Simpsomaatilised siputused

Mathura

“Simpsonid” tabab Ameerika sotsiaalkriitilisel maastikul kümnesse: kritiseerib humoorikalt, lihtsalt ja tavatult otsekoheselt.

Tahate naerda? “Simpsonitest”, mis sündis algul vaid telešou lisana (Tracy Ullmani saade), on saanud midagi enamat kui animatsioon. See on muutunud omaette nähtuseks, vaat et osaks ameerika kultuurist, mis pärandanud koguni mõne kõnekeelse väljendi (“doh”, “yoink” jt). Mis on selle põhjuseks? Küllap suudeti “Simpsonitega” tabada ameerika tollasel sotsiaalkriitilisel maastikul kümnesse: esitada kriitikat, mis on humoorikas ja lihtne ning tavatult otsekohene. Tühi koht vajas täitmist. Nüüd võib “kollane perekond” lubada endale tervet täispikka mängufilmi, mida kutsutakse vaatama mitte enam teleri ette, vaid suisa kinosaali.

 

Kõik on lollid

Võib tunnistada, et autorid on ülesannete kõrgusel. “Simpsonite film” ei ole lihtsalt seriaali tüütu korrutus või naljade kuhjamine üksteise otsa. Simpsonid suudavad olla talutavalt värsked ka kakskümmend aastat pärast oma sündi. Film järgib terviklikku süžeed ning iroonia pole sihitud mitte ainult riigipeadest mökude vaid ka lihtinimese suunas − kõik on lollid või vähemasti naljakad. See on inimlik. Ja kuigi “Simpsoneid” eelreklaamiti filmina, mis julgeb olla kole, filmina, mis on lamedalt kahemõõtmeline ka kõikvõimalike eriefektide ajastul, on selle huumor ometigi üksjagu intellektuaalne. Vähemasti on see nõnda võrdluses kahe muu animatsiooni-ikooni, “Beavis-Buttheadi” ja “South Parki” jalaga-tagumikku-oleme-eriti-rõvedad naljade kõrval. (Karu virutab rebasele jalaga küll, aga samas kannab peategelane siiski antiiklauliku, mitte “tagumikpea” nime!) Ka ei propageeri “Simpsonid” Garfieldi-sugust lodevust, kus põhiline on mitte midagi teha, olla mugavust täis tarbija ja teiste arvel nõmetseda.

Simpsonite puhul on kõik veidi nihkes, aga seda kavandatult. Ka “Simpsonite filmi” lugu on jabur ja iseloomulik, et pidada selle tabavust juhuslikuks õnnestumiseks.

Keskseks teemaks on sedapuhku keskkonnakaitse. Springfieldi järv on suremas sodisse, aga kuna pimedast heaolust on mugav kinni hoida, ei taha keegi olukorrast midagi teada. Seda senikaua, kuni võetakse vastu seadus, mis keelab järve edasise reostamise. Kui pereisa Homer (ehk Homeros) Simpson seejärel oma uue kodulooma “ämbliksea” (sic!) rooja ikkagi järve kallab ja linnake seetõttu valitsuse otsusel klaaskupliga isoleeritakse, on kaaskodanikud valmis hukkama kogu Simpsonite perekonna. Kui Homeril lõpuks õnnestub päästa oma kodulinn kindlast hävingust, saab temast aga kangelane. Teisisõnu, rahvas on maruvihane inimese peale, kes rikkus põhimõtet, mida nad ise on aastaid järjekindlalt eiranud. Ning kangelane on see, kes päästab inimesed hädast, mille ta ise on põhjustanud.

Tundub, et sedasi annavad “Simpso­nite” loojad omapoolse hinnangu ameeriklaste arusaamale üksteise kriitikast, niisama kui nende määratlusele kangelasest. Ilmselt on neil seejuures ka õigus: kui üksikasjad kõrvale jätta, esitab samasuguse hea-halva, hädade ja kangelaste stsenaariumi suur hulk tänapäeva põnevikest. Kõige selle kinnituseks on filmis USA presidendiks vannutatud action-staar ja nüüdne Kalifornia kuberner Arnie Schwarzenegger, keda “Simpsonite” nägemuse kohaselt võib ilmselgelt pidada üldriiklikuks tolaks, mitte aga rahva poolt armastatud filmikangelaseks, kes nüüd püüab poliitikuna ka tegelikus elus midagi rahva heaks korda saata. Rahva “juht” esineb siin näiteks selliste “sügavamõtteliste” repliikidega nagu “president − see ma olen” ja “valiti mind juhtima, mitte seadust puurima” (“I was chosen to lead, not to read.”) Irooniat lisab asjale seegi, et kehtiva seaduse järgi ei saaks väljaspool USAd sündinud Schwarzenegger presidendiks kandideerida.

