Sõda apaatia vastu ja aktivistide siseheitlused

Tõsielufilmis „Kõigest loomad“ näidatakse Soome loomakaitseaktivistide võitlusi.

KADRI TAPERSON

Dokumentaalfilm „Kõigest loomad“ („Eläinoikeusjuttu“, Soome 2022, 82 min), režissöörid-stsenaristid Saila Kivelä ja Vesa Kuosmanen, operaator Heini Mäntylä, produtsendid Elli Toivoniemi ja Venla Hellstedt.

Saila Kivelä on üks tänavu valminud nn aktivistifilmi peategelasi, kelle loomaõiguslastele omaseid siseheitlusi kajastab film „Kõigest loomad“, kusjuures originaalpealkirja saab tõlkida ka kui „Looma­õiguslugu“.

Filmitegijate õnneks olid Sailal ja filmi teisel peategelasel, tema õel Mail alles lapsepõlveaegsed kaadrid maal veedetud ajast ja muidu rõõmsast lapsepõlvest, mis avavad põhjusi, miks Sailast ja veel varem Maist said loomaõigus­aktivistid. Kuulda on olnud ka vihjeid, et tegu võib olla teise põlve aktivistidega. Asjaolu, mis näiteks Eestis on ajaloolistel põhjustel võimatu. Veel.

„Loomad olid meie jaoks elu, aga ma ei teadnud, et me neid sööme,“ räägib Saila, kes käib salaja loomatööstust filmimas. Seda aktivismivormi on 2000ndatel kasutanud intensiivselt kõigi põhjamaade loomakaitseliikumised, Eesti nende hulgas. Saila puhul teeb tegevuse veel kraad kangemaks asjaolu, et ta on üks neist, kes on oma osaluse poolillegaalses tegevuses avalikustanud ja tal on seetõttu kaelas kohtuasi, mis võtab aastaid. Tähelepanuväärne on see, et kohtus ei leia heakskiitu seapidajate nõue, et nende au haavamine tuleks kinni maksta. Kriitika nende tegevusele on küll terav, aga mõneti põhjendatud, leiab kohus.

Kas mina olen loomapiinaja? Saila selgitab, et tema tahab sellist ühiskonda, kus saab teravate teemade üle arutleda ja ausalt välja näidata, mis toimub. Ilmselt ei ole selle vastu ka loomapidajad, kellest ühega kohtumine pärast kohtuotsust on üks filmi sõlmpunkte. Kaks inimest räägivad viisakalt ühest ja samast asjast, kuid täiesti erinevast maailmavaatest lähtuvalt. Talunik on salafilmijate külaskäigu järel paigaldanud valvesüsteemid, mis leidsid küll kasutust üsna lühikest aega, sest paar aastat pärast avalikustamist lõpetas ta talupidamise. „Mulle meeldis loomade eest hoolitseda, aga ma kartsin, et te tulete kindlasti tagasi,“ ütleb sümpaatne talumees ja avaldab kahtlust, et kõik inimesed küll lihast loobuda ei suuda.

Saila räägib ka sellest, et loomapidamise filmimise korral jäävad fookusesse talupidajad, kes teevad heauskselt, mida õigeks peavad, aga mitte poliitikud ja ametnikud, kellel on rohkem võimalust midagi muuta.

Aktivistist poliitikuks. Mai on Saila vanem õde ja iidol. Oli nooremana aktivist, võttis osa Greenpeace’i aktsioonidest, hiljem töötas sama organisatsiooni kontoris ja on justkui näidis aktivismi eri vormidest ja rollidest, lõhkudes aktivisti stereotüüpi: inimene võib olla vabatahtlik, osaleda otseses tegevuses (direct action), juhtida projekti, korjata annetusi või korraldada kampaaniat. Mai otsustas vasakpoolsete ridades ka parlamenti kandideerida, mis õnnestuski, ning seal olles võttis ta oma ülesandeks suruda läbi organisatsioonide poolt aastaid ette valmistatud loomakaitseseadus.

Saila esitab küsimuse, kas Mai on selle süsteemi osa, mille vastu võideldakse, või on loomaõigusliikumine laienenud igale poole, sealhulgas parlamenti. Mai arvab, et „on kaks võimalust: kas teha mitte midagi või teha nii palju kui võimalik, et need, kes tulevad pärast meid, saaksid võimalikult hästi jätkata“. Ideaalidele on võimalik truuks jääda ka teistes ühiskondlikes rollides, see ei ole ilmtingimata samm tagasi. See arvamus seab ka aktivismile realistlikuma ajajoone, pikaajalised loomaõiguslased on aru saanud, et ühest põlvkonnast kindlasti ei piisa.

