Igavikku vaakuv vene hing

„Viimane reliikvia“ vaatab viimast viit aastat Venemaal ning pakub rohkelt mõtteainet, kas teistsugune riik on üldse võimalik.

ANDREI LIIMETS

Dokumentaalfilm „Viimane reliikvia“ (Baltic Film Production, „The Last Relic“, Eesti-Norra 2022, 104 min), režissöör-stsenarist Marianna Kaat, operaator Kacper Czubak, helilooja Lauri-Dag Tüür, produtsent Marianna Kaat, kaasprodutsendid Mette Cheng Munthe-Kaas ja Tobin Auber.

Venemaa-lähedus ja tihedad ajaloolised sidemed on taganud Eestile rohkelt idanaabriteemalist teadmist ja tunnetust. Sõja, okupatsiooni ja küüditamise trauma on omakorda tähendanud ettevaatlikkust seal, kus kaugemad Lääne-Euroopa riigid on eelistanud tugineda majanduslikele väljavaadetele ja magusatele gaasihindadele.

Selgest poliitilisest visioonist enam jäävad „Viimasest reliikviast“ meelde joodikud, kellest üks ülistab ja teine tümitab Putini poliitikat.

Kaader filmist

Kui Ukrainas valla päästetud konflikt mullu veebruaris üleöö täiemahuliseks vallutussõjaks lahvatas, tähendas see suurele osale läänest sahmakat jääkülma vett vastu vahtimist. Võimalikust partnerist sai ühtäkki paaria ja Soome lahe lõunakaldalt kõlanud seisukohad muutusid pidevast hundihüüdmisest tunnustatud ja maailma tuntuimates poliitikaajakirjades tiražeeritavateks eksperdianalüüsideks.

Vahepealse aastaga on Venemaa sanktsioonide ja tsensuuri tingimustes üha enam isoleerunud. Juba enne seda virelesid poliitikavaatlejad keset varjude mängu, mille alusel püüti analüüsida Kremli otsustusprotsesse ja nende ühiskondlikku kõlapinda. Suurem osa vähegi režiimi diktaadist erinevalt mõtlevaid ja läänega ühenduses püsinud inimesi on nüüdseks riigist pagenud, jättes maha musta kasti, mille sisu hindamine võib peagi olla võrreldav Põhja-Korea ühiskonda piilumisega.

Üks viis Venemaal toimuvat mõõta on kvantitatiivsete andmete põhjal arvude ja statistika keeles. Sõja algusest saati on aga niigi arvudega loominguliselt ringi käima harjunud riik paljude andmete edastamise lõpetanud. Keerukaks on muutunud majanduse elujõu hindamine, lihtsam pole mõõta ühiskonna meelsust režiimi ja sõja suhtes. Venemaal toimis juba enne Krimmi anastamist nn vene eripäraga demokraatia, mis oli justkui kodanikuühiskonna ja vabade valimiste mulaaž ilma poliitilise konkurentsi ja teadmiseta, et langetatud otsus või antud hääl võib tuua hilisemaid repressioone.

Teine viis ühiskonna seisu mõtestada on kvalitatiivsem ja hajusam narratiivide keel. Politoloogid nii seest- kui ka väljastpoolt on läbi kümnendite esitanud filosoofilist laadi küsimusi, kuidas hiidriiki kontseptualiseerida ja kirjeldada – kas osana läänelikust kultuuriruumist, ida ja lääne kohtumispaigana või millegi täiesti ainulaadsena. Palju on räägitud nn vene hingest – enamasti kui millestki avarast, vaimsest, aga ka kangest, isepäisest, alistamatust. Jumala poolt puudutatust, jõudes ikka ja jälle tagasi isakujuni, olgu selleks patriarh või president. Lõpuks üks tsaar kõik, võimu tagavaks kolmainsuseks kirik, armee ja naftamaardlad.

Viimasel aastal on palju arutatud, kuidas jaguneb selle korruptiivse triumviraadi tegude ja tagajärgede eest vastutus – kas Ukraina veretöödes on süüdi Putin ja tema lähikond või kogu ühiskond, kes on teadlikult või siis võimule mitte vastu astumise näol andnud oma vaikiva heakskiidu armutule terroristlikule „erioperatsioonile“.

Küsida on kergem kui vastata. Kuigi Marianna Kaadi „Viimane reliikvia“ ei pretendeeri ammendavale sissevaatele tänapäeva Vene ühiskonda, teeb film siiski ära suure töö täiemahulisele sissetungile eelnenud aastatel levinud meelsuse ajalukku talletamisel. Tähelepanu ei koondu siin võimuvertikaali tippu Moskvas, vaid vaadatakse hoopis spektri teise otsa ja uuritakse impeeriumi siseopositsiooni võimalikkust selle ääre­aladel.

