Seebi- ja sopatööstus õitseb dokumentalistikatagi

„Südameringi“ kogukond ilmutab tänapäeva pahede suhtes kriitilist meelt, aitab inimesi mures ega suru end kuidagiviisi vägisi peale. Milleks seda siis süvenemata mustata?

VALLE-STEN MAISTE

Dokumentaalfilm „Südamering“ (Allfilm, Eesti 2019, 94 min), režissöör-stsenarist Margit Lillak, operaatorid Mihkel Soe ja Margit Lillak, helilooja Sten Šeripov, produtsent Johanna Trass.

Margit Lillaku uusvaimses kogukonnas arenev suhtedraama „Südamering“ tuletas meelde hipiajastul lahvatanud tunde-, eraelu- ja minanokkimiskultuse, aga ka Ameerika kultuuriajaloolase Christopher Laschi, kes oli koos Tom Wolfe’iga selle üks häälekamaid kriitikuid. Lillelaste kümnendil valla pääsenud suhete näppimise laine on olnud tõepoolest tohutu: oleme näinud äraspidise psühholoogia vohamist kõikvõimalikes vormides. On ju kõditav suveleitsakus koos hobikaaslastega hellitledes oma ego poputada.

Rohujuuretasandil liideti, lahati ja lahutati südameid astroloogiahuviliste hordides. Fenomen on tuttav arvukatele eestlastele, kes soetasid kohe, kui sotsialistliku udu kõrval muud soolapuhumist mitte sallinud nõukogude kord varises, endale Linda Goodmani „Päikesemärgid“. Erutusvärinal uuriti sodiaagi­semiootikat: kellega sobivad lobedamalt kaubalis-rahalised vahekorrad, kellega puhub pärituul sõprus- ja intiimkontaktides? Kohe pärast Berliini müüri langemist mattis meie lugejaskonna enda alla ka eneseabiõpikute laviin. Laialdaselt usuti, et uuel ajal ei saa hakkama õpetuseta, kui pikalt inimeste mõjutamiseks naeratada ja millise simulatsiooniga võita sõpru. Oodata ei lasknud end ka religioonidest ja mujalt esoteerilise hämuvine välja rookinud sektid, liikumised, juhendajad, praktikad.

Ent jäägu tähetargad, ilmsi ja kainelt nõidujad. Üksjagu samasse suunda kaldusid ju ka teadlase renomeega õpetlased, analüütilise ja marksistliku psühholoogia superstaarid Carl Gustav Jung, Erich Fromm jt. Ning nemad ei hullutatud turuvarblasi ega kindla elukohata alimentide maksmisest kõrvalehoidjaid. Nakatus haritlaste koorekiht, vaimutohtrid, teatraalid, kirjanikud. Tartu Jungi-lembesed intellektuaalid mängisid üksvahe kõigega, mis südamele armas nii, et hing narmendas, et saavutada vaimne piirsituatsioon, kus läbi viia „isenemine“, „tõeliselt endaks saamine“. Eneses ja enda ümber tuli kokku koguda kõik, mis inimesele pärisomane ja heita endast kunstlik, tähtsusetu ja võõras.

Pärapsühholoogia puhul kehtib sama, mida Anton Tšehhov on märkinud seksistlikult ühe sugupoole kohta: „Palju meelesegadust sünnib tema pärast siin ilmas. Pühad ja suured mehedki kallutatakse eksiteele, mis siis lihtsatest surelikest …“ Tudengipõlves soovitas üks armas neiu me seltskonnal lugeda toonase pedagoogilise instituudi hingeõpetlase raamatut hirmust ja sellega toimetulekust. Nähtuse olemuse ja teoreetilise tausta avamise kõrval leidus ses ka praktilisi näpunäiteid, sealhulgas püksitegemise ettekujutamise harjutus, et vaimusilmas läbi töötatuna prohmakat elus paremini hallata. Mõtlesime poistega õpiülesandele 1990. aastatel sagedasti. Ikka hüüdis mõni õlle järel käies reipasti: „Harjutust alga!“

Muidugi ei saanud me ekssovettidena täit osa alternatiivsete liikumiste, eluviiside, psühholoogia ja uute (müstitsistlike) religioossete suundumuste egiidi all toimunud suhteid, seksuaalsust, armastust, elu mõtet, perekonda, laste kasvatamist, haridust, vaimset tervist, meditsiini ja paljusid teisi valdkondi raputanud sorkimistööst, millest Theodore Roszak kirjutab 1970. aastal ilmunud raamatus „Kontrakultuuri sünd“. Omajagu sellest glamuursest ja kirglikust revolutsioonist oleme ent suutnud provintsiski kaasa teha.

