Soolane ja magus noorus

Hoolimata suhtelisest siivsusest on „Lagritsapitsale“ osaks saanud Paul Thomas Andersoni karjääri vahest kõige vastuolulisem vastuvõtt.

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Lagritsapitsa“ („Licorice Pizza“, USA 2021, 133 min), režissöör-stsenarist Paul Thomas Anderson, operaatorid Paul Thomas Anderson ja Michael Bauman, helilooja Jonny Greenwood. Osades Cooper Hoffman, Alana Haim, Bradley Cooper, Sean Penn, John C. Reilly, Tom Waits, Benny Safdie jt.

Poiss kohtab tüdrukut. Poiss armub tüdrukusse. Elu toob teele hulga takistusi. Poiss ja tüdruk käivad kokku-lahku. Mõlemad õpivad midagi iseenda ja teineteise kohta. Õnnelik lõpp. Kasutades Morrissey laulusõnu: peatage mind, kui te arvate, et olete seda varem kuulnud.

Paul Thomas Andersoni ei huvita varem tuhandeid kordi kuuldud lood. Kuigi tema „Lagritsapitsat“ on kirjeldatav nii romantilise komöödia kui ka suurekssaamisloona, võib igaüks, kes Andersoni loominguliste taotlustega kursis, ilmselt juba enne sammude kinno seadmist kihla vedada, et tuttavlikke kontuure, tegelasi ja suhteid siit ei leia.

Poisiks on „Lagritsapitsas“ 15aastane Gary (Cooper Hoffman), kes on hoolimata õrnast east teinud endale nime eduka lapsnäitlejana ning liugleb sellest tiivustatuna maailmas ringi kaks korda vanema elukunstniku enesekindlusega. Tüdrukuks on temast pea kümme aastat vanem Alana (Alana Haim), kes tuleb ühel päeval Gary kooli õpilasi pildistama ning jääb noormehele silma. Gary kutsub Alana välja ja sellega etteaimatavad käigud suures osas lõpevad. Järgneb Andersoni ja tema lähedaste mälestustest inspireeritud rännak mööda 1970ndate aastate alguse Los Angelese San Fernando orgu, kus märkimisväärse vanusevahega peategelaste teed üha ristuvad ja lahknevad.

Kontrolli näilisus

Paul Thomas Anderson debüteeris enam kui veerand sajandit tagasi põnevusdraamaga „Kibe käsi“,1 kuid tõelise läbilöögi tõid 1997. aasta „Boogie ööd“.2 1970-80ndate pornotööstuse telgitagustest rääkiv ajastufilm keskendus maailmas oma kohta otsivale noormehele. Mõnes mõttes on „Lagritsapitsa“ seega justkui ringiga algusesse jõudmine, ainult et kui „Boogie ööde“ Dirk Diggleri unistus oli hiigelsuure suguelundi abil ekraane vallutada, siis Gary Valentine otsib armastust mitu kraadi süütumal moel.

Gary (Cooper Hoffman) ja Alana (Alana Haim) suhe on läbi filmi platooniline, põhineb ennekõike sõprusel ja mingil sõnastamata äratundmisel, mitte seksuaalsel tõmbel. Iroonilisel moel saab alaealine noormees endaga mõnevõrra paremini hakkama, täisealine neiu on aga nii iseenda kui oma perega pidevalt pahuksis.

Kaader filmist

Nende kahe filmi vahepeal on endale „Boogie ööde“ ja „Magnooliaga“3 Hollywoodi eliidi hulka teed rajanud Andersonist saanud autorifilmi elav klassik, kelle 2007. aasta „Veri hakkab voolama“4 on arvatud mitte ainult selle sajandi, vaid kõigi aegade parimate filmide sekka. Stsenaristi, lavastaja ja produtsendi rollis on teda kokku esitatud üheteistkümnele Oscarile, millest kolm värskeimat nominatsiooni – filmi, lavastajatöö ja algupärase käsikirja eest – said osaks „Lagritsapitsale“. Olgu lisatud, et kogu jumaldatuse juures pole ühtki võitu seni saabunud. Kas märtsi lõpus toimuval tänavusel tseremoonial mõni auhind antakse, saab näha, aga soosikuks Andersoni üheski kategoorias ei peeta.