Kui avalikkusele kehastab vastuhakku Gasparovi, Hodorkovski või Navalnõi nimi (kelle portreefilm võitis mäletatavasti viimatise doki-Oscari), siis Kaat suundus 2017. aastal tähelepanu keskpunktist Moskvast tuhande kilomeetri kaugusele itta – Venemaa neljandasse suurimasse linna, pooleteise miljoni elanikuga Jekaterinburgi.

Juba esimesed kaadrid illustreerivad ilmekalt paradoksi, milles Venemaa on Putini ajastul viibinud. Noormees räägib avameelselt oma režiimivastastest vaadetest, kuni kaadri tagant sekkub ärritunud ja ähvardav meeshääl. Ehk siis teoreetiline sõna- ja mõttevabadus, aga seda pideva hirmu tingimustes vägivalla või vanglakaristuse ees. Tegudes mässata on keerulisem kui mõtetes, sest iga sammu piidlevad eemalt korrumpeerunud ametnikud, jõmmikampa meenutav politsei ja kohtusüsteem, mis on õiglasest õigusemõistmisest lähemal kafkalikule kannatuste labürindile.

Koondumiskatsed saavad enamasti ajendi mõne kitsama, esmapilgul kohalikku poliitikasse või väärtusküsimusse puutuva sildi all, olgu tegemist loomaõiguslusega või piirkonna maamärgi lammutamise vastu protestimisega. Kui napid need võimalused on, ilmestavad võrdselt nii linna teletorni kokkuvarisemine – mis võinuks olla ka ideaalne filmi lõppkaader –, kui ka realistlike alternatiivide puudus tegelaste mõttevahetuses. Eks ole kahjuks illustratiivne, et selgest poliitilisest visioonist enam jäävad „Viimasest reliikviast“ meelde murul vedelevad joodikud, kellest üks ülistab ja teine tümitab Putini poliitikat. Paraadi see mõistagi ei väära.

Tulevikku sellele Venemaale kusagilt ei paista. Avaneb riik, mis ei suuda leida oma kohta messialiku, taevariiki kuuluva apokalüptilise tuleviku (Venemaata pole maailmal mõtet, nagu turtsus hiljuti ühismeedias kunagine Putini kohasoojendaja Dmitri Medvedev) ning ammu kadunud revolutsioonilise mineviku vahel. Jekaterinburg on seega igati sümboolne tegevuspaik, sest just seal hukati riigi viimane monarh, keiser Nikolai II.

Olevikku saadab vaid segadus, antagonismile ehitatud rahvuslik identiteet ja Putini ajastul süvenenud pidetus, kus ainsaks Põhjatäheks jääbki vaid see, kel kaose keskel kindlust pakkuvat jõudu ja võimu. Kaat näib lootvat ennekõike noortele, kuid neilegi ei paista selles riigis muud kohta kui süsteemi kahurilihana, nagu on illustreerinud Ksenia Ohhapkina mõne aasta tagune kõhe dokumentaal „Surematu“1 või Marusja Sirojetškovskaja mullu PÖFFil linastunud toores „Kuidas päästa surnud sõpra“2.

Kordamööda ja läbisegi nõutakse vabadust, võrdsust ja veganlust, Leninit, Stalinit ja Putinit, ida ja läänt, rublasid, eurosid ja dollareid. Eks ole seegi vastuolu – perspektiivituse tunnistamine ja ometi mingile ebamäärasele ideaalile truuks jäämine – pikema ajalooga, kui on Putini režiimi desinformatsiooniga sillutatud XXI sajand. Ka süsteemi poolt kiusatud ja palju läänes rännanud suur lavastaja Andrei Tarkovski nägi lõpuks vene rahvusel suurt, maailma päästvat missiooni ning NSV Liidu patud ajalukku talletanud „Gulagi arhipelaagi“ autor Aleksandr Solženitsõn on tunnustanud Putinit Venemaa hiilguse taastamise eest.

Selle ajaloolise missiooni, äravalituse tundest tuletatud hiilguse ja suure vene hinge ellu viidud tagajärgi oleme näinud Butšas ja Mariupolis. Ukraina näib aga isegi kogu kriisipatriotismi katet kõrvale kraapides võitlevat tuleviku eest – mitte mingi mütoloogilise utoopia, vaid täiesti käegakatsutava tegelikkusena. Venemaa päralt jääb „Viimases reliikvias“ aga vaid sihitult minevikust tuge otsiv segadus ja lootusetus. Nagu lõputiitrid reedavad, on suur osa filmi tegelastestki Venemaalt lahkunud. Hiilguse taastamise asemel paistavad pikad ja piinarikkad matused.

1 „Immortal“, Ksenja Ohhapkina, 2019.

2 „Как спасти мёртвого друга“, Marusja Sirojetškovskaja, 2022.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht