Sport on poliitika on raha

„Kalevil“ on Eesti filmi kohta üpris haruldaselt kolm stsenaristi ning lõpptulemus on saanud ka vastav: pingerikas, läbimõeldud, sisutiheda dialoogiga ja meeldejäävate stseenidega.

VEIKO MÄRKA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Kalev“ (Allfilm, Eesti 2022, 94 min), režissöör Ove Musting, stsenaristid Martin Algus, Ove Musting ja Mehis Pihla, operaator Rein Kotov, helilooja Mihkel Zilmer. Osades Mait Malmsten, Priit Võigemast, Mihkel Kuusk, Reimo Sagor, Ott Kartau, Veiko Porkanen, Kristjan Sarv, Siim Maaten, Artūrs Putniņš, Howard Frier jt.

1991. aasta mais korvpallis NSV Liidu viimaseks meistriks tulnud meeskonna raskest eduloost kõnelev „Kalev“ on eriline film juba oma rõhuasetuste ja süžeeliinide rohkuse poolest. See on film Eesti spordi lahutamatust seosest poliitikaga laulva revolutsiooni päevil. See on Dumas’ musketäride vaimus film erinevate karakterite rasketest pingutustest ühise suure eesmärgi nimel. See on film juhtimiskunstist ja koolitusest. Loomulikult on „Kalevis“ olulisel kohal ka sportlik põnevus ja eneseteostus, kuid mitte liiga jõuliselt. Tegu on filmiga, kus spordil ja ajalool on võrdne roll. „Kalevil“ on Eesti filmi kohta üpris haruldaselt kolm stsenaristi – Mehis Pihla, Martin Algus ja Ove Musting – ning lõpptulemus on saanud ka vastav: pingerikas, läbimõeldud, sisutiheda dialoogiga ja meeldejäävate stseenidega. Iga visuaalse kaadri taga on mõte, on sõnum. („Ma võin kasvõi Jacksoni kotti hambus tassida, kui see meid võita aitab.“; „Ega me tankiväeosa ei ole. Me mängime korvpalli.“) Muidugi on filmi pluss ka see, et ta ühendab kahte üsna erisugust sihtgruppi: filmi- ja spordi­sõpru.

Kindlasti on raskem mängufilmi teha korvpallist kui varem meie mängufilmides kajastamist leidnud spordialadest, nagu jalgrattasõit, motosport, vehklemine, purjetamine, alpinism jne. Isegi raskem kui teistest pallimängudest, sest tegu on eriti kiire ja tehnilist väljaõpet nõudva alaga üsna kitsukesel väljakul. Siin ei ole võimalik kasutada kiivri või maskiga dublante, filmida mäkketõusu petliku nurga all, jahte hästi kaugelt või hästi lähedalt jne. Ühesõnaga: pole võimalik vaatajat petta. „Kalevis“ konkreetseid mängustseene väga palju pole, kuid kõik need on omal kohal. Nagu ka trennistseenid, aga viimaseid oli ilmselt lihtsam lavastada – kas või seetõttu, et polnud vaja vastasvõistkonnaga mässata.

Kesksel kohal on Tallinna Kalevi treenerid Jaak Salumets (Mait Malmsten) ja Riho Soonik (Priit Võigemast). Seda mitmes mõttes. Oli ju neil juhtiv ja otsustav roll Kalevi võiduni viimisel. Väga hästi on välja toodud tandemi psühholoogiline vastandlikkus: Salumets kui impulsiivne, üksnes oma missioonile elav energiapomm, Soonik kui tasakaalukas, ratsionaalne ja sihikindel majandusmees. Vastandid rikastavad teineteist, selgelt ilmneb paari omavaheline usaldus ja koostöö efektiivsus, ehkki otseselt sellest peaaegu juttu polegi. Kõigele lisaks meenutavad nii Malmsten kui ka Võigemast visuaalselt ja käitumismaneeridelt oma prototüüpe tunduvalt rohkem kui võinuks loota. Nii sügav ja põhjalik rollidesse sisseelamine üllatab sellest hoolimata, et tegu on meie tippnäitlejatega.

Meeskonna liikmetest kerkivad esile kaks kuju, kelle puhul see formaalselt nii olema ei peaks: Gert Kullamäe (Mihkel Kuusk) ja Sergei Babenko (Jēkabs Reinis). Esimene ei pääse filmis üldse väljakule, teine tuleb Kalevisse sisuliselt võõrleegionärina Leningradist. Aga nii Kullamäe kestev masendus platsile mitte pääsemise pärast kui ka Babenko esialgne meeleheide ja järgnev edukas kohanemine on meeldejäävalt välja mängitud.

