljutine sündmus. Ka tema pidi kasutama hapnikuballooni, nagu mu abikaasa filmis. Vaatasin „G-d“ siin ühel õhtul ja hakkasin täitsa koost lahti lagunema. Tundsin kaasa oma abikaasale ekraanil, aga mõtlesin ka oma isale.

Samal teemal on tehtud ka üks teine film, „Keegi, kes hoolib“¹³ Rosamund Pike’ga. Kas vaatasite ka seda? See on küll täiesti teise tonaalsusega …

Tõsi, ja ma polnud alguses seda näinud, aga vaatasin hiljem järele. „Keegi, kes hoolib“ valgustab välja selle äri teise poole, sulide poole. Alguses kartsin, et see on liiga sarnane, aga mu kartused osutusid alusetuks.

Kuidas te G rolliks ette valmistusite?

Ma olin sellest petuskeemist kuulnud juba enne, kui „Keegi, kes hoolib“ välja tuli, ja see tundus mulle täiesti õudsena. Ja uskumatuna. Mõtlesin ka, et mis siis, kui mu vanemad oleksid olnud jõukad ja neil poleks olnud lähedasi. Igaüks võinuks tulla ja hoolekandeõigust taotleda, eriti kuna mu emal oli Alzheimer ja ta poleks osanud end kaitsta. Kohutav. Ja väga reaalne probleem. 25aastane Romane Denis, kes mängib filmis mu lapselast, on korduvalt intervjuudes öelnud, et ka hooldekodus töötades paneb ta tähele seda, kuidas me vanad inimesed lihtsalt kõrvale jätame. Me ei pööra neile enam tähelepanu, kuna arvame, et ega neile pole enam niikuinii eriti palju aega jäänud. Noorena ei osata tavaliselt näha kogu seda rikkalikku elu, mida need inimesed on elanud. Nüüd, kui ma ise vanemaks jään, mõistan paremini, kuidas peaksime oma vanu inimesi ja nende lugusid rohkem väärtustama. Nad on endiselt elus.

Tagasi näitlejate streigi juurde: näitlejate nõuded said nüüd mingi vastuse. Kas olete ka end sellega kursis hoidnud?

Jaa, saan filminäitlejate gildi uudiskirju. Meie läbirääkimiskomisjon kiitis heaks filmi- ja teleprodutsentide liidu pakutud eelnõu, nüüd pannakse see liidu liikmetele hääletamiseks välja ja ma olen kindel, et me hääletame kõik poolt. See streik oli ülioluline. Tehisintellektiga seotud teemad on äärmiselt hirmutavad ning kõik liigub ja areneb edasi nii kiiresti, et varsti kasutatakse seda kõikjal ja kõigi teiste arvelt.

Mul pole endal veel olnud isiklikke halbu töökogemusi tehisaruga, aga meeleavaldustel rääkisin päris mitme inimesega, kellel oli lugusid jutustada. Mind oli küll paari eriefekte kasutava projekti tarbeks juba varem digiteeritud. Ja kui see on juba korra juhtunud, on neil igaveseks õigus näitleja kujutist kasutada. See pole õige ja see probleem nüüd õnneks maandati. Kuna mul pole lapsi, kelle eest hoolitseda, ega majalaenu, mida maksta, suutsin oma säästudest selle perioodi ilma paanikata üle elada, aga kõigil nii hästi ei läinud.

Tunnen võttegruppidest paljusid inimesi, kes on kõik pikalt niisama istunud ja soovivad kiiresti taas hakata tööd tegema, nii et igal juhul on väga hea, et streik nüüd läbi sai. Loodame sellest kiiresti taastuda.

Tahtsin lõpuks küsida täpsemalt ka „Paljaste luude“ kohta, kuna see on mulle nii oluline film. Kuidas oli seda teha ja millised mälestused teil sellega seoses on?

See on ilmselt mu kõige erilisem filmikogemus. Teadsin, et mul tuleb näitlejaproov lavastaja Debra Granikuga, lugesin ettevalmistuseks läbi ka raamatu¹⁴. Olles pärit Ida-Tennessee mägedest, olen kolkaeluga kursis ning olin ka varem mänginud maapiirkondade karme naisi. Käsikirjas oli neid mitu, aga ma poleks osanud oodata, et ma saan Merabi osa. Milline suurepärane võimalus! Ja Jennifer Lawrence’iga koos töötades oli meil kõigil kohe selge, et ta on lihtsalt loomulikult andekas, ja nüüd seda filmi üle vaadates on näha, kuivõrd erakordne ta mäng seal on. Ja John Hawkesi oma samuti.

„Paljad luud“ on tähtis film ja üks neist, mille hinge ma tõesti mõistsin. Sellised inimesed on mulle tuttavad ja tänapäeval pole Ameerikas ühtki piirkonda, mis oleks narkosõltuvusest puutumata.

1 „Iron Man 3“, Shane Black, 2013.

2 „Breaking Bad“, Vince Gilligan, 2008–2013.

3 „Winter’s Bone“, Debra Granik, 2010.

4 „A Love Song“, Max Walker-Silverman, 2022.

5 Inglise keeles episodics – enamasti lineaartelevisiooniga seostatav sari (sh kõik nn seebikad ja sitcom’id), mille igas jaos näidatakse üht iseseisvat lugu, eelnevat arvesse võtmata.

6 „Station 19“, Stacy McKee, 2018– …

7 „My Name is Earl“, Gregory Thomas Garcia, 2005–2009.

8 „True Blood“, Alan Ball, 2008–2014.

9 „Justified“, Graham Yost, 2010–2015.

10 „Unbelievable“, Susannah Grant, Michael Chabon, Ayelet Waldman, 2019.

11 „A League of Their Own“, Will Graham, Abbi Jacobson, 2022.

12 „A League of Their Own“,  Penny Marshall, 1992.

13 „I Care a Lot“, J Blakeson, 2020.

14 Daniel Woodrell. Winter’s Bone. Little, Brown, 2006.