Saada täiskasvanuks, nagu poleks homset

Briti tiinekate reisikirjas Kreeta peohostelist on õnnestunud suurepäraselt kinni püüda industriaalpidutsemise ja kohustusliku rõõmu tühjus, selle lämmatav üksluisus.

ANNE VETIK

Mängufilm „Kuidas peaks seksima?“ („How to Have Sex“, Suurbritannia-Kreeka 2023, 91 min), režissöör-stsenarist Molly Manning Walker, operaator Nicolas Canniccioni, helilooja James Jacob. Osades Mia McKenna-Bruce, Lara Peake, Enva Lewis, Samuel Bottomley, Shaun Thomas, Laura Ambler jt.

Vaatan filmi „Kuidas peaks seksima?“ Telliskivis Sõpruse välikinos. Ilm on sombune, paduvihm on õnneks läbi saanud. Publik koosneb seansi korraldaja kolmekümnendates aastates sõpradest ning tuttavatest ja neist ligikaudu kümme aastat noorematest rühmakestest. Järeldan, et filmi on õigesti turundatud, kui on selle sihtgrupini jõutud. Kõik põnev toimub ju Instagramis ja Tiktokis, mitte kinolinal. Väidetavalt on enamikus USA kinodes lõplikult loobutud seansi ajal telefoni kasutamise keelamisest, lootes, et sedasi jõuab saali rohkem nooremat publikut, kellele meeldib filme filmida ja filmikogemisi jagada rohkem kui filme vaadata.

Filmi juhatab sisse Eesti kuulsaim seksispetsialist Epp Kärsin, kes hoiatab, et eelseisev kogemus pole lihtsamate killast. Tema pani nähtu lausa nutma. Kärsin leiab, et ennast tuleb väärtustada, vanemad peavad lastega seksist rääkima ja üleüldse võiks olla seks „ilus ja puhas“. Irooniat kõrvale jättes hõlmab Kärsini töö lisaks meedias uudisekünnise ületamisele ja seksinippide jagamisele ka teismelistega suhtlemist ja nende seksuaalset valgustamist – ta teab, millest räägib. Ka kõige loomulikumad teemad tekitavad Eesti elanikele jabural kombel piinlikkust vaata et samavõrd kui aastal 1979 ja neid välditakse kõikvõimalikul moel. Lihtsustatult öeldes päädib see erisuguste teismeeas saadud traumade ja krooniliselt rahuldamata ühiskonnaga. Plaksutame Kärsinile viisakalt ning ta lahkub litriliste retuuside välkudes ekraani eest.

Kolm sõbrannat Tara (Mia McKenna-Bruce), Em (Enva Levis) ja Skye (Lara Peake) on teel kooli lõppu tähistavale puhkusele Malia-nimelises kuurordis Kreeta saarel. Nad kisavad, huilgavad ja on uskumatult tüütud. Kontaktpiinlikkus on siin võimas: sain tunda end kaasreisijana, kes lubab endale, et ei astu enam iial Ryanairi pardale, meenutades ühtlasi, kuidas sai sõbrannadega Lasnamäel bussiga ringi sõidetud ja oldud ilmselt vähemalt sama nõmedad. Tütarlaste eesmärk on juua ära kogu alkohol maailmas, hullu panna ning muidugi seksida. Viimasest püüavad nad rääkida, nagu vanad tegijad ja profipidutsejad, aga välja kukub see kentsakalt ja lapsikult, sest tegemist ongi lastega, kes asuvad pärast vanemate ja kooli kontrolli alt väljumist elumere lainetes hulpima, erinevaid ujumisstiile katsetama ja selle käigus ühiskonnas funktsioneerimiseks vajalikku kaitsesoomust kasvatama.

Tulevikust räägib seltskond umbmääraselt, kui üldse, piirdudes eelkõige füsioloogiliste teemade ja Emi kiitmisega: ilmselt oli viitsinud too ainsana kolmest koolis vähegi pingutada. Tšikid elavad siin ja praegu, ilmselt seetõttu, et tulevik tundub veidi kõhe. Just ennekõike Tarale, sest too tundub olevat kehva mängu juures hea näo tegemisele vaatamata ärevil, kuna eksamid tal just hästi ei läinud. Ühtlasi on Tara ka ainuke neitsi. Teadjama ning kibestunuma olekuga Skye avaldab talle ebameeldivat survet saada selle seksiasjaga võimalikult kiiresti ühele poole.

Näeme sõbrannasid pidutsemas ülerahvastatud ööklubides, oksendamas, pitse joomas ja friikartuleid õgimas. Peatselt tutvuvad nad samas hostelis pesitsevate noormeestega. Kas nüüd saab Tara lõpuks süütuse raskest koormast lahti? Oleneb, mida süütuseks pidada.