„Päris“ meeskonna kesksetest kujudest jääb Tiit Sokk (Jonathan Peterson) varju ning Aivar Kuusmaa (Reimo Sagor) pääseb kõige rohkem fookusesse siis, kui ta tegelikult korvpalli ei mängi, vaid põeb jalavigastust. Küll on pidevalt pildil Kristjan Sarve Margus Metstak. Oma pikkuse tõttu on Sarv ka füüsiliselt kõige usutavam, seda küll ainult pikkuse, mitte jõulisuse poolest. Sest kuigi näitlejad harjutasid väidetavalt võtete jaoks usinalt korvpalli, siis pikemaks kasvatada neid siiski ei saanud. Igatahes rõhutab film meeskonna ühtsust ja võitlusvaimu, mitte tähti. Muidugi lisavad filmile atraktiivsust Kalevi poolt kasutusele võetud revolutsioonilised uuendused NSV Liidu korvpallis: tantsutüdrukud ja mustanahaline mängija (George Jackson, keda mängib Howard Frier) väljakul.

Tõsielusündmustel põhineva filmiga tekib alati küsimus, kui palju võib tegelikult olnust kõrvale kalduda. Kui liiga vähe, kannatab kunstitõde, ning film jääb žanrilt ripakile mängufilmi ja dokfilmi vahele, sobimata kummassegi žanri. Kui kalduda liiga palju, tekib vaatajal ebameeldiv küsimus, miks see „tõsielul põhinev“ üldse asjatult filmi tutvustusse topiti. „Kalevis“ on kõik nii, nagu peab. Kõik on usutav, mõtestatud, samal ajal filmilik. Oleks totrus hakata filmis sageli esinevate tablooseisude põhjal (nii mängude ajal kui ka lõpus) vanades Spordilehtedes näpuga järge ajama, kas kõik need mänguseisud ja mängude järjekord oli just selline. Protokoll on protokoll ja kunst on kunst.

Aga kuna Kalev ju tõesti mänge sündmustiku alguses kaotas ja hiljem võitis ning sellel film põhinebki, ei ole ilmselt olnud vajadust arvudes muudatusi teha. Nagu pole ka mõtet olnud kontrollida, kas Kalevi finaalivastane Leningradi Spartak tõesti kasutas mõnda eesti keele oskajat, et Kalevi kombinatsioonid ette aimata. Filmi pingestamiseks sobib see igatahes suurepäraselt.

Muidugi on „Kalevis“ mõnda süžeeliini teravdatud ja mõnest vaid paari repliigiga üle mindud. Reporterite jutt tundub liigagi pateetiline, rahvuslaste vaen Kalevi NSV Liidu meistrivõistlustel osalemise vastu liigagi terav, Salumetsa jutt ja käitumine liigagi dramaatilised – aga need tendentsid on vajalikud kunstitõe huvides, süžee kontsentreerimiseks ja arusaadavamaks tegemiseks. Meenub samuti tõsielusündmustel põhinev Briti sporditeemaline mängufilm „Tulekaarikud“1, mille peale veel elus olnud prototüübid protesteerisid, et nii need asjad küll ei käinud. Ei pidanudki käima.

Kalevi võit langes väga keerulisse poliitilisse ajajärku. Eesti ühiskond 1991. aasta mais ei olnud kaugeltki enam see, mis 1988. aasta oktoobris, kui Raekoja platsile kogunes Souli olümpiamängudel medali võitnud eestlasi, sealhulgas Tiit Sokku, õnnitlema vaimustusest meeletu rahvamass, keda üldse ei häirinud, et need medalid võideti punase lipu all. Priit Aimla asjakohane värss Kehakultuurist: „Ja kui ma mahla ostan poest, / siis küsin vene keeles, / sest kui see keel ka läheb moest, / no SOKK on raudselt meeles.“

Aeg oli muutunud karmimaks, sport poliitilisemaks. („Mis kuradi aeg see on, kui isegi head mehed peavad valetama.“) Salumets ütleb: „Mul on sellest poliitikast sügavalt pohhui.“ Pidi olema väga isepäine ja kindel karakter, et siis nii rääkida.

Korvpall oli nõukogude okupatsiooni ajal eestlastele strateegiliselt tähtis spordiala, võib-olla isegi kõige tähtsam. Rõõmustati, kui Nõukogude Liidu koondisesse pääses mõni eestlane, ja kurvastati, kui ei pääsenud. (Esimest juhtus üsna sageli.) Olen enam-vähem nõus Vaapo Vaheriga, kes oma raamatus „Jalgpall hingede öös“ kirjutab sellest ajast nii: „Sportmängudest tõusis rahvuslikuks rollitäitjaks korvpall. Näiliselt ikkagi märksa vähem kollektiiivne mäng, vaid viis viie vastu, väikesel väljakul, tollal veel vähejõuline ja elegantne, hubases hallis, ilma pori ja vihmata. Rahva lemmikuks kerkisid eeskätt individualistlikud, isekad pallurid nagu Aleksei Tammiste. Kohalikud kossu­ässad kasvatasid endale biitlite soengud, bakenbardid, jalga tõmmati põlvini sokid ja väljamaised pallisaapad ning üldse etendati kodukootud läänlasi.“2

Oma kogemusest võin lisada, et hooajal 1983/1984 vaatasin Tartus TRÜ ja Riia TTT naiskondade mängu. Tartlased kandsid sinimustvalget dressi, seega värvikombinatsiooni, mida punaideoloogid muidu patoloogiliselt vihkasid.

Muidugi oli Kalevi meistrikssaamise lugu väga dramaatiline, seega ka filmilik. Enne võitu tuli meeskond ju lausa mudast välja tirida. („Viis aastat tagasi oli Kalev mudaliigas.“) 1983. aasta kevadel kukkus Kalev meistrisarjast üldse välja ning meie selleaegne andekaim mängija Tiit Sokk jätkas karjääri hoopis Moskva Dünamos, sest mudaliigas poleks tal arenemisvõimalust olnud. Eestlaste kirkaim korvpallielamus sel nukral perioodil oli hoopis 1985. aastal ilmunud Mihkel Tiksi „Korvpalliromaan“.3 Vaevalt, et filmi tegijad sellest eeskuju võtsid: Tiks kirjeldab ju oma korvpallurikarjääri aja, 1970ndate Kalevit, s.t mandumis-, mitte edulugu. Aga romaani ainetel ilmus 1986. aasta aprilli Pikris suure­pärane Mart Ummelase paroodia „Matsi pakk“ ja selle algus sarnaneb küll filmi alguse lootusetu meeleoluga: „Lõpp lähenes kiiresti. Karagrusistani päikeselises, kuid sünges pealinnas Batbibulis ei kestnud viimased sekundid aga kunagi sekundeid, vaid pikki vedelaid tunde. Vahel jäigi sekund samal päeval lõppemata ja tuli teisest lõunast jätkata. Karagruusid aina pommitasid, aga väsind seinakella seierid ei nõksatanud kubemekarvavõrdki. [—] Tribüünidel kiljus kümme tuhat kirjatud tjubeteikat, nagu tehtaks neist elusalt ljuljakebabi.“

Filmis tähtsaks teemaks olev kohtunike äraostmine on tõsieluline, ehkki kõrgliigas esines see küllap nõrgemalt ning varjatumalt kui mudaliigas. Igatahes, olen lugenud, et Nõukogude Liidu jalgpalli meistrivõistluste alamates liigades kehtis kirjutamata reegel, et kodumeeskond maksis kohtunikule enne mängu pistist ja kui meeskond millegipärast ikka kaotas, pidi viimane selle tagasi maksma. Vahe on muidugi selles, et korvpallis on kaks kohtunikku, nii et raha tuli välja käia poole rohkem. Aga korvpallis kui tunduvalt kiiremas ja kontaktirikkamas mängus on tendentslikult vilistada ka palju lihtsam.

Kui otsida filmist puudusi, võiks esile tuua naistegelaste (Salumetsa ja Kuusmaa abikaasad) ning ajakirjanike (esitavad lolle ja pahatahtlikke küsimusi) trafaretsuse. Aga kuna süžeeliine ja vaheldusrikkust on niigi piisavalt, võib sellest rahumeeli mööda vaadata.

Kalevi esikoha puhul ühel kuuendikul planeedist tuleb muidugi arvestada, et pärast veretööd Vilniuse teletorni juures lahkusid leedulased nendelt meistrivõistlustelt ning vähemalt Žalgirisele poleks Kalev ilmselt konkurentsi pakkunud. (Vaid aasta hiljem võitis iseseisev Leedu olümpiamängudel pronksmedali, Eesti olümpiale ei pääsenud, ehkki välja jäädi üsna napilt.) Filmi stsenaristid on selle teema lahendanud efektselt ja sisendusjõuliselt. Leedu korvpallispetsialist ütleb: „Te peate ka meie eest nendega võitlema!“ Jälle üks asi, mille tõepärasuses võib kahelda, aga mis tõstab märkimisväärselt filmi sisendusjõudu.

Ilmselt ei juhtunud tõsielus sedagi, et pärast meistriks tulekut pillas meeskonna kapten võidukarika Kalevi spordihalli põrandale ning see purunes kildudeks. Aga on selge, et purunenud karikas tähistab purunevat suurriiki ja on sellisena mitte ainult võimas ja efektne, vaid ka kogu filmi sisu veenvalt kokku võttev sümbol.

1 „Chariots of Fire“, Hugh Hudson, 1981.

2 Vaapo Vaher, Jalgpall hingede öös. Pegasus 2010, lk 167.

3 Mihkel Tiks, Korvpalliromaan. Eesti Raamat 1985, 254 lk.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht