Skandaalid ja katse need seljatada

Oscarite määramisel on küll tänu Ameerika filmiakadeemia põhjalikele ümberkorraldustele astutud tubli samm võrdõiguslikkuse suunas, aga Aasia seisukohalt on tänavugi mitmeid valupunkte.

PANOS KOTZATHANASIS

Kui „Parasiit“ võitis eelmisel aastal neli Oscarit, hõlmas selle sündmuse järellainetus kogu filmitööstuse. Esialgne üllatus andis mõne aja pärast teed tervele hulgale küsimustele, kuidas sai midagi sellist üldse juhtuda (rääkimata president Trumpi hämmingust²). Ilmselgelt oli „Parasiidi“ meeskond ära teinud suurepärase lobi- ja promotöö, kasutanud ära nii režissöör Bong Joon-ho kui ka näitleja Kang Ho-songi (ning ka tõlgi ülesannetes Sharon Choi) karismaatilisuse. Siiski jääb õhku küsimus, kuidas sai grupp inimesi (Ameerika filmiakadeemia), kellele heideti 2016. aastal ette, et teist aastat järjest lähevad näitlejanominatsioonid vaid valgetele, hääletada seejärel korea filmi poolt. Sellest tulenevalt tõstatub ka teine küsimus: kas filmiakadeemias ollakse nüüd rassismist võitu saanud? Kas me näeme ka edaspidi Aasia filme auhindu saamas või oli „Parasiit“ anomaalia? Ja kuidas on kõige sellega seotud hiljutine rünnakulaine Ameerika asiaatide vastu? Või skandaalne kõmu „Minari“ ja „Paremate päevade“³ tänavuste nomineeritute ümber?

Kuigi mittevalgete puudumise pärast nominentide hulgas on protestitud juba aastaid, läks kriitika valjemaks 2015. aastal, kui filmiakadeemia otsustas Martin Luther Kingist rääkiva ajaloodraama „Selma“ esitada parima filmi Oscari kandidaadiks, aga lavastajat Ava DuVernayd parima režissöörina mitte. Ka põhinäitlejal David Oyelowol jäi nominatsioon saamata. Vastukäiguna algatas aktivist April Reign haaksõna #OscarsSo­White, mille olukorra suhtes kriitiliselt meelestatud jõud kasutusele võtsid, et viidata järjekindlale valgenahalisusele auhinnavalikus. Kui seejärel hakati laiemalt tähelepanu pöörama nii akadeemia liikmeskonnale kui ka valikuprintsiipidele, tulid avalikuks mitmed võrdlemisi šokeerivad faktid, eriti 2016. aasta kohta. Ameerika filmiakadeemia 6241 liikme hulgas oli 92% valgeid ja 75% mehi.⁴ Latiinosid oli liikmeskonnas vaid kaks protsenti, kuigi neid on Ameerika Ühendriikide kodanike seas 17%. Asiaadid ja indiaanlased kokku moodustasid akadeemia liikmetest vaid pool protsenti.

Samal aastal näitas USC Annenbergi kommunikatsiooni- ja turundusosakonna uurimus,⁵ et Ameerika filmiakadeemia ees seisvad probleemid pole midagi erilist, vaid kuvavad üldisemat suhtumist rahvusvähemustesse ja võõramaalastesse ning on laiendatavad kogu Hollywoodile. Samal aastal tehti veel teinegi uurimus samal teemal: Los Angelese California ülikooli töö ja tööhõive uurimise instituut jõudis järeldusele, et eksklusiivsuse kultiveerimisega võib filmitööstus kaotada aastas miljoneid,⁶ mis osutus ilmselt muutuste tegemisel sama oluliseks kui ühiskonna protest.

2016. aastal võttis filmiakadeemia juhatus (Board of Governors of the Academy of Motion Picture Arts and Sciences) ühehäälselt vastu rea otsuseid, mis viisid lõpuks kogu organisatsiooni muutumiseni ja väidetavalt ka „Parasiidi“ auhindamiseni. Otsused tehti sooviga „muuta akadeemia liikmeskond, juhtkond ja hääletajate ring märksa mitmekesisemaks. Juhatuse eesmärk on 2020. aastaks naisliikmete ja teistest rassidest liikmete arv akadeemias kahekordistada“.⁷ Muutuste juurde käis seniste liikmete staatuse põhjalik kontroll ja nende liikmesust, kes polnud viimasel aastakümnel filmis enam tegevad olnud, ei pikendatud. Veel olulisem: „Akadeemia uues süsteemis julgustatakse praegusi liikmeid käendama uusi, leida ja värvata ülemaailmse ambitsioonika kampaania käigus kvalifitseeritud liikmeid, kes akadeemia koosseisu mitmekesistaksid“. Ja viimaks: „Selleks et juhtkonnas otsekohe mitmekesisus saavutada, luuakse akadeemia nõukogus kolm uut kohta, mille määrab kolmeks aastaks president ja kinnitab nõukogu. Akadeemia võtab mitmekesisuse nimel ka kohe ette samme täidesaatvates komiteedes, kus võetakse vastu olulisemad liikmeskonna ja haldamisega seotud otsused“.⁸

Veebruaris toimunud Oscarite auhinnatseremoonia õhtujuhi Chris Rocki püüd edastada mitmekesisuse sõnumit oli enam kui ilmne. Õhtu jooksul oli siiski kuulda ka mitut üsna ebaõnnestunud nalja asiaatide aadressil, eriti üks kild idamaise välimusega laste kohta, kes teesklevad, et on raamatupidajad. Asiaatidest akadeemia liikmed nõudsid avalikku vabandamist, mida organisatsioon oli sunnitud ka tegema.⁹ Akadeemia uusliikmete kutsete nimekirja laiendati aga 683 isiku osas, kellest 272 olid vähemusrasside esindajad, kelle hulgast omakorda 70 asiaadid või Aasia päritolu ameeriklased, nagu ka näiteks Lee Byung-hun (Lõuna-Korea), Tatsuya Nakadai (Jaapan) või Cary Joji Fukunaga. On märkimist väärt, et kutsutuid oli rekordiliselt palju, ja samas suunas ka jätkati. 2017. aastal kutsus akadeemia liikmeks 774 inimest, kes esindavad 57 riiki, neist 39% naisi ja 30% vähemusrassidest, mis on 331% tõus ajavahemikus 2015. kuni 2017. aastani. Nende hulka kuuluvad näiteks Aishwarya Rai Bachchan (India), Maggie Cheung (Hongkong), Jiang Wen (Hiina), nüüdseks lahkunud Irrfan Khan (India), Tony Leung (Hongkong), Lav Diaz (Filipiinid), Ann Hui (Hongkong), Brillante Mendoza (Filipiinid) ning samuti juba lahkunud Kim Ki-duk (Lõuna-Korea). Kutsutute arv tõusis veelgi: 2018. aastal saadeti välja 928 uusliikme kutset, 49% neist naistele ja 38% vähemusrasside esindajatele. 2019. aastal oli 842 kutsega väike tagasiminek (50% naisi ja 29% vähemusrasse). Sellega kasvas akadeemia liikmete arv üle 9000 (2016. aastal oli see 6241) ning uuenenud liikmeskond viiski „Parasiidi“ võidule.

Akadeemia pingutus teha järske muudatusi tõi kaasa lisapinged. Hoolimata Lõuna-Korea filmi tavatust edust, ei lõppenud kriitika selle aadressil. Seekord juhiti tähelepanu sellele, et auhinna nominentide hulgas polnud ühtki „Parasiidi“ näitlejat. California ülikooli 2020. aasta veebruaris avaldatud „Hollywoodi mitmekesisuse raportis“¹⁰ on sõnastatud probleem kõige väljendusrikkamalt: filmid, mille näitlejatrupp koosneb suures osas asiaatidest, on küll filmiakadeemia tunnustuse pälvinud, aga kui „Viimane keiser“, „Tiiger ja draakon“, „Geiša memuaarid“, „Rentslimiljonär“ ja „Pi elu“¹¹ said kõik üle viie Oscari-nominatsiooni, polnud mitte ükski näitlemise eest. Sel teemal on avaldanud arvamust ka Ben Zauzmer, raamatu „Oscari meetrika“¹² autor: „Kuni tänapäevani on filmiakadeemia pigem aldis tunnustama Aasia näitlejatega filme kui Aasia näitlejaid“.¹³