Kuigi ettepoole jäi katse filmi lühidalt määratleda, on žanr Andersonile ennekõike lähtekoht, kust mängu alustada, mitte siht, kuhupoole rihtida. Näiteks 2002. aasta filmi „Armastusest joobunud“5 saab lugeda romantiliseks komöödiaks, kuid kogemus on kõigile, kes ootavad südantsoojendavat kohtingufilmi, tõenäoliselt liiga kummaline ja võõristav. Ka Andersoni viimast lavastajatööd, viie aasta tagust „Nähtamatut niiti“6 võib kirjeldada nii armastusloo kui kostüümidraamana, kuid need nimetused annavad filmi tonaalsusest ja teemadest võrdlemisi vähe aimu.

Seekord on Andersonile teenäitajaks olnud sihitut Ameerika noorust kujutavad komöödiad eesotsas George Lucase 1973. aasta (samal ajal ja samas piirkonnas toimub ka „Lagritsapitsa“ tegevus) – „Ameerika grafitiga“.7 Samuti Amy Heckerlingi „Kiired ajad Ridgemonti keskkoolis“8 ja Richard Linklateri filmid „Hämmeldunud ja segaduses“ ja „Kõik tahavad oma!!“.9 Andersoni paelub rohkete tegelaste risti-rästi jooksva saatuse jälgimine ning suur näitlejaansambel. Nagu mainis äsja toimunud retrospektiivi eel Silver Õun,10 on Andersoni üheks suuremaks eeskujuks Robert Altman. Kaabut on ta kergitanud teiste seas ka näiteks Stanley Kubrickule, Martin Scorsesele ja Jonathan Demme’ile – ehk siis paljudele 1970ndatel alustanud või aktiivselt tegutsenud lavastajatele.

Teine viis Andersonile läheneda on teemade kaudu, mida tema filmid käsitlevad. Üheks tema loomingut läbivaks motiiviks on saanud võim ja kontroll, õigemini nende näilisus. „Magnoolia“ näitab tosinate elusuhete läbipõimitust ning vastastikust sõltuvust. „Veri hakkab voolama“ on halvav pilt Ameerika kapitalismi juurtest, raha ja religiooni segunemisest, ahnuse laastavast hävitustööst inimhinge kallal. 2012. aasta „Meister“11 näitab peenelt, kui lihtne on manipuleerida katkiste inimeste universaalse sooviga leida oma ellu mingitki lähedust ja tähendust.

Andersoni filmide tegelased on peaaegu alati sisemiselt pisut katki, neil on midagi puudu, nad janunevad millegi enama järele. Paraku on näppude vahele jäävad lahendused enamasti vaid ajutised ning maailma määramatus lõikab kõige kontrolli alla saamise illusioonil lõpuks ikkagi jalad alt. „Magnoolia“ kulmineerub ilmutusliku konnasajuga, „Boogie ööd“ meeleheitliku katsega iseennast oma tähtsuses veenda, „Veri hakkab voolama“ kogunenud pinget välja elava vägivallapurskega, „Meister“ kujundliku katsega naasta emaüssa.

Arvestades Andersoni filmide ambitsioonikust ja eriti tema viimaste lavastaja­tööde salapärasust, ei ole „Lagritsa­pitsa“ kaugeltki kõige esinduslikum näide tema loomingut läbivate joonte illustreerimiseks. Samal ajal lubavad teatav kergus ja muretus nii tegelastele kui ka lavastajale ja nende otsingutele lähemale pääseda kui mitmed Andersoni varasemad tööd.

Flirt pedofiiliaga?

Erinevalt „Nähtamatu niidi“ Reynoldsist ja Almast peategelased siin teineteist mürgitama ei hakka. Siiski ei ole Gary ja Alana suhe lihtsam. Tegelaste vanusevahe ja eluteel eri punktides olemise kaudu tõstatab Anderson hulga nii enese- kui ka avaliku kuvandi ja ühiskondliku moraali küsimusi. „Kas see on sinu meelest veider, et ma pidevalt Gary ja tema sõpradega aega veedan?“ küsib Alana ühes filmi enim tsiteeritud stseenis õelt. Samale küsimusele on keskendunud ka suur osa tagasisidest.