Kontrakultuuri päramine külg

Christopher Lasch aga kuulutas 1979. aastal ilmunud raamatus „Nartsissismikultuur“ kuuekümnendate järel õilmitsenud uusvaimse eneseteadvuse salvimise tulva – olgu ravi, teaduse või eneseabi vormis – põhjalikult argumenteerides lolluseks. Laschi arvates on laialdase pseudopsühholoogilise mina ja suhetega tegelemisega laotatud eraelulised asjad üha enam avalikkuse ette. See pole aga neile hästi mõjunud, vaid sügavaid ja kestvaid sõprus-, armu- ning abieluvahekordi pigem murendanud.

Eraldatus ja rahuldamatus kasvavad moodsas ühiskonnas võrdeliselt „vaimse kooskõla“, „personaalse kasvamise“, „eneseteadvustamise“ ja muu sellise edendamisega. „Mina“, suhteid ja perekonda repareerivate nõustajate, koolitajate ja terapeutide leegion on sellise songermaa kokku kultiveerinud, et mõistlike inimlike vahekordade poole püüeldes on peamine neist hauakaevaja­kogemusega „maaparandajatest“ lahti saada. Vaimuravitsejate loodripolk vaid suurendab inimeste hulka, kes psühholoogiliselt toime ei tule, kindlustades hingehoolduse vajajate pideva juurdekasvu näol oma positsiooni.

Esmapilgul näib, et „Südameringi“ autor Lillak on samuti üha õõvastavamate okultistlike suundumuste¹ päevavalgele tirija, kes lahkab ühe maavaikellu varjunud alternatiivse liikumise siseelu pehkinud pöörasust. Montaažiga jäetakse mulje, et loosungite tasandil tavapärase kapitalistliku realismi suhtes pisut haruteele käänduda üritava ökokogu­konna tegemiste keskmes on suhteprobleemid ja nende veider klaarimine.

Maarjamaa südames oleks justkui õnnestunud paljastada kloaak, kus tiirane emandate ja preilide kari vurritab pika poisi ümber, pannes oma pered ja lapsed räpase saali madratsitel seda pealt vaatama. Triangel on hullem kui dotsent Vahingu legendaarsetes hinge pärapooli nähtavale kallutada üritanud Spiel’ides. Laste elu on korratu ning hinged inimestel mõrased. Vaataja ette tuuakse seltsimehelikku kohust meenutavad intiimelu hindamise istungid, südamekergendamise ekstreemseansid, hingemustuse väljapaiskamise harjutustunnid ja kogukonnale rafineerimata tõe näkkukarjumise minutid. Olukord lausa vajab nõustajaid, rühmajuhte, väevahendajaid, teadvusseisundi mudijaid ning kogukonna liikmed leiavadki neis ameteis kohakaasluse alusel tublilt rakendust.

Lahti rulluv emotsiooni- ja tundeporno mõjub aastakümnete eest Laschi öeldu palaganivormis kajana: „Nartsissistlik-individualistlik kontrakultuur vaid võimendab võistleva kapitalismi pahesid, empaatiatust ning egoistlikku võimu ja isikliku heaolu ahnust. Eks­tsentrilise eneseavamise ja ühiselu vormidega tuumperekonnast progressiivsem olla püüdes hävitatakse vähenegi kindlus- ja lähedustunne, mis pereelus veel olemas oli. Traditsioonide ja autoriteedi lahjenemine viib perspektiivitu tühitammumiseni.“ Filmi ühe kõrghetkena sõnab lapsesuu: „Tahan päris kooli, seal on rutiin, distsipliin, kord – kõik head asjad!“

Takerdumine konservatiivsuse renni

Lasch kaldus uusvaimsust vaenates konservatiivsusse, kuna psühholoogialaadne tühiterapeutika ning intiimelu privaatsfäärist väljakiskumine muutsid suhted ja emotsionaalse jalgealuse keset kapitalistlikku kõledust pidetuks. Ta toetas traditsioonilist peret ja haridust, kuna nood soodustasid kapitalismile omase iseka võistlemise ja teiste allutamispüüu asemel edasiviivat enesedistsipliinile ja töökusele keskendumist. Eriti pelgas Lasch (nagu hiljem Fredric Jameson ja Mark Fisher), et tähendusetu tühivaimsus ja ajalootaju hägustumine kammitseb meie kapitalismikriitilist poliitilist võimekust ja tulevikuperspektiivide kujundamise jõudu.

