„Düüni“ vastuoluline minevik ja tulevik

„Düüni“ tähelepanu pälvinud vaatemängulisusest on huvitavamgi selle alus, Frank Herberti raamatu vastuoludest pungil lugu.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Düün. Teine osa“ (USA 2024, 167 min), režissöör Denis Villeneuve, stsenaristid Denis Villeneuve ja Jon Spaihts, operaator Greig Fraser, helilooja Hans Zimmer, põhineb Frank Herberti romaanil „Düün“ („Dune“, 1965). Osades Timothée Chalamet, Zendaya, Javier Bardem, Rebecca Ferguson, Josh Brolin, Austin Butler, Christopher Walken, Florence Pugh jt.

„Düüni“ keeruline teekond kinoekraanile on üldteada. 1965. aasta kultusteos on murdnud nii mõnegi kaela. Oma 1984. aasta filmist „Düün“ („Dune“) ei soovi David Lynch tänapäevani midagi teada, Alejandro Jodorowsky pärandiks sai aga ennekõike unistuseks jäänud linaloost rääkiv dokumentaalfilm „Jodorowsky Düün“¹. Sellega, mis varem ebaõnnestunud, on ovatsioonide saatel lõpuks edukalt hakkama saanud raamatust juba 13aastasena vaimustusse sattunud kanadalane Denis Villeneuve.

Kuna suurejooneline ulme vajab reeglina kopsakat eelarvet ja järgede ajastul kipub finantsiline põrumine olema ambitsioonikamate projektide seas sage, ei julgenud stuudiod Villeneuve’i senisele laitmatule renomeele vaatamata kohe teise osa tegemiseks rohelist tuld anda. See juhtus alles pärast esimese osa üpris korralikuks osutunud kassatulemust, hoolimata sellest, et paralleelselt maandus film voogedastuses.

„Düüni“ raamatuseeria paisus Herberti käe all kuueosaliseks ning on pärast tema surma 1986. aastal saanud veel üle tosina järje. Filmid on viinud ulmesõprade seas niigi legendaarse loo Arrakise planeedist, tuhandete aastate kaugusest tulevikust ja müstilise vürtsi ümber keerlevast galaktikast terve maailma tähelepanu keskmesse. „Düüni“ tsiteerib nii Elon Musk kui ka Lady Gaga, prohveti saabumist kujutavad meemid on aga täitnud terve interneti. Tähelepanu on seejuures peamiselt filmi tehnilisel küljel ja läbi kõrbe mühisevatel hiiglaslikel ussidel, mitte aga juba viis kümnendit tagasi vastuolulisel poliitilisel ussiaugul, kuhu „Düün“ juhatab.

Ligi kolm aastat tagasi jõuti esimeses „Düüni“ filmis Herberti esimese raamatu poole peale. Kurjad Harkonnenid olid vürtsi tootva Arrakise pärinud Atreideste suguvõsa pihuks ja põrmuks löönud. Jäänud oli vaid noor ja roheline Paul (mingil põhjusel polariseeriv, ent oma ülimalt keerulises rollis igati veenev Timothée Chalamet), kes oli ühes ema Leedi Jessicaga (säravalt salapärane Rebecca Ferguson) kõrbes peituvate Fremenite hõimu juures varjupaika otsinud.

Kaks ja pool tundi vältava, ootamatult aeglases tempos kulgeva ning märuli asemel ennekõike atmosfäärile panustava avanguga seadis Villeneuve malelaual valmis seisu, mille järel hoogsamalt käike tegema asuda. Tegelasi on seerias mitu tosinat, omavahelisi intriige, pettusi ja topeltpettusi „Troonide mänguga“² võrreldaval hulgal, teemaniite veelgi enam. Raamatutesse on Herbert lisanud paksult poliitilisi, majanduslikke, religioosseid, aga ka kultuurilisi kihistusi.

Juba Herberti enda poliitilised vaated olid vastuolulised. Ehkki „Düüni“ võttis kuuekümnendate teisel poolel omaks ennekõike selle spirituaalsusest ja psühhedeelsusest võlutud vasakpoolne kontrakultuur, oli Herbert ise uhke vabariiklane, vaadetelt täielikku isikuvabadust toetav libertaar, ühtlasi ka häälekas homofoob. Ta avaldas korduvalt toetust nii Ronald Reaganile kui ka kurikuulsale Richard Nixonile, kuigi pidas esimese puhul oluliseks tema näitlejaminevikku ja teise puhul tema valesid. Just need aspektid joonisid Herberti arvates alla poliitikute edevuse, ekslikkuse ja valelikkuse ning näitasid omal moel ausalt, et kõik valitsused valetavad.

Kuigi Herbert väärtustas Ameerika isikuvabadusi ja seisis vastu Nõukogude Liidu totalitarismile, pidas ta demokraatlikku, sotsialistlikku, kapitalistlikku, fašistlikku ja kommunistlikku bürokraatiat olemuslikult sarnaseks. Kõige ohtlikumaks riigipeaks pidas ta aga hoopis John F. Kennedyt, keda kirjeldas iseseisvat mõtlemist hülgama sundiva isikukultuse musternäitena. Oleks Herbert Obamat või Trumpi näinud!

Kuigi „Düüni“ on analüüsitud mässulise antikolonialismi, naivistliku orientalismi ja marurahvusliku eugeenika prisma kaudu, läbib Herberti teksti ennekõike sügav skepsis igasuguse võimu suhtes. Lihtsustatult: võim korrumpeerib, täielik võim korrumpeerib täielikult. Ja võimustruktuurid – riik, keiser, kirik – toimivad üksnes tänu sellele, et neisse usutakse.

Idealistlik, fremeneid nende imperiaalvalitsejatest vabastama saabunud Paul satubki kokku ettekuulutusega Lisan al-Gaibist, aastasadu oodatud prohvetist, kes peaks alustama revolutsiooni anastajate vastu. Herbert ja Villeneuve seavad kahtluse alla mõlemad, imperiaalse valgustuse ja mässuõhinas selle vastu tõstetud noaterad. Vastupidiselt keskmise Hollywoodi kassafilmi lihtsakoelisusele pole „Düünis“ lihtsaid lahendusi: igale teesile leidub antitees, väitele vastuväide, algselt mustvalge heade Atreideste (ja fremenite) ning halbade Harkonnenite kon­flikt jõuab moraalselt üha keerukamale hallalale.

Pauli ilmutuslikes unenägudes hakkavad segunema rõhutute mässu innukus ning sellele järgnev lõputuks verevalamiseks laienev galaktikaülene genotsiid. Alguses keerulises maailmas pidepunkti ja moraalse majaka rolli pakkuvast Paulist hakkab loo käigus saama hoopis maniakaalne proto-Hitler potentsiaalse T. E. Lawrence’i või Luke Skywalkeri, või lausa Muhamedi või Jeesuse asemel.

Vaid Katari uudisteportaal Al-Jazeera viitas kolme aasta eest, et kui „Düüni“ treiler teatas suursuguselt algavast ristiretkest, kujutab Herbert õigupoolest džihaadi ehk midagi sellist, mida on läänemaailmas keeruline publikule maha müüa, eriti pärast 11. septembri sündmusi. Ei pea olema araabia keele filoloog või islamikultuuri asjatundja, et tabada Lähis-Ida kultuuri rikkalikke mõjutusi „Düünis“ ja selle keeles: Shai-Hulud, Muad’dib, siitš ja nii edasi.

Taas pole Herberti nägemus mahutatav ühtegi mugavasse tõlgendusse ega lihtsakoelisse kultuurikasti. Tema loodud tulevik on justkui moslemite päralt ja otsib tarkust traditsioonist, kaugest minevikust, müstilistest ettekuulutustest. Sellist varasema eluviisi juurde tagasiminekut on sageli seostatud ületarbimise ja maailma madmaxilikuks kõrbeks muutumisega. Ka Villeneuve on intervjuudes rõhutanud just ökoloogilist sõnumit. Ometi vajavad fremenid inimvaenuliku liivamaailma harimiseks ja elule äratamiseks väljastpoolt saabuvat tehnoloogiat ja sõnumitoojat, reformatsiooni ja valgustust.

Sageli on Pauli saagat seetõttu toodud nn valge päästja narratiivi näiteks: tark haritud valge mees saabub algelise eluviisiga metslasi õigele rajale juhatama. Ka Villeneuve’i filmile on ette heidetud „Düüni“ valgendamist ja araablaste puudumist ekraanil. Fremeneid esindavad ennekõike Tabri siitši juht Stilgar (Hispaania filmi kuulsaim ekspordiartikkel Javier Bardem) ja Pauli armastatu Chani (sarjaga „Eufooria“³ Z-põlvkonna üheks esindusnäoks kujunenud Ameerika näitlejatar Zendaya).

Olgu selgemate araabiaseostega kuidas on, aga „Düün“ seab pigem kahtluse alla lääneliku, valge valgustuse kasulikkuse. Džihaad ei alga mitte kõrbeeluks kohastunud fremenite iidsetest, ebausklikest tavadest, vaid tuleb koos saabunud võõraga, kes sunnib nad oma tavad ja traditsioonid hülgama. Pildi muudab veelgi kirjumaks tõik, et prohveti saabumisele eelneb universumi müstiliste hallide kardinalide, benegesseritlaste põlvkondadeülene ulatuslik manipulatsioon.

„Düüni“ teises osas ekraanile jõudnu pole siiski selline eksegees nagu Herberti raamat. Õigupoolest võib Villeneuve’i vaatemängu nautida ilma poliitilistele ja religioossetele allhoovustele kordagi mõtlemata, täpselt nagu igat teist suure eelarvega tehtud Hollywoodi madinat. Silmailu ja ahhetamisväärset on ekraanil enam kui küll.

Poliitika on siiski igal pool, meeldib see või mitte. Ühiselu mõjutavat väärtuste komplekti suunavad omaks võtma ka kõige vähem poliitilisena tajutavad teosed, mille puhul on vaataja kaitsekiht seetõttu just kõige õhukesem. Kui tänaval maailmavaatelistest tuumküsimustest juttu alustav misjonär tekitab eos pigem tahtmist edasi rutata või vastu vaielda, siis järjekordset superkangelasfilmi süütu meelelahutusena vastu võttes on kergem kogu pakutav tegelikkuse kõverpilt koos eriefektisiirupiga alla neelata.

Nii kipuvad Marveli ja DC koomiksfilmide ultraneoliberaalsed ja uuskolonialistlikud tähendusväljad, kus Ameerika kangelasel on alati õigus oma tugevama võimu ja targema teadmisega õiglust nii globaalselt kui ka universaalselt eksportida, saama sama vähe tähelepanu kui igapäevane usk oma rahvuse, kultuuri või tsivilisatsiooni olemuslikku paremusse metsikuna näiva võõra, semiootilise teisega võrreldes. „Düün“ on aga eos superkangelasfilmi vastand, kus Kapten Ameerika ähvardab osutuda hoopis Thanoseks, Luke Skywalker Darth Vaderiks.

Kuigi Villeneuve’i filmide visuaalses keeles jäävad eriti meelde kõiksugu tehnoloogilised seadmed, transpordivahendid ja monumentaalsed ehitised, tuleb siin mängu Herberti ihalus lihtsamate, maalähedasemate olemisviiside järele. Spirituaalsus ja lihtsus on siin vähemalt sama olulised või olulisemadki kui tehnoloogia ja sellega kaasnev keerukus. Ulmežanrile on ikka ja jälle olnud võtmetähtsusega selle tehnoloogiline täpsus ja huviväärsus. Kui otsida seletust „Düüni“ kestvale köitvusele, on selleks peale erinevaid poliitilisi vaateid mahutava maailmavaatelise kompoti just ajatu müstika ja spirituaalsus. Need pakuvad võimalikke tähendusi ka seal, kus üks või teine kujutlus tehnikast võiks ammu vananenud olla – näiteks pole „Düüni“ maailmas märkigi tehisintellektist.

Küllap sütitab võimalike tähenduste kontrast ka lavastajat. Denis Villeneuve on rääkinud, et lapsepõlves olid tema koduaknast näha kirik ja tuumajaam. Nendevaheline pinge mõjutas suuresti katoliiklasena kasvanud poisi arusaama maailmast ning seda juhtivatest võimukeskmetest: jumalast ja aatomist. „Düüni“ maailmas segunevad võimukate suguvõsade arsenali kuuluvad massihävitusrelvad, religioossed ettekuulutused ja transtsendentaalseid ilmutusi pakkuv vürts.

„Düün“ ei anna aga kellelegi moraalset õigust ega tõe ja headuse monopoli. Igasugune äärmus hävitab – ja sööb lõpuks iseenda. Ikka tees ja antitees, väide ja vastuväide. Just vabadust pakkuva messiase kaudu tuleb nähtavale üle piiride kasvava võimu autokraatia. Tõsielulisi võrdlusi on lihtne leida: võtkem kas või Aafrika riikide iseseisvumislaine eelmise sajandi keskel ja teises pooles, kui paljudest revolutsionääridest said aastakümneteks troonile jäänud diktaatorid.

Kuhu „Düün“ Villeneuve’i käsitluses edasi liigub, on raske ennustada. Algupärandile äärmiselt truuks jäänud filmide erinevused Herberti loomingust piirnevad seni peamiselt arengutempo ja väikeste nihetega sisu ning tegelaste osas. Pöörded on teises osas kiiremad, Pauli radikaliseerumine raamatuga võrreldes äkilisem, Herberti pühendunud armastajast Chanist on saanud aga iseseisev kangelanna, kes prohveti tumeda poole kiirelt ära tabab.

Ühes mõttes on „Düün“ siiski igati Hollywoodi toode: kui esimene film sillutas ennekõike teed järjeni, siis poolikuna mõjub ka teine osa. Rohkelt otsi jääb lahti ka raamatus, kuid just filmis jätavad lõpetamatus ja kiirustamine viimases kolmandikus mõnevõrra ebaleva tunde. Ikka ja jälle jääb puudu terviklikkusest, hetkele keskenduvast kogemusest. Ikka ja jälle juhatatakse sisse midagi muud. Nii ongi Villeneuve juba öelnud, et näeb oma „Düüni“ triloogiana, mille finaal katab Herberti teise raamatu alapealkirjaga „Messias“⁴.

Kui arvestada senist üleilmset kassaedu, pole kahtlust, et lavastaja saab stuudiotelt kõik, mida oma nägemuse elluviimiseks vaja. Kiiret tal sellega ilmselt pole, kuna jätkuma peaks sündmustik tosin aastat pärast esimese raamatu / teise filmi lõppakordi. Paralleelselt on arenduses telesari alapealkirjaga „Ettekuulutus“⁵, mis peaks praeguse plaani järgi valmima juba selle aasta lõpuks.

Võib siiski öelda, et eelkirjeldatud kihistused tulevad selgemalt välja Herberti, mitte Villeneuve’i loomingus. Film ja raamat täiendavad ja rikastavad teineteist. On põnev näha, kui süvitsi soovitakse ja suudetakse Herberti maailma avamisega ekraanil edasi minna. Romaanisari muutub igatahes üha psühhe­deelsemaks: mängu tulevad inimese-ussi hübriidid ja muu LSD-trippi meenutav, mida on „Düüni“ filmisaaga senises äärmiselt raskemeelses tonaalsuses ja pildikeeles raske ette kujutada. Pole ehk seejuures kohatu mainida, et Herbert toetas muu hulgas psühhedeelsete ainete, lihtsustavas-labastavas keelekasutuses narkootikumide dekriminaliseerimist.

Kõigi puuduste juures on Villeneuve siiski saanud hakkama millegagi, mille monumentaalsust on ehk võimalik hinnata alles aastate pärast, nimelt atmosfäärilise vastandiga samasuguses eelarve- ja kassakategoorias võistlevate, vilkuvate, ajusurnud vaatemängude massiivile. Tegu on kunstiliselt silmapaistva ja endasse ammutava nägemusega ebausutavate ja distantseerivate eriefektide ajastul. See film pole ehk vaimult nii rikkalik ja mitmekihiline kui sellele ainest pakkunud raamat, kuid juhatab ilmselt paljud Herberti maagilisse ja oma vastuoludes lõputult paeluvasse maailma.

1 „Jodorowsky’s Dune“, Frank Pavich, 2013.

2 „Game of Thrones“, David Benioff, D. B. Weiss, 2011–2019.

3 „Euphoria“, Sam Levinson, 2019–…

4 Frank Herbert, Dune Messiah. 1969.

5 „Dune: The prophecy“, 2024.