Birminghami ülikooli kolledži Aasia-Ameerika ja Aasia diasporaa uuringute emeriitprofessor Elaine Kim on toonud esile ka nn valgepesu aspekti: „Kuni viimase ajani mõtlesid paljud ameeriklased, et asiaadid on võõramaalased, keda ei peaks kunagi ameeriklastena käsitlema, nii et loomulikult mõeldi, et valgeid vaatajaid häiriks, kui asiaadid filmis ameeriklasi kehastavad, isegi kui mustanahalistest ameeriklastest on hakatud ajapikku mõtlema kui ameeriklastest. Asiaadid ja Aasia ameeriklased ei saanud isegi iseennast mängida, sest näitlejatalent omistati pigem valgetele, lääne näitlejatele. See arusaam on imbunud nii filmitööstuse alateadvusse kui ka avalikku arvamusse.“ On ka märkimist väärt, et Ameerika näitlejate tava filmides asiaate kehastada oli 2016. aastal samuti terava kriitika all,¹⁴ ennekõike seetõttu, et Scarlett Johansson oli valitud major Motoko Kusanagi rolli filmis „Hing anumas“ ja Tilda Swinton Tiibeti päritolu Iidse ossa koomiksifilmis „Doktor Strange“.¹⁵ Viraalseks muutus veel üks haaksõna #whitewashedOUT, tuues kaasa Hollywoodi bosside selgitusi ja vabandusi, mis ei veennud just paljusid.

Filmiakadeemia ponnistused aga jätkusid ja 2020. aastal kutsuti veel 819 uut inimest (45% naisi, 36% vähem esindatud rassidest ja etnilistest gruppidest, 49% rahvusvahelised, kokku 68st riigist). Ühtlasi teatas filmiakadeemia, et 2016. aastal püstitatud nais- ja vähemusrassidest liikmete kahekordistamise eesmärk on kuhjaga täidetud. Lõpuks tutvustati ka uut kampaaniat „Akadeemia apertuur 2025“, millega „jätkata dialoogi ja esitada väljakutse ajaloole, et luua õiglasem ja kaasavam filmikogukond“.¹⁶ Selle ettevõtmisega laiendatakse filmiakadeemia pingutused kogu Hollywoodi filmitööstusele, eesmärgiks „süsteemsed muutused, mis puudutavad selliseid valdkondi nagu näitlejavalik, stsenaristika, produtseerimine, lavastamine, rahastamine ja filmiprojektide kinnitamine, et luua rohkem võimalusi naistele ja vähemusrasside esindajatele ning pakkuda välja uus narratiiv seni tehtud eksimuste heastamiseks“.

Järgmise Aasia esindatusega seotud tüliõuna tõi „Minari“ – film, mis sai tänavu kuus Oscari nominatsiooni, millest enamus tundus tõukuvat eelnimetatud probleemidest. Lee Isaac Chung, kes nomineeriti parima lavastajana ja originaalstsenaariumi eest, on Korea emigrantide Denveris sündinud poeg, parima näitlejatöö nominatsiooni saanud Steven Yeun on Korea ameeriklane, kes sündis Soulis Korea perre, kuid kolis nelja-aastasena Kanadasse ja seejärel USAsse, kus ta on üles kasvanud. Parima naiskõrvalosa kandidaadiks seatud Youn Yuh-jung on korealanna.

Kokkuvõttes tundub „Minari“ olevat otsene vastus valgepesu-kriitikale. See ei seganud küll Hollywoodi Välisajakirjanike Ühingut, kes jagab Kuldgloobusi, „Minarit“ parima võõrkeelse filmi kategoorias nomineerimast. Otsuse tingis reegel, et ainult need filmid, mille dialoogist on pool või üle selle inglise keeles, on kõlblikud kandideerima parima filmi kategoorias. Ilmselt see Oscarite valimisele ei laiene. Selle otsuse kriitiline vastukaja oli üsna intensiivne, kuid mitmetahuline.

Alustuseks tuleb öelda, et Ameerikas ei ole üldse ametlikku riigikeelt¹⁷ ja üle 20% viieaastastest ja vanematest USA kodanikest räägib kodus muud keelt, mitte inglise keelt, mistõttu on Kuld­gloobuste kõnealune nõue pehmelt öeldes sobimatu.

