Suhkrulaks Paunverest

Ergo Kuld ja Martin Algus on mängufilmi­debüüdina ette võtnud enesetapjaliku ampsu. Kas „Talve” puhul jäi peale tegijate austus või aukartus?

TAAVI LIBE

Mängufilm „Talve“ (Taska Film, Eesti 2020, 91min), režissöör-operaator Ergo Kuld, stsenarist Martin Algus, helilooja Mick Pedaja. Osades Hennessi Schmidt, Franz Malmsten, Saara Nüganen, Karl Robert Saaremäe, Margus Lepa, Riina Hein, Märt Koik, Harri Kõrvits, Reina Aedma, Tõnu Alveus jt.

Viimaste aastatega Eesti seriaalimaastiku kroonimata kuningaks kerkinud tandem Ergo Kuld ja Martin Algus on mängufilmidebüüdina ette võtnud enesetapjaliku ampsu. Mida muud saaks öelda, kui proovikiviks on ette võetud eesti armastatuima filmisaaga lõpetamine? Eriti olukorras, kus linateost inspireerinud kirjandusteos on õige kesine.

Kirjandusuurijad pole seniajani jõudnud otsustada, kui suur osa 1994. aastal ilmunud „Talvest“ on Lutsu kirjutatud ja missugune osa raamatu valmimises on Arnold Karul, kes olevat Oskar Lutsult saadud teksti oma koduse raamatukogu tarbeks ümber kirjutanud.

Kirjandusteadlane Aivar Kull on seisukohal, et väide, nagu oleks Karu „Talve“ austusavaldus Lutsule või moodsa kirjandusterminoloogia kohaselt fanfiction ehk fännikirjandus, ei tohiks siiski paika pidada. Teose tuum ja karkass pärineb suure tõenäosusega Oskar Lutsu sulest, romaaniks kirjutas selle aga tõenäoliselt kokku ikkagi Karu – nii saaksime seletuse tõsiasjale, et följetonistinagi tuntust kogunud Lutsu lennukast stiilist pole 41 aastat pärast kirjaniku surma poelettidele jõudnud romaanis järel suurt midagi. Selle asemel kirjutatakse kümnete lehekülgede kaupa põllumajandusest ja piirkondade elektrifitseerimisest.¹

See kõik on andnud meie viljakaimale näite- ja ekraanikirjanikule Martin Algusele võimaluse alustada valgelt lehelt. Nagu Algus on intervjuudes toonitanud, saabus heureka-moment siis, kui tal tekkis idee vana ja haige Arno asemel võõrsilt Paunverre tagasi tuua hoopis noor ja nägus Arno poeg, kes tekitaks filmis armukolmnurga ning paneks sündmused käima.²

„Talve“ ongi lihtne armastuslugu, kus Austriast isa kodukülla naasnud Arnold Tali on oma saabumisega nii sündmuste algataja kui ka kulminatsiooni looja, kui otsustab isatalust loobuda armukolmnurga teiste liikmete õnne hüvanguks.

Pool sajandit kestnud Lutsu filmisaaga lõppvaatust võib mõneti võrrelda mastaabilt kordades suurema, kuid eluealt ligemale kümnendi noorema „Tähesõdade“ („Star Wars“) sarjaga, mille mullu kinodesse jõudnud viimane osa³ sisaldab nii palju sooja nostalgiatunnet nuruvaid viiteid originaaltriloogiale ning püüdlusi kõikvõimalikke traagelniite kokku sõlmida, et tulihingeline „Tähesõdade“ fänn tunnetas tegijate püüdlustes pigem aukartust kui austust materjali vastu.

Mõistagi on suur osa sellest aukartusest olustikku sisse kirjutatud. Filmitegijaid ei saa põrmugi süüdistada selles, et paljude pool sajandit tagasi kinolinale jõudnud „Kevade“-laste elutee on näitlemisest suure kaarega mööda käinud. Filmivõtete ajal Austraaliast kodumaale käima tulnud Rein Aedma ehk Imeliku kaasamine filmi pakub nostalgialaksu asemel tühjavõitu stseeni, kus kaupmees Ollep (Harry Kõrvits) peab Imelikuga maha sama dialoogi, mille Toots ja Imelik on „Kevadega“ iga eestlase pealuusse raiunud. „Nimi on Imelik.“ – „Imelik nimi.“

