Sõna kaal ja mässajate muusika

Nisan Dag: „Türgis ei seostata räppi hip-hop-videotes seksikalt autot pesevate poolalasti naistega, vaid see on populaarne eneseväljendus- ja poliitkriitika vahend.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Türgi filmitegija Nisan Dag debüteeris 2014. aastal filmiga „Üle mere“.¹ Nüüd on pärast pikemat pausi valminud tal teine film „Veel üks hingetõmme“,² mille maailma esilinastused toimuvad sel nädalavahetusel Tallinnas ja Tartus, kuna film on valitud Pimedate Ööde filmifestivali rahvusvahelisse võistlusprogrammi. Lavastaja rääks lähemalt filmi tegemisest ja elust Türgis.

Teie kahe esimese filmi vahele jäi viis-kuus aastat, see pole filmitegijate puhul väga tavaline. Millest see paus?

See on väga tavaline asjade käik, kui ollakse sõltumatu filmitegija Türgis. Tänapäeval ei toeta Türgi kultuuriministeerium enam valitsusvastaste vaadetega kunstnike filme. Filmitegemisest on saanud tõeline proovikivi. Tuleb hakata raha otsima Euroopa kaastootmisfondidest ja see on pikk teekond. „Veel ühe hingetõmbe“ käsikiri oli valmis juba 2017. aastal, nii et olin juba siis valmis selle üles võtma, kui ainult oleks raha olnud, aga kahjuks võttis raha kogumine märksa kauem aega. Seni ei ole Türgis filmid eriti ka erainvesteeringuid saanud, kuid just nüüd viimasel ajal on hakatud seda tegema. Minu film on erandlik näide, mis on suuremas osas rahastatud erarahaga. Paljud näevad mind seepärast siin eeskuju ja eduloona. Et neile annab lootust näha, et filmi saab ka nii teha, hoolimata ministeeriumi ebasoosingust. Nii et pealtnäha pikk paus oli täis pingelist võitlust. Aga „Veel üks hingetõmme“ ei ole poliitiline film, vähemalt mitte otseselt.

Miks siis filmi tegemist sedavõrd takistati ja see rahastusotsust ei saanud?

Tõsi, kultuuriministeerium lõpuks seda filmi ei rahastanudki. Hoolimata sellest, et mu esimene film oli saanud riigilt toetuse ja võitnud maailmas mitu auhinda, võinuks nad ju oma toetusega jätkata. „Veel üks hingetõmme“ oli arendusstaadiumis seitsme aasta jooksul ainus Türgi projekt, mis pääses osalema „Berlinale“ kaastootmisturule, aga isegi sellest ei piisanud. Ma ei tea põhjusi, võib-olla sellepärast, et ma lavastasin MTV-le muusikadoki Gezi pargi protestidest saatesarja „Mässajate muusika“³ tarbeks. Võib-olla sattusin sellega musta nimekirja või siis nägid nad seda nii kitsast vaatevinklist, et ahah, siin filmis on käsitletud ka narkootikumide teemat, ja sellest juba piisas.

Kas narkootikumide kuritarvitamine filmis peegeldab teie arvates olukorda İstanbulis?

Jah, tuhanded ja tuhanded on selle narkootikumi tõttu surnud. Nüüd on nimetus teine ja aine ise samuti, aga probleem on sama. Tavaliselt on see populaarne linnajagudes, kus elavad rahvusvähemused. See võib küll olla konspiratsiooniteooria, aga mulle tundub, et valitsus probleemi lahendamiseks ei pinguta, sest olukord teenib tema huve ja aitab vähemusgruppe kontrolli all hoida – pilves olekus ei viitsita oma huvide eest seista ega küsimusi esitada.

Nii et filmis tarbitav narkootikum on siis olemas?

Jaa, see aine on väga odav ja väga tappev. Seda kutsutakse bonzai’ks ja müüakse väikestes pakikestes.⁴

„Veel üks hingetõmme“ mõjub meil uudsena, kuna – endalegi jahmatava tõdemusena – me ei seosta Türgi noori üldse lääne popkultuuriga, vaid millegi traditsioonilisema ja stereotüüpsemaga.

See võib tõesti tõsi olla. Ei olda harjutud nägema Türgi noori kuulamas Tupacit ja tegemas grafitit kusagil Ida-İstanbuli slummis. See duaalsus oli ka mulle huvitav juba siis, kui ma tegin oma dokumentaalfilmi.

Kui te filmisite „Veel üht hingetõmmet“, kas siis oli tähelepanu all loojutustamine või tegelikkuse näitamine?

Ma arvan, et need kaks on tasakaalus, sest tihti on tegelikkus võetud aluseks, aga see pole iseenesest kinematograafiline või ei jookse loona sellisena, nagu ta on. Ma püüan olla realistlik ja autentne, aga lugu tuleb ikkagi struktureerida filmi järgi.

Teie esimeses filmis „Üle mere“ on autobiograafilist elementi, kuna peategelane oli õppinud aastaid Ameerikas, nagu ka teie. Kas ka uue filmiga on sama lugu, et räägitakse sellest, millega olite nooruses seotud – räpp jms?

Jaa, mu mõlemad filmid on väga isiklikud, küll mitte autobiograafilised, need on ikkagi fiktsioon, aga temaatiliselt ositi minu eluga seotud. Sellised on mu filmid seni olnud. Need küpsevad ja arenevad koos minuga. Nii ka siin. Avastasin selle slummi, kui tegin „Mässajate muusikat“ ja see mõjutas väga tugevalt minu filmi maailma. Näha räppareid ammutamas oma kirest sellist jõudu oli väga inspireeriv. See pani mind neid austama.

Filmis satub aguliräpparite seltskonda noor neiu Devin, kes tuleb hoopis teisest keskkonnast. Kas ta võiks selles valemis tähistada teid?

Jah, paralleel on täiesti olemas. Ma olen samuti kasvanud väga turvalises keskkonnas, võiks isegi öelda et mullis. Väga kaitsvate vanemate hoole all. Ma olen sündinud ja kasvanud Ankaras, meie väikeses rahulikus pealinnas. Ka Devinil on oma suhtlusring olnud enne seda, kui ta satub getossse silmitsi täiesti teistsuguste İstanbuli noortega. See tõesti sarnaneb minu sattumisega İstanbuli slummi, kui ma tegin MTV räpidokki.

Muusikaliselt on „Veel üks hingetõmme“ justkui ajakapsel, sest räägitakse küll Tupacist ja J Dillast, aga viimase kümne aasta suuri teisenemisi hiphopi maailmas justkui polekski olnud. Kas te püüdsite muusikaliselt taastada kadunud aega?

Filmi tegevus toimub tänapäeval, filmi muusika- ja räpistiili kutsutakse boom bap’iks ja see kuulub vana kooli räppi. Praegune räpp kannab nimetust trap, aga selline oli olukord neis slummides, kus ma varem olin filminud. Valitses boom-bap-stiil ja uusi väga ei järgitud. Türgis ei seostata räppi ka näiteks hip-hop-videotes seksikalt autot pesevate poolalasti naistega, vaid see on populaarne eneseväljendus- ja poliitkriitika vahend. Nii et valik oli tõesti kavatsuslik: Tupac on nii oma muusika kui ka vaadetega olnud sealsete räpinoorte iidol.

Vanas räpis on kesksel kohal sõnad, poeesia ja nii ka siin filmis. Kuidas see osa loodi?

Meil oli kaks räpparit, kes teevad koostööd. Üks on tehniline professionaal ja vana kooli kogenud räppar Hayki. Ja siis kohtasin üht noort nimega Ohash, kes on Iraani põgenikuna elanud Türgis viimased viis aastat. Tal oli olnud raske elu nagu ka filmi peategelasel Fehmil, vaesusprobleemid jne. Ohash leidis mu tegelaskujuga hea kontakti ja tõi sõnadesse hingelisust. Kuna ma kasutan loojutustamise vahendina riime, siis tõlkisin need küll inglise keelde, aga ei vaevanud eriti pead sellega, et read riimi läheks. Annan endale täiesti aru, et osa riimide jõust läheb tõlkes kaotsi, aga tahtsin sõnade tähendusjõu säilitada, sest minu meelest lisavad sõnad siin karakteritele jõudu ja aitavad paremini mõista nende elu ja maailma. Tihti ei portreteerinud ma naabruskonda visuaalselt, vaid sõnadega. Näiteks umbes nii: „Meile avaldatakse usulist survet ja öeldakse, et räpp on saatana muusika, meil on ükskõik, me jumaldame ainult räppi. Me ei kummarda Allahit, vaid ainult räppmuusikat.“ Lähemal tutvumisel on sõnades palju selliseid tasandeid. Ma panin kirja mõned märksõnad ja terminid, andsin need räpparitele ette, nagu ka toodud näite.

Oktay (Oktay Çubuk – T. P.), kes mängib Fehmit, pidas oma tegelaskuju kohta päevikut, kus ta põhjalikult analüüsib Fehmi karakterit. Selle päeviku võttis ta kaasa ajurünnakutele sõnaseppade-räpparitega ning vahel võtsime sealt mõne sõna või fraasi riimide aluseks. See oli väga lahe protsess.

Kas filmiräpparitel oli räppimisega ka varasemat kogemust? Nad on filmis väga veenvad.

Mul on hea meel seda kuulda! Oktay on pärit väga jõukast perest, tal on esmaklassiline haridus ja teda võib kohata İstanbuli kallites lokaalides, nii et ma natuke muretsesin küll, kas ta suudab kehastuda agulikutiks, aga tal tuleb see minu arvates väga hästi välja. Ta pole näitleja, kuigi on mänginud ühes telesarjas pisikest osa. Nii et näitlejahariduseta amatöör, aga ta õpib filmi alal, ilmselt oli sellest abi. Tüdruk Devini osatäitjat (Hayal Köseoğlu – T. P.) tean lauljana ja valisin ta välja nähtud muusikavideote põhjal, Fehmi räpipartner Yunus (Eren Çigdem – T. P.) polnud samuti räppar, aga harjutas selle osa jaoks räppimist tervelt aasta aega. Ta oli kuulnud sellest osast, aga mina olin juba ühe päris räppari Yunusi ossa välja valinud. Eren aga lootis edasi, et ta selle osa saab ja muudkui harjutas. Mõni kuu enne võtteid olin selle päris räppari sunnitud lahti laskma, sest temaga oli igasuguseid probleeme, ta oli peast veidi segi ja liiga palju ohutulesid läks juba põlema. Siis hakkasin Ereniga tööle ja kõik toimis suurepäraselt. Ta ei andnud alla ja uskus endasse kuni lõpuni.

Te mainisite alguses, et sõltumatu filmitegijana on Türgis raske tegutseda. Kas naisfilmitegijal on Türgis tegutseda veelgi raskem?

Riigivõimu seisukohalt mitte, aga vahel on naislavastajal ilmselt raskem meeskonna usaldust võita või austav kohtlemine ära teenida. Tavaliselt olen inimeste vastu lahke, ülikena ja teeksin kas või võtetele kaasavõtmiseks šokolaadiküpsiseid, et oma tiimi rõõmustada. Oma südames soovin seda teha, aga pean end tagasi hoidma, sest eriti Türgis on aeg-ajalt võttemeeskonnas distsipliiniga probleeme ja kui lavastaja ei ole range, laguneb kõik väga kergesti laiali ja kontroll kaob. Naislavastajana saan igati hästi hakkama, aga mu suurim probleem võtetel on see, et ma ei saa olla päris mina ise.

Kümmekond aastat tagasi sai väga tuntuks Deniz Gamze Ergüven filmiga „Mustang“ (2009). Kas te seostate end temaga kui teise noore ja andeka Türgi naislavastajaga? Kas olete kokku puutunud?

Mul oleks väga hea meel, kui minu karjäär teeks samasuguse kõrge kaare nagu tema oma, aga filmikunstis on meie stiilid täiesti erinevad. „Mustang“ võeti rahvusvaheliselt väga hästi vastu ja see on minu meelest hästi tehtud film, aga see lugu on jutustatud justkui võõramaalase perspektiivist ja võib-olla lavastaja seda taotleski. Ma ei kritiseeri teda, see oli tema esimene film ja on väga muljetavaldav, et sa sellise debüüdiga maha sai. Mulle ei mõju tõepärasena need viis blondi Lolita välimusega õde kusagil Musta mere äärses külas, aga välismaalasele peaks see sobima. Ma teen seda, mis mul südamest tuleb ja see on minu õnnetus, et ma otsustasin oma filmi lisamata jätta elemente, mis teeksid selle festivalidele atraktiivsemaks.

Millised need elemendid võiksid olla?

Linnauuendus. Või Türgi korruptiivse riigiaparaadi kriitika. Oleksin võinud neid teemasid lisada, näidata kuritahtlikke türklasi ning film oleks kindlasti palju jõulisem välja tulnud ja sellega välismaist vaatajat köitnud. Deniz Gamze Ergüven teeb seda ja näitab Türgit halastamatust küljest, mina ei teinud ja ma ei kahetse, aga mõistan selle otsuse tagajärgi.

1 „Deniz Seviyesi“, Nisan Dag, 2014.

2 „When I’m done Dying“, Nisan Dag, 2014.

3 „Mässajate muusika“ / „Rebel Music“ (2013–…) Eri riikide noorte muusika- ja kunstiskeneest tutvustav MTV saatesari, mille Türgi osa „Gezi pargi õied“ („Flowers of Gezi Park“) on lavastanud Nisan Dag ühiskonnakriitilise sõnumiga räpparitest.

4 Bonzai-nimeline sünteetiline narkootikum on loodud 2002. aastal eesmärgiga jäljendada marihuaana mõju. Türki jõudis see 2010. aastal ja on põhjustanud seal tõelise narkoepideemia. See sisaldab kemikaali AM-2201, mis on ajule ja kehale eriti hävitav.