Õdede tegutsemist ja maailmavaadet mõjutab ka kaadrist väljas olev kolmas õde Tuuli, kellel on vaimupuue ja kellele ei ole võõras koolikiusamine.

Silmade hägustamise nipp. Selleks et vaataja aru saaks, mis loomaõigusaktiviste tegutsema paneb, on filmitegijad sisse toonud mitmesuguseid võtteid. Küll kujutatakse ekraanil Saila päevikusissekandeid, küll lavastatakse pidu, mis peaks aktivisti mõtted mujale viima, aga see lavastus ei ole kuigi õnnestunud.

Kõige karmimad kohad on muidugi tapamajades (ühes oli organisatsioonil Oikeutta Eläimille, kus kõik tegelased osalevad, salakaamera aasta aega üleval) filmitud materjalidest kokku keevitatud õudused ja muud lihatööstuse jubedused. Siin ei aita ka vaatajate hulgas olevate pikaaegsete aktivistide pilgu hägustamise nipp ja heli maha keeramine – parem on filmi natuke edasi kerida.

„Sa oled valmis tegema ükskõik mida, et need jubedused lõpeks. Kui oled endale selgeks teinud, kui kohutav on looma elu enne seda, kui inimene ta ära sööb, kaob kogu eelnev maailmapilt. Mul on tunne, et ma ei saa mingist asjast aru, mis kõigile teistele selge on; on nagu minu reaalsus ja siis see reaalsus, mis on inimestel, kes teesklevad, et kõik on korras. Ma tahaks, et need reaalsused kuidagi kokku saaks,“ räägib Saila.

Kaamera pöördub. Filmitegemise ajaks on aktivistid käinud mitmesajas farmis. Meediat, mis alguses teemat elavalt kajastas, see enam eriti ei huvita ja kõik on koledate piltidega justkui ära harjunud. „Kas me oleme riik, kus hoitakse kõigi aegade lõpuni loomi puurides?“ küsib Saila ja taustaks näidatakse Soome karusloomakasvandusi. Muidugi tuleb sel hetkel meelde, et Eestis keelustati karusloomakasvandused umbes samal ajal (2021), mis tagantjärele mõeldes Soome aktivistidele üldse hästi ei mõjunud, aga meie liikumist siiani püsti hoiab. Loomulikult rõõmustasid soomlased koos kogu maailma loomaõigusliikumisega meie saavutuse üle, aga arvestades soomlaste jõupingutusi oleksid nad pidanud selle tulemuseni jõudma kaugelt enne Eestit.

Saila ei taha enam filmimas käia ja tunda suuri süümepiinu loomade ees, kes temast maha jäävad ja keda ta kuidagi aidata ei saa. „Ma tahaks ka nii tunda, siis oleks selge, et ma ei ole päris tuimaks muutunud,“ räägib kaamera ees Kristo, filmi kolmas peategelane, aktivistide võtmeisik. Kui Saila küsib, kas ta on elus millestki loobunud, kuna on aktivist, vastab Kristo eitavalt ja lisab: „Pealegi ei ole mul vaja osa inimeste kombel juurelda, kas mu elul on mõtet.“

Ilmselt sobib selle filmi vaatamine hästi nüüdsesse aega, kus igal kirjaoskajal on arvamus ja tavaliselt on see eriti halvustav nende aktivistide vastu, kes kaitstud kunstiteostele suppi loobivad. Nende ajendiks on just seesama frustratsioon. „Ma teen ükskõik mida, et midagi muutuks.“ Ja olgem ausad: tähele­panu saab selline hoogtegevus rohkem kui tõsimeelsed arutelud ja tuhanded teadus­artiklid.

Filmi lõppu on toodud lootusrikkamaid toone. Õdede vahel tuleb jutuks üleeuroopaline kampaania „Puuriajastu lõpp“ („End of the Cage Age“), mis on kogunud Euroopa Liidus üle miljoni allkirja ja sestap on sisu institutsioonides arutlusel. On küll vähe lootust, et kõik puurid niipea kaotatakse, aga vähemalt kirjeldatakse kampaanias hoopis teistsugust loomapidamist kui praegu. Mitte küll loomade õigustest, küll aega heaolust lähtuvalt. Ka näidatakse kaadrit sellest, kuidas hiljuti meie seast lahkunud kuninganna Elizabeth II loobub lõpuks karusnaha kandmisest pärast seda, kui oli näinud just neid Soomes filmitud loomi.

„Ilmselgelt oleme seda sõda võitmas,“ ütleb Kristo, kes on ka lõpuks filmimast tabatud ja kohtusse kaevatud, kui avastab, et kohtumaja kõrval müüakse liikuvast putkast pehmet veganjäätist. See annab lootust.