 

Huumor ameeriklastele

“Simpsonite film” on omamoodi geniaalne. Kõik selles filmis on markantne ja täpselt välja mõõdetud, täpsusest hoolimata ei teki seejuures steriilsust, mis vaataja ülearu raamidesse seaks ja rõhuks. Siin on ehedust. Ometigi ei saa üle ega ümber asjaolust, et Ühendriikide sotsiaalpoliitilist olukorda tundmata lähevad paljud naljad kaotsi või minetavad oma teravuse. Ere näide on episood, kus vanem poeg Bart Simpson ronib koos naabrihärraga mäetipule ja viimane osutab neljale osariigile, mida sealt näeb. Kindlasti on osariikide liialdav piltlikustamine ameeriklasele marunaljakas, ent muud sorti vaatajale jääb see päris mõistetamatuks.

Üsna sama võib öelda stseeni kohta, kus Simpsonid jõuavad Alaskasse ning neile ulatatakse tervituseks tuhat dollarit − “selleks, et lubaksite meie suurfirmadel jätkata siinse looduse rüvetamist”. Tundmata olukorda Alaskal on see üsna vähetähenduslik. Ja nii edasi. Ma pole kindel selleski, kas paljud eesti vaatajad aduvad, et ansambli Green Day uppumine parvlaval on otsene viide Titanicu hukkumisele ja ühtlasi filmile “Titanic” (režissöör James Cameron). Nimelt võtavad bändimehed ootamatult välja viiulid ja solist teatab enne uppumist teistele: “Mul oli au teiega täna õhtul mängida.” Just samade sõnadega pöördub kaaslaste poole keelpillikvarteti esiviiul uppuval hiigellaeval.

“Simpsonite film” on eelkõige film ameeriklastele ning mulle tundub, et suudame seda tõsisemalt “fännata” vaid niivõrd, kuivõrd peame ameerika praegust ühiskonda, selle tähesära, kurioosumeid ja hädasid endale oluliseks reaalsuseks. Vastasel juhul võib siinne iroonia olla küll naljakas, ent kaotab laiema kõlapinna. Film pakub vähe üldinimlikku koomikat, mis oleks kergesti mõistetav ka konteksti tundmata. Pole siis suurt imestada, et käesolev linateos on pälvinud kiidutulva just ameerika kriitikutelt.

Ent Ameerika-kesksusest hoolimata võiksid “Simpsonid” panna tähelepanelikuma vaataja muigama selle üle, kuidas kaasaegsuse üheks tunnuseks kipuvad kõikjal olema mõtlematud teod ja hea nägu. Ning et seda kõike saadab alati püüd vastutus kellegi teise kaela veeretada. (Homer Simpson uurib hoolikalt, millised tagajärjed oleksid tema ülestunnistusel, et tema ajendas oma poega alasti mööda tänavaid rulatama.) Ning kui juba keskkonnakaitsest juttu, siis julgen arvata, et mõnigi eestlane pole keskkonnateadlikum Simpsonite kodulinnakese väikekodanlikest elanikest.

Ah jah, vähemalt ühe stseeni väga üldinimliku huumoriga filmis tõesti leiab: langeva kupli maandumisjoonel seisev mees ei suuda otsustada, kas jääda sisse või välja. Välja jäädes ei kohtu ta enam kunagi oma seniste sõprade ja sugulastega, sisse jäädes suletakse ta klaasmüüri taha ja ta kaotab võimaluse maailmas edaspidi vabalt ringi liikuda, kohtuda uute inimestega, avastada uusi paiku. Kui ta viimasel hetkel leiab enda jaoks määrava argumendi: “Veneetsia jäi nägemata!”, on juba liiga hilja. Tema otsustamatusel on otsustamatuse tavapärane tulemus: suutmatus valida kahest ühte tähendab mõlemast ilmajäämist.