Samal ajal tuli ilmsiks,¹⁸ et Välisajakirjanike Ühingu 87 liikme hulgas on küll mõni Aasia päritolu isik, aga pole näiteks mitte ühtki mustanahalist. Veelgi olulisem on aga see, et see uudis sai avalikuks keset Aasia ameeriklaste ja Vaikse ookeani saarte elanike vastu suunatud rassistlike rünnakute lainet, kui selliste intsidentide arv kasvas 2600-lt 3795ni (19. III 2020 – 28. II 2021), kusjuures 11% puhul oli tegemist füüsilise rünnakuga. Vaatlusalune ajavahemik kattub umbkaudu koroonapandeemia kestusega ja rünnakulaine põhjustas suuresti asiaatide ja eriti hiinlaste süüdistamine viiruse levitamises. Seda seisukohta õhutas mitmel korral ka president Trump.¹⁹ Viimasel kuul on need konfliktid veelgi sagenenud, ja korduvad rünnakud ka vanurite vastu²⁰ on saanud tavaliseks. Atlanta massitulistamine tõstatas selle probleemi kõige šokeerivamal moel.²¹ Nende sündmuste tõsidus sai veelgi selgemaks, kui president Biden teatas 29. märtsil, et valitsus on võtnud ette mitmeid samme rassivägivallaga võitlemiseks.²²

Kui naasta „Minari“ skandaali juurde, siis on minu kui Aasia filmile spetsialiseerunud kriitiku arvates „Minari“ igati Ameerika film nii konteksti kui ka esteetika poolest. Seosele Aasiaga viitavad ainult keel ja enamiku peategelaste välimus. See toob esile veel ühe kitsaskoha, filmi päritolumaa küsimuse. Päritolumaa kontseptsiooni üle on viimasel ajal väga pingeliselt diskuteeritud, sest eri maade firmade koostöös toodetud filmide osakaal kasvab järjest. Siitkaudu jõuamegi järgmise tänavuse valupunktini, mis viitab ka sellele, et Oscareid ümbritsevad poliitilised siirded ulatuvad Ameerika riigipiiridest märksa kaugemale. Hongkongi tänavuse parima võõrkeelse filmi auhinnale esitatud filmi „Paremad päevad“ on lavastanud Hongkongi režissöör Derek Tsang, aga peategelased on hiinlased, käsikiri põhineb hiina romaanil ja tegevus toimub Mandri-Hiinas. Need aspektid on toonud kaasa hulga Hongkongi elanike vihase vastureaktsiooni langetatud valikule, seda enam et pingeline vastaseis Hongkongi ja Hiina vahel on kestnud juba aastaid.²³

„Paremate päevadega“ seonduv problemaatika puudutab veel teisigi aspekte, sest originaalteose autorit Jiuyue Xid süüdistati plagiaadis,²⁴ eriti teatud lõikude puhul, mis on võrdlemisi sarnased lõikudega Keigo Higashino raamatus „Retk kesköise päikese all“.²⁵

Tagatipuks võeti film 2019. aasta veebruaris ootamatult tagasi Berliini filmifestivali programmist ja juunikuus tühistati selle kinolevi Mandri-Hiinas – levisid kuulujutud filmi ümbertegemise kohta. Lõpuks toodi film kinos välja oktoobris ja nii mahtus see täpselt ajavahemikku, mis lubas filmi esitada kandideerima 2021. aasta Oscaritele. 2021. aasta parima võõrkeelse filmina nomineeritud pidid kinos linastuma ajavahemikus 1. oktoobrist 2019 kuni 1. detsembrini 2020, 2020. aasta omad aga 1. oktoobrist 2018 kuni 30. septembrini 2019. Nii hoiduti „Parasiidiga“ võistlema sattumisest, aga kogu see vigurdamine lisas vaid õli tulle. Kogu teema kokkuvõtteks otsustas Hongkongi suurim vabalevi-telekonglomeraat TVB hiljuti Oscarite väljakuulutamist mitte televisioonis üle kanda, esimest korda rohkem kui 50 aasta jooksul.²⁶ Kanali kõneisik väitis selle olevat majandusliku otsuse, aga enamasti arvatakse, et otsuse taga on mandri keskvalitsuse surve reaktsioonina sellele, et lühidokumentaalfilmide kategoorias on nomineeritud „Ärge lööge lahku“,²⁷ kus on kajastatud 2019. aasta demokraatiameelseid meeleavaldusi Hongkongis. Ilmselt on oma osa ka sellel, et Hiina päritolu filmitegija Chloé Zhao, kes kandideerib filmiga „Nomaadimaa“²⁸ parima lavastajatöö Oscarile, on varem teinud avaldusi, mis tekitavad Hiina võimudes ilmselt seniajani teatud ebamugavust. Olukorda, kus Oscarite väljakuulutamist ei näidata ei Hongkongis ega Mandri-Hiinas, kuigi mõlema režissöörid kandideerivad auhindadele, on raske vaadata irooniata.

