Sulev Keeduse filmide ilmasammas

Evald Aavik 24. I 1941 – 7. V 2024.

LAURI KÄRK

Evald Aaviku esimene filmiroll pärineb aastast 1968: sihvakas leitnant Aava Jüri Müüri filmis „Inimesed sõdurisinelis“. Aga õigupoolest oli tegu episoodilise osaga, nii et jätkem see kõrvale. Märksa intrigeerivamaks kujunes osatäitmine kümmekond aastat hilisemas Olav Neulandi „Tuulte pesas“ (1979). Siit alustagemgi.

Viimase suure sõja järgne aeg siinmail. Neulandi filmis näeme otsekui kahe tule vahel talupidajat, kes püüab kuidagi hakkama saada nii uue punavõimu kui ka metsavendadega, kuid kes sündmuste eskaleerudes jääbki päriselt kahe tule vahele. Tegevustiku katalüsaatoriks, halva õnne majjatoojaks, on tallu ilmuv tumm mees. Seda nimetut tumma meest, Võõrast, kehastabki ses filmis Evald Aavik.

Grigorijus Kanovičiuse ja Isaakas Fridbergase stsenaariumi algne pealkiri oli „Võõras“, see oli mõeldud Grigori Kromanovile (tänu kellele lugu Tallinnfilmi jõudiski) ning Kanovičiuse sõnul oli Kromanovile oluline-lähedane just Võõra kuju. Neulandi fookus on mõneti teine, millest annab tunnistust ka uus pealkiri. Aga austerlasest desertöör on ikka Võõras (ja mitte näiteks Tumm, mis ju tegevuslikult vaata et pareminigi sobinuks). Aaviku Võõras, kuigi võõras meie seas, ei saa sündmuste arenedes jääda kõrvaltvaatajaks, vaid haarab ise püssi.

Mark Soosaare autorifilmis „Jõulud Vigalas“ (1980) on olukord teine. Aaviku kehastatav Bernhard Laipman kuulub Vigala talupoegadega samasse keskkonda. Ta on üks nende seast, ainult et haritum, kursis XX sajandi alguse uute ideedega, ka sotsialismuse ahvatlustega. Laipman ei käinud küll 1905. aasta sündmuste käigus koos teiste talumeestega Vigala mõisa rüüstamas, kuid karistussalklased võtavad ometi ta koos teiste mässajatega kinni ning talle määratakse mahalaskmise asemel alul karistuseks mitusada vitsahoopi. Aga Bernhard Laipman on vaba mees, tema end peksta ei lase (mõni teine olnuks õnnelik üksnes peksuga pääsedes). Aaviku Laipman läheb püstipäi surma, valib idee nimel eneseohverdamise (Soosaare filmis leidub juudaseeklite motiivi näol riivamisi viide ka Kristusele, aga Bernhard Laipmani liin võimalikke allusioone ei võimenda). Olles küll justkui igati oma, jääb Aaviku Laipman tegelikult oma suguvendadele võõraks ja mõistetamatuks, üksnes filmi raamiva lugulaulu-legendina hoomatavaks.

Sellele ilmale võõraks jäämine, teise maailma või dimensiooni kuulumisega veelgi kaugemale minek olnuks keerukas, kui mitte küsitavgi. Aavik naaseb, naaseb aga hoopis teises kvaliteedis ja rollis. Ilmub ekraanile Sulev Keeduse „Georgicas“ (1998) Jakubina – otsekui Keeduse (filmi)maailma toestava ilmasambana. Tõsi, Aavikut näeme ka Keeduse varasemas „Ainsas pühapäevas“ (1990), ent sealne roll on rohkem n-ö sissejuhatus Aaviku suurrollidele koostöös Keedusega.

„Ainsas pühapäevas“ on Aavik isa rollis. „Georgicas“ on Jakubi võimalik sugulusaste saarele tema hoole alla saadetud Poisiga jäetud täpsustamata (ealiselt võiks ta sobida vanaisaks või -onuks). Ent Isa kuju on laiem kui üksnes bioloogiline mõiste ja sisuliselt peab Aaviku Jakub ikkagi täitma sellega sarnast funktsiooni.

Umbes kümnene Poiss, kes on kaotanud kõnevõime või mingil põhjusel otsustanud maailmaga mitte suhelda, saadetakse filmi alul saarele. Kas karistuseks? Tervenema? Pommipolügoniks muudetud saare ainsaks asukaks on kunagine misjonär Jakub, kes nüüd tegeleb mesilastega ja Vergiliuse „Georgica“ tõlkimisega ladina keelest suahiili keelde. (Millegipärast valis Dante just Vergiliuse enesele teejuhiks „Jumalikus komöödias“.)

Jakub ristib poisi Maecenaseks, räägib talle oma kunagisest misjonäriks olemisest Aafrikas, jagab mitmeid elutarkusi. Nii Jakubiga suheldes, saadetuna punalennukite ohtlikest pommiharjutustest, jõuab Maecenas oma mälupiltides psühhotrauma põhjustanud minevikusündmusteni ning hakkab juba päris filmi lõpus jälle rääkima. Pärast järjekordse pommirahe traagilisi tagajärgi ja Jakubi hukkumist saab Maecenas oma hääle tagasi. Vergiliuse „Georgica“ tõlkimine tänasesse maailma ja „Georgica“ maaharimistarkused on vilja kandnud.

Madis Kõivu ja Sulev Keeduse kirjapandule lihast-luust ekraanikehastust luues on Aavik igati ekspressiivne (kas ka Vanemuises varase Jaan Toomingaga kokkupuutumise mõju?). Küsimus pole pelgalt Aaviku mängutehnikas. Kas ei vaja ekspressiivsust-afekteeritust rohkemgi ekraani-Jakub ise? Kui vormi ja täiendavat tuge maailmas, mis küllastunud XX sajandi kataklüsmidest (paraku pole need kuhugi kadunud).

„Somnambuuli“ (2003) majakavaht Gottfrid, Aaviku teine suurroll Keeduse juures. Aaviku tegelaskuju üleinimeselik mission impossible osutus siin tõesti võimatuks – Gottfridil ei õnnestu üleüldist hävingut vältida. Aaviku viimaseks etteasteks Keeduse juures on Heino filmi „Mehetapja/Süütu/Vari“ (2017) viimases novellis. Jällegi isa rollis. Isa, kes päikesevarjutuse kumas sumpab merre, valib sel viisil lahkumise.

Heino jäigi Aaviku viimaseks osaks filmis. Nüüd on ta ka ise lahkunud.