Manning Walkeril on õnnestunud suurepäraselt kinni püüda industriaalpidutsemise ja kohustusliku rõõmu tühjus, selle lämmatav üksluisus. Säästu­hedonism lõhnab nagu maasikaveip ja maitseb nagu neoonvärvi kokteil kleepuva baarileti ääres. Ent see demokraatlik õnnevorm on kättesaadav kõigile ja ühiskonnas igati aktsepteeritud. Mis juhtub puhkusel, jääb puhkusele! Järele jääb vaid kerge kahetsus ja huugav pohmell. Tara püüab valulikult mõtestada oma kogemust ja tärkavat arusaamist, et randa jalutama kutsuv vennike ei pruugi olla rüütel valgel skuutril. Ta uitab hommikuses kummituslikus peoasulas lendlevate burksipaberite ja tühjaks joodud plasttopside vahel. Kas Tarast on kahju? Jah, ikka. Aga et maailmast leiab praegu suuremaid muresid kui kahtlased üheöösuhted – noh, mõni genotsiid siia-sinna –, ajab tema hädine olek ka veidi närvi. Kuule, tüdruk, kas saaks palun natuke vähem enesekeskselt?

Oma töölisklassi kangelannasid ja nende sparringupartnereid jäädvustab Manning Walker vaata et kenloachliku mastaapsusega. Aimata on, et nähtu on vaid jäämäe tipp. Tütarlaste sihitu või vaid esmavajaduste rahuldamisele sihitud tegutsemine on paljus tingitud usu puudumisest, et neil on maailmale pakkuda midagi enamat. Ja tõenäoliselt polegi, sest pärissuhted on asendunud laikide jagamise ja kogumisega, ärevushäirega päädivate dopamiinisutsakatega, mis tasalülitavad võimalikud tõelised suhted, siira sõpruse, armastuse võimalikkuse. See näitlikustatakse filmi dramaatilisemas osas, kus muret tekitavat olukorda kirjeldatakse telefoni kadumise najal. Kui noor inimene on nii äärmuseni viidud, et telefon koju ununeb, peavad asjad olema ikka täitsa käest läinud. Või siis soovis Tara hoopis olla korrakski üksi, oma uute ja vanade sõprade mõjusfäärist väljas, iseendaga. Sest kuidas keegi üldse suudab aru saada, mida tunda ja tegelikult tahta pidevas uuenduste ja pikselsüdamete virvarris, heade pakkumiste laviinis, kohustatuna striimima enda ja ööpäev läbi tarbima teiste agressiivset heaolu.

Tara ja ebameeldiva Paddy pingeväljast palju suurem pinge valitseb tema ja kergelt ussitava passiivagressiivse Skye vahel. Selles loos valmistab ebaõnnestunud lantimisest suurema pettumuse luhta läinud sõprus. Ajalugu on näidanud, et lantimisi tuleb veel ja veel, aga inimesi, keda saab päriselt usaldada, liigub ringi arvatust palju vähem. Lähedust, mida pakub lapsepõlves alanud sõprus, saab hilisemas eas harva asendada.

„Kuidas peaks seksima?“ hakkab mingil hetkel venima ning end kordama, kuid päevast päeva pidutsemine lähebki monotoonseks. See on kui tõsielusarja „Armastuse saar“¹ käima ununenud osa, kus Newcastle’i ja Man­chesteri noorukitel on kahe joogi asemel lubatud minna korralikult hoogu, mis käivitab shakespeare’likke kirgi, mitte kardashianlikku vaaliumikoomast tuima ringikooserdamist. Ei saa öelda, et „Kuidas peaks seksima?“ on sama tugev film kui samu teemasid lahkavad „Lapsed“, „Akvaarium“ või „Kõik surevad, aga mina jään“², või isegi PÖFFil linastunud, kohati analoogilise sisu ja minekuga „Yung“³.

Filmi vaadatavust tõstab päris mitme kraadi võrra peaosatäitja Mia McKenna-Bruce, kellele osa kriitikuid ennustab sama võimsat karjääri kui sarnase tüpaažiga Florence Pugh’le. Tõepoolest, McKenna-Bruce domineerib kogu näitlejate ansamblis ilma pingutamata: kaamera armastab teda ilmselgelt ja temas on see miski, mis loob suuri staare. Juba see on piisav põhjus jalutada kinno ja uurida, kuidas seksida, või siiski pigem, kuidas mitte seksida.

1 „Love Island“, 2005– …

2 „Kids“, Larry Clark, 1995; „Fish Tank“, Andrea Arnold, 2009; „Все умрут, а я останусь“, Valeria Gai Germanika, 2008.

3 „Yung“, Henning Gronkowski, 2018.