Lasch on lobedalt loetav, ent mitte kergesti omaks võetav autor. Ta ei taha aktsepteerida rassiliste ja teiste vähemuste hariduslikke erinõudmisi ja kaitseb õppetöös ühtseid kõrgeid standardeid, peab heterost õppejõudu, kes vabandab kuulajate ees oma seksuaalse orientatsiooni pärast, kahetsedes, et see kujundati tal kasvatusega selliseks, pseudoradadel tammuvaks veidrikuks jne. Niisuguste väljaütlemistega ei pruugi progressiivsete seas armu leida, küll aga sulandavad Laschi jultunult oma jutuvadaga parempoolsed. Tema „Nartsissismikultuuri“ erapoolik ära­kasutamine on ülimalt levinud.² Eestiski on Hardo Pajula Postimehes (27. III 2017) vaid raamatu eessõna mõnele lehe­küljele tuginedes harmoneerinud Laschi hääle absurdselt kapitalismi põliste suuvoodrite omaga ja pannud selle kontekstist rebituna tegema ka rassistlikke ja teisi konservatiivsetes rentslites populaarseid vihjeid.

Lasch küll muretses, et distsipliini ja autoriteedi nõrgenedes asetavad inimesed rõhu liialt hetkenaudingutele,³ aga ta ei kritiseerinud alternatiivseid liikumisi seepärast, et naudingujanused lillelapsed (lumehelbekesed) koormavad riigi hõlma all „heaolueelarvega“ elu tõelisi õisi, ausaid korporatsioone ja töökaid kapitaliste, nagu tahab näidata Pajula. Lasch püüdis kontrakultuuri kriitikaga ülimodernse ajastu inimeste eraldatust ja atomiseeritust leevendada, konservatiivsusega vasakliikumist tugevdada. Ta tahtis identiteedita mittekohtades sügavama puute ja ajaloolise sideme ning järjepidevuse tajuta üksteisest mööda elavaid üksildasi inimesi kapitalismi vastustava ja inimlikustava tegevuse ning eesmärkide nimel liita.

Lillak on takerdunud aga süvenematu, suvaliselt plahmiva konservatiivsuse renni. On neidki vaatajaid, kelle arvates „Südamering“ paljastab hästi lumehelbekeste varjatud nirust äras­pidisust ja „progressiivsete“ ideede küündimatust. Lillaku filmi paljud stseenid ja motiivid sobivad konservatiivide agendaga, lausa reklaam­klipiks. Režissöör pole siiski usutavasti mingi parempoolne kultuurisõdalane. Autori käekirjas torkab silma pigem üli­modernsuse ajastu identiteeditu suvalisus ja piire ületav sensatsioonijanu. Millessegi pole eriti süvenetud, midagi sisulist küsitud. Ometi lastakse paljudele asjadele muu seas hulk vett peale.

Üle õla sülitatakse asjadele, mida pole proovitudki avada ega mõista. Seebi- ja sopatööstus õitseb dokumentalistikatagi. Miks on vaja selle renni serval välgutada teemadega, millega pole mingil määral suudetud ega soovitud tegeleda, nagu antropotseenis tundlikud ökoloogilised küsimused, veidi teist laadi meelsuse ja elustiili otsingud kesk vohava kapitalistlikku realismi toorust jne? Filmis lärtsuva eraelulise mustuse pritsmeid jagub paraku nendegi möödaminnes asjasse segatud ürituste revääridele. Litutamisdraamad ja hooramised on nii elulaadiülesed ürgsed nähtused, et neid pole mõtet küll millelegi kolmandale iseloomulikuna otsaette suruda, ometi Lillak millegi­pärast just nii teeb.

Joonas Kiik on filmi olemuse ammendavalt ära kirjeldanud: „Isiklikud suhted domineerivad nii võimsalt, et muud mahub vahele vähe. Me ei saa suurt midagi teada sellest, miks kommuun kokku tuli, ega mis põhimõtteil ja reeglite järgi ta toimima ja püsima oli mõeldud. Tänu fragmentaarsusele jääb kommuuni tegevusest ja rituaalidest jaburam ning tegelastest veidram ja arusaamatum mulje, kui oleks ehk võinud jääda, kui film püüdnuks asja rohkem seletada ning tegelasi ja nende mõttemaailma enam tutvustada.“⁴

Soristatakse nii, et baarirahvaski pilkab

Ühe pere purunemise madalpunktidest monteeritud loo foonil on „Südameringis“ totude kari, kelle abitus, küündimatus ja lollus on justkui lastelegi nii selge, et seda suures osas koolieelikute suu läbi presenteeritaksegi. Režissöör on lahutanud lapsi ära kasutades lustakalt meelt: ta on andekas konstrueerija, puhutiste peo- ja värvilaikudega sügis- ja sopapiltide maalija.

Dokumentaalne fantasmagooria on hästi välja tulnud. Isegi puhveti püsi­elanikud leiavad kohase olevat kogukondlaste suunas tööeetiliselt aluselt näppu viibutada, tundes rõõmu ühe pisikese pahelise nähtuse paljastamisest sündinud edusammude üle. „Kui teha tööd, siis tööd, kui tsirkust, siis tsirkust. Filmi järgi otsustades oli Mõisa­maa ökokogukond mitte farm, vaid lõbustusasutus. „Südameringi“ vaatad nagu isehakanud klounide etteastet,“ toonitab üllatuslikult Veiko Märka (EPL 3. II 2020). Tema puhul olin ikka arvanud, et meid seob lõõgastavate jookide lembus, ent kolleegis, ennäe, on ilmnenud iha labida järele!

Film ja selle järelelu meedias jätkavad seebi- ning tõsieluseriaalides vältavat igikestvat isiklikus elus lahutusest lahutusse kulgevate nartsissistliku isiksusehäire sümptomitega „eraeluekspertide“ näitemängu, mille patent kuulub siinmail „isamaaliste pereväärtuste erakonna“ eksdeputaat Maire Aunastele. Seda laadi toodangut vaadatakse pahatihti paraku äraspidise nilbe mõnuga. Teiste ekslikkuse piidlemine on levinud minapildi toestamise viis. Mõne enesetundele mõjub miskipärast paitavalt kinnitus, et teised on sinust lollimad, vääritumad, äpumad.

Filmis kujutatud pole aga lollid: tühmistanud on nad kontekstist välja rebitus ja montaaž. Meelelahutus­töökojad – pildiajakirjad ja saatesarjad – eksponeerivad praegu mõõdutundetult „Südameringi“ tegelasi ja isegi sopa- ja glamuuriajakirjanike vahendusel on viimastel õnnestunud poetada kamaluga enam sisu ja tarkust, kui Lillak on raatsinud filmis lasta oma tegelastel ilmutada. Normaalsed, meeldivad, haritud inimesed. Üht on tabanud elus traagiline õnnetus, mistõttu möödunud aegade kogukondlikkus on talle uusaja talumatus eraldatuses eksistentsiaalselt vajalik, teist on muserdanud kapitalistliku realismi toorus, kolmandat tüüdanud süüdimatu tarbimisorgia jne.

Kogukond ilmutab tänapäeva pahede suhtes kriitilist meelt, aitab inimesi mures ega suru end kuidagiviisi vägisi peale. Milleks seda siis süvenemata mustata? Materjali on ju tegelikult kogutud kaua ja hoolega ning loo jutustamise jõust aimub, et tegijad on talendikad. Inimeses, kogu- või ühiskonnas millegi tähelepanuväärse tabamiseks tulnuks süveneda ja ainesele teisiti läheneda. „Südameringi“ lugu on esitatud sopa­ajakirjandusliku vaatemänguna, millel pole dokumentalistika nime väärivat sisu.

Ehk paneb rusuv taies mõne vaataja mõtlema, et lähedasi tuleks hoida, kuid märkimisväärselt sügavat inimlikku tarkust kaadrite vahelt siiski ei pudene. „Mu agenda ei ole kogukondlikus liikumises, vaid inimpsühholoogias. Tahan teada, kuidas me toimime. Kogukonna liikmed liikusid viie aasta jooksul järjest lähemale oma autentsema mina suunas. Üliäge,“ räägib režissöör.⁵ Kõlab nagu uus avapauk pärapsühholoogiale, mille vastu Lasch ristisõda pidas. Kahju, et põnevast ettevõtmisest jääb järelmaitse, nagu oleks suhetega jauranud maire­aunastelike kalduvustega harrastusjungiaan.

1 https://www.theguardian.com/lifeandstyle/2019/jun/14/the-mindfulness-conspiracy-capitalist-spirituality

https://www.theguardian.com/lifeandstyle/2019/sep/17/healing-crystals-wellness-mining-madagascar

2 https://en.wikipedia.org/wiki/The_Culture_of_Narcissism

3 Slavoj Žižek puudutab neid teemasid raamatus „On Belief“ ja artiklis „Sa tohid“ (Vikerkaar 2010, nr 5-6).

4 http://filmijutt.blogspot.com/

5 https://kultuur.err.ee/998668/okokogukonna-elu-jalginud-dokumentalist-koik-oli-hasti-umbes-uheksa-kuud