Vanadest tegijatest kannavad suuremat rolli Riina Hein Raja Teelena ning Margus Lepa Kiirena. Viimase liiniga on tegijad hullanud mehemoodi. Ei saa juhus olla, et viimastel aastatel aina enam äärmusparempoolsusse kaldunud ühemeheraadiot kureeriva Lepa kehastatav Kiir on Saksa võimu ajal samuti raadiomeheks ülendatud. Veelgi grotesksem on otsus valida Eesti kõige poliitilisemalt laetud näitlemistaustaga inimese tegelaskuju poega mängima tegevnäitlejatest kõige julgemini poliitilistel teemadel sõna võttev Märt Koik, kes maailmavaatelisel skaalal Lepaga kokku kindlasti ei mahuks. „Talve“ linastumisaastal päevselgena mõjuvatel viidetel on potentsiaali kujuneda tulevastele põlvkondadele mõnusateks „lihavõttemunadeks“, mida tausta uurides hea avastada.

Riina Heina Teele pilgus on alles küll juba „Kevades“ poisse hullutanud kelmikust, kuid elusügisesse jõudnud daami traagika väljamängimine lõpuni ei õnnestu. Siinkohal ei aita kaasa ka stsenaarium, kus Teele kohati diametraalsed meelemuutused on üpris karikatuurselt välja joonistatud. Vanemast põlvkonnast sobitubki filmi kõige paremini Kõrvitsa kaupmees Ollep, kellel on tegevusliinis kindel koht ning kes pole filmi kirjutatud vanade teenete eest.

Vanakesed on „Talves“ siiski taustabänd. Sündmustik keskendub noorema põlvkonna ümber ning noorele plejaadile jääb tublisti mänguruumi. Kõige vähem saab end näidata pärast võtteid Londonisse näitlemist õppima läinud Franz Malmsten, kelle Arnold on olude sunnil üpris üheplaaniline tegelane ja tema peamiseks tegevuseks saab isatalus resideeriva orvu Maie (Hennessi Schmidt) lauanurgale hariva kirjanduse poetamine ning taamalt jälgimine, kuidas Oskar Tootsi (Karl Robert Saaremäe) ning Maie vahel tunded lõkkele löövad.

Romantilisele tundedünaamikale keskendumine lükkab filmis ajaloolise tausta tagaplaanile. Kahtlen, kas Priit Pulleritsu õhku visatud spekulatsioon, et „Talvet“ läbiv helgus ja kergus on seotud filmitegijate sooviga heroiseerida Teise maailmasõja Saksa aega,⁴ kuid 1942. aastale vähemalt eelduslikult iseloomulikku rõskust on filmis vähevõitu.

Vihjeid poliitilisele taustale siiski tehakse, kui Oskar Tootsi tutvustatakse vaatajale noormehena, kelle käitumist mõjutab isa küüditamine, kuid tema käitumismustrist on küüditamisest tulenevat kuklatunnet võimatu välja lugeda. Või on see tõesti nii peenelt sisse kirjutatud, et esmakordse vaatamisega ennast kätte ei annagi?

Tegijate aukartusele viitab ka kulminatsioonide kuhjumine. Kogu filmi vältel tegevusele innukalt kaasa elanud vaataja saab oma magusalaksu kätte juba siis, kui Oskar ja Maie leiavad läbi raskuste ühise õnne. Küüditatud Joosep Tootsi naasmine kodutallu paneb juba südame läikima ning Arno poja rituaalne hüvastijätt isaga annab tugevama pisaravooluga filmisõbrale viimase maksahaagi. Ühtlasi ei jäta lõpplahendus kahtlustki, et tegijate tahe on olnud teha rahvafilm, mille vaatamise järel võivad kõik Paunvere saaga enda jaoks lukku keerata.

Kogu selle jandi taustaks on imelised suvised loodusvõtted, mis oma esteetikalt ei jää alla Joosep Matjuse visuaalse pühakirja staatusesse kerkinud kaameratööle nii „Tuulte tahutud maas“ (2018) kui ka äsja kinodes jooksnud dokumentaalfilmis „Fred Jüssi. Olemise ilu“.⁵ Ilus lõpp igas mõttes. Kas ka mitmeplaaniline? See on juba omaette küsimus.

1 Indrek Tark, Romaani „Talve” autorsuse tuvastamine on justkui detektiivimäng. – Eesti Päevaleht 10. VIII 2019.

2 Hendrik Alla, Miks pole filmis „Talve“ Arno Talit? – Postimees 6. II 2020.

3 „Star Wars: Episode IX – The Rise of the Skywalker“, J. J. Abrams, 2019.

4 Priit Pullerits, Kus ja millega „Talve“ eksib? – Postimees 15. II 2020.

5 „Fred Jüssi. Olemise ilu“, Jaan Tootsen, 2020.