Hoolimata suhtelisest siivsusest on „Lagritsapitsale“ osaks saanud Andersoni karjääri vahest kõige vastuolulisem vastuvõtt. Filmi on iseloomustatud pedofiilia pehmendamisena, selle kriitikat aga TikToki lumehelbekeste hüsteeriahoogudena. Niinimetatud gruumimist ehk alaealise peibutamist või ärarääkimist on viimase paari aasta jooksul meedias üksjagu käsitletud, teadlikkus seksuaalkurjategijate käitumismustritest ja manipulatsioonivõtetest on seega suurenenud. Tähelepanelikkus, tundlikkus ja ettevaatlikkus on ses küsimuses äärmiselt mõistetavad ning vägagi tervitatavad.

Andersoni filmi pedofiilia õigustamises süüdistamine väljendab siiski rutakat valmisolekut inimlik ja nüansseeritud lugu ühe problemaatilise, kuid seda enam käsitlemist vääriva teema tõttu kogu täiega maha kanda. Anderson on omalt poolt öelnud, et tal polnud soovi provotseerida. Paari lahenduse puhul pidanuks lavastaja sellist mõju siiski kindlasti ette nägema ja küllap võinuks ühe stseeni lõpust ka eemaldada.

Gary ja Alana suhe on läbi filmi siiski platooniline, põhineb ennekõike sõprusel ja mingil sõnastamata äratundmisel, mitte seksuaalsel tõmbel. Iroonilisel moel saab alaealine noormees endaga mõnevõrra paremini hakkama, täisealine neiu on aga nii iseenda kui oma perega pidevalt pahuksis. Peategelased otsivadki täidet tühimikule iseendas ja nad ei oska sellega tõtt vaadata muul moel kui teiste inimeste kaudu.

Samasugust noorusea tungide survet käsitleb ka Paolo Sorrentino oma detsembris Netflixi jõudnud „Jumala käes“.12 Mõlemad filmid seovad objektiivset tegelikkust oma tegelaste subjektiivse kogemusega, seda kunstiliste vahenditega edastades. Eks olegi Andersoni filmide vormivalikut ja rütmi määranud suuresti katse pugeda tunnetuslikult tegelaste pähe, kogeda nendega koos kindlapiirilist aega ja ruumi.

„Lagritsapitsa“ uitav ja kompiv jutustuslaad peegeldab tegelaste sisemist ebakindlust ja sihitust. Mitmed stseenid on justkui fantaasiaga segatud killud või soovunelmad. Sündmused lihtsalt juhtuvad, tunded mattuvad hetke­emotsioonide kastmesse, noorel inimesel on raske neid jooksult mõtestada ja hinnata. Lavastajal on küll võimalus võtta selgem moraalne seisukoht, kuid selgest moraalist ja tegelastele hinnangu andmisest on Anderson kogu aeg visalt hoidunud. See film on nagu vesivoodi, millel hõljumisega vaataja peab harjuma.

Haruldase käiguna keerab Anderson pea peale ühe hoopis problemaatilisema Ameerika filme saatva dünaamika. Hollywoodis on kümnendeid käibinud tõsiasi, et vanematele naistele rolle ei jagu – seda erinevalt meestest, kelle puhul pole mingit küsimust ka veel pensioni eel endast mitu korda noorema naisega semmida. Kõige ebamugavam näide on siin Woody Alleni filmid, kuid ebavõrdne, ühesuunaline vanusevahe on püsivalt esinenud nähtus. „Lagritsapitsa“ asetab mehe noorema ja haavatavama poole rolli. Võib muidugi vaid ette kujutada moraalset furoori, mis saatnuks filmi vastupidisel juhul.