Kokkuvõtteks: ilmselgelt on Ameerika filmiakadeemia ja selle tuules ka Hollywoodi filmitööstus teinud 2016. aastast peale suuri samme rassismi vastu ja võrdõiguslikkuse suunas. Poliitilised ja rassismi puudutavad probleemid, mis nii mõjuvõimast üritust ja organisatsiooni ümbritsevad, pole aga kuhugi kadunud ja ulatuvad ka Ameerika riigipiirist kaugemale. Nende muutuste mõju on väljaspool filmitööstust siiski märksa väiksem, kui filmivaldkonna inimesed (mina nende hulgas) sooviksid. Seda tõestab ka rassistliku kuritegevuse tõus, aga see teema jäägu järgmiseks korraks.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019.

2 Vivian Ho. Donald Trump jabs at Parasite’s Oscar win because film is ’from South Korea’. The Guardian, 21. II 2020.

3 „Minari“, Lee Isaac Chung, 2020; „Shanioan de ni“, Derek Tsang, 2019.

4 Gregg Kilday. Academy Invites Record 928 New Members. The Hollywood Reporter, 25. VI 2018.

5 From C-Suite to Characters on Screen: How inclusive is the entertainment industry? 22. II 2016. https://annenberg.usc.edu/news/faculty-research/c-suite-characters-screen-how-inclusive-entertainment-industry

6 2016 Hollywood Diversity Report: Busine$$ as Usual? 1. I 2016. https://irle.ucla.edu/publication/2016-hollywood-diversity-report-business-as-usual/

7 Academy Takes Historic Action to Increase Diversity. 22. I 2016.

https://www.oscars.org/news/academy-takes-historic-action-increase-diversity

8 Samas

9 Full Text: The Asian Academy Members’ Letter and the Academy’s Response. New York Times, 16. III 2016.

10 Hollywood Diversity Report 2020. A Tale of Two Hollywoods. https://socialsciences.ucla.edu/wp-content/uploads/2020/02/UCLA-Hollywood-Diversity-Report-2020-Film-2-6-2020.pdf

11 „The Last Emperor“, Bernardo Bertolucci, 1987; „Wo hu cang lõng“, Ang Lee, 2000; „Memoirs of a Geisha“, Rob Marshall, 2005; „Slumdog Millionaire“, Danny Boyle, 2008; „Life of Pi“, Ang Lee, 2012.

12 Ben Zauzmer. Oscarmetrics: The Math Behind the Biggest Night in Hollywood. BearManor Media, 2019.

13 Elahe Izadi. The Oscars nominated ‘Parasite’ but looked right past its all-Asian cast. It’s part of a pattern. The Washington Post, 7. II 2020.

14 Travis M. Andrews. Margaret Cho, George Takei protest Hollywood ‘whitewashing’ of Asian characters. The Washington Post, 4. V 2016.

15 „Ghost in the Shell“, Rupert Sanders, 2017; „Doctor Strange“, Scott Derrickson, 2016.

16 https://www.oscars.org/about/academy-aperture-2025

17 Harmeet Kaur. FYI: English isn’t the official language of the United States. CNN, 15. VI 2018.

18 Josh Rottenberg, Stacy Perman. Who really gives out the Golden Globes? A tiny group full of quirky characters – and no Black members. Los Angeles Times, 21. II 2021.

19 Scott Neuman. In U.N. Speech, Trump Blasts China And WHO, Blaming Them For Spread Of COVID-19. NPR, 22. IX 2020.

20 Nicole Hong, Juliana Kim, Ali Watkins ja Ashley Southall. Brutal Attack on Filipino Woman Sparks Outrage: ‘Everybody Is on Edge’. New York Times, 30. III 2021.

21 Kaheksast tapetust kuus olid Aasia päritolu.

22 Yolan Kanno-Zoungs. Biden Announces Actions to Combat Anti-Asian Attacks. 30. III 2021.

23 Helier Cheung, Roland Hughes. Why are there protests in Hong Kong? All the context you need. BBC News, 21. V 2020.

24 Accusations of plagiarism make Jackson Yee’s ‘Better Days’ movie stir Weibo wires again. Global Times, 2. V 2020.

25 Keigo Higashino. Journey Under the Midnight Sun. Little, Brown, 1999.

26 Patrick Brzeski. Hong Kong Broadcaster Drops Oscars Ceremony Amid Beijing Backlash. The Hollywood Reporter. 29. III 2021.

27 „Do Not Split“, Anders Hammer, 2020.

28 „Nomadland“, Chloé Zhao, 2020.