Raskem tundub olevat kaitsta hoopis üht kõrvaltegelast – ettevõtjat, kes peab Aasia restorani ning räägib oma jaapanlannast naisega tihkes, veiderdavas ja parodeerivas aasiapärast aktsenti järele aimavas inglise keeles. Aasia-ameeriklaste esindusorganisatsioonid on kutsunud seetõttu „Lagritsapitsat“ boikoteerima. Anderson kaitses end ise väitega, et see on vaid tühipaljas nali ning nõnda seitsmekümnendatel räägiti. Arvestades Ameerikas levinud rassistereotüüpe ning hiljutist rohket vägivalda immigrantide vastu, ongi probleem paraku just sellistes mõtlematult pillatud kildudes ja nende tühiseks pidamises.

Popkultuurikompott

„Lagritsapitsat“ hoiavad läbi üsna vaba kulgemise koos kaks karismaatilist peaosa. Garyna teeb oma ekraanidebüüdi 18aastane Cooper Hoffman – Andersoni pikaaegse kaasteelise ning oma põlvkonna absoluutse tipu, varalahkunud Philip Seymour Hoffmani poeg. Isa vari on pikk, kuid kui „Lagritsapitsa“ põhjal järeldusi teha, on Hoffman juunioril olemas kõik šansid talle pärandatud hiigelsuurtesse saabastesse astuda.

Alana rollis astub linale Alana Haim hinnatud ansamblist Haim. Ka teda seovad lavastajaga varasemad kokkupuuted, sest Anderson on üles võtnud koguni üheksa bändi muusikavideot. Alana ema oli aga koolipäevil Andersoni kunstiõpetaja. Seega pole imestada, et koos Alanaga astub filmis oma nime all üles kogu pere – peale vanemate ka ühiselt musitseerivad Este ja Danielle Haim.

Tegelikkuse ja väljamõeldise segunemine sellega ei lõpe. Episooditi kohtub vaataja tõsielust inspireeritud tegelastega, mitu neist esineb lausa oma nime all. Sean Penn kehastab näiteks Jack Holdeni nime all Hollywoodi üht omaaegset nõutumat meesnäitlejat William Holdenit, Tom Waitsi mängitud kärehäälne lavastaja põhineb Mark Robsonil, Benny Safdiel on aga väike roll noore poliitiku Joel Wachsina, kes on tõesti kolmel korral Los Angelese linnapeaks kandideerinud.

Kõige värvikam ja meeldejäävam on aga Bradley Cooperi etteaste produtsent Jon Petersina. Endine juuksur oli abielus Barbra Streisandiga ning teostas tollega peaosas 1976. aasta uusversiooni romantilisest muusikalist „Täht on sündinud“.13 Et „Lagritsapitsa“ popkultuuri­kompotti ja seoseid Ameerika filmitööstuse ajalooga veelgi kirjumaks ajada – sama loo lavastas Cooper mäletatavasti ise 2018. aastal.

Cooper on ekraanil vaid mõne minuti, kuid tema egotsentrilisest seeliku­kütist Petersi energiaga annaks kütta tervet filmi. Keskse loo juurest liigutakse temaga kõige kaugemale, kuid just sellisest harjumuspärasest struktuurist vaevu kinni hoidvana tasubki „Lagritsapitsat“ nautida. Mitte filosoofilise või moraalitraktaadina, mis peaks pakkuma vastuseid ja pidepunkte määramatult keerukamas elus, vaid eheda ajastupildina oma kohta otsivatest inimestest ning nende magussoolasest noorusest.

1 „Hard Eight“, Paul Thomas Anderson, 1996.

2 „Boogie Nights“, Paul Thomas Anderson, 1997.

3 „Magnolia“, Paul Thomas Anderson, 1999.

4 „There Will Be Blood“, Paul Thomas Anderson, 2007.

5 „Punch-Drunk Love“, Paul Thomas Anderson, 2002.

6 „Phantom Thread“, Paul Thomas Anderson, 2017.

7 „American Graffiti“, George Lucas, 1973.

8 „Fast Times at Ridgemont High“, Amy Heckerling, 1982.

9 „Dazed and Confused“, Richard Linklater, 1993; „Everybody Wants Some!!“, Richard Linklater, 2016.

10 Silver Õun, Mine ja vaata. – Sirp, 18. II 2022.

11 „The Master“, Paul Thomas Anderson, 2012.

12 „The Hand of God“, Paolo Sorrentino, 2021.

13 „A Star is Born“, Frank Pierson, 1976.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht