Suurem kui ooper ise

Maailma kuulsaima tenori Luciano Pavarotti sõnul seisnebki ooperi ilu selles, et sa ei tea kunagi, kas järgmine noot õnnestub

ANNE AAVIK

Dokumentaalfilm „Pavarotti“ (USA 2019, 114 min), režissöör Ron Howard, stsenarist Mark Monroe, operaator Michael Dwyer.

Luciano Pavarotti (hääldada tingimata liialdatult itaaliapäraselt!) on suur ja vastuoluline nimi. Ühelt poolt vaimustava tehnika ja loomuomase näitlemisandega ooperiartist, teisalt kommertstenor, kes puges triviaalsete laulukeste abil masside südamesse. Tema kontserdid olid rahvarohkemad kui laulupidu – New Yorgis ja Pariisis kuulas teda korraga ligi pool miljonit inimest. Pavarotti plaate on müüdud üle 100 miljoni ja juunis esilinastunud dokumentaalfilm on paari kuuga toonud sisse üle viie miljoni USA dollari.

Mõned on ooperilauljad, aga tema oligi ooper ise,“ ütleb U2 liider Bono eelmises Pavarottist valminud dokumentaalfilmis „Pavarotti portree“.1

Kaduva liigi esindaja

„Ta harjus kõike saama. Kui ta oleks nõudnud kanapiima, siis ilmselt oleksid kõik tormanud kana lüpsma,“ ütleb uues dokumentaalfilmis laulja esimene abikaasa Adua.

Pavarotti-sugune diiva on XXI sajandil väljasurev liik. Tänased Rodolfod ja Violettad käivad pigem jala, seljakott seljas (küllap seetõttu ongi nad reeglina saledad). Neil on maitsekad brändirõivad, hommikuti jooga eratunnid, lapsed ja koerad, sadu jälgijaid Instagramis. Aga neil puuduvad eralennukid, karusnahksed keebid ja haruldased juveelid. Näiteks maailmakuulus New Yorgi Metropolitani kauaaegne esimetsosopran Dolora Zajick lendas sel kevadel Eestisse turistiklassis. Pavarottil oli muidugi isiklik lennuk – ega ta tõttöelda poleks tavalennuki istmele mahtunudki.

Kõigi lugematute austajate kiuste polnud Pavarotti sugugi kõigi ooperisõprade iidol – selleks oli ta end liiga tihedalt popimaailma mässinud. Aga tema häält oli võimatu mitte tunda. See oli küll ilus, kuigi vahel juba natuke tüütu. Liiga sageli kõlas tema soe ja magus „O sole mio!“ kaubanduskeskustes või kiirtoidukohtades. Seebised hittaariad kulusid kõigile pähe, aga olid endiselt armsad. Ooperiajaloo kõige osavama pisarakiskuja Giacomo Puccini ooperid olid Pavarotti lemmikud ja olgugi, et ta neid laulis söögi alla ja peale, ei tüdinud publik kunagi.

Laulev pagar ja teisi itaalia klišeesid

Pavarotti elukäik näikse väärivat pigem ooperilibretot kui filmi. Lühidalt võiks selle kokku võtta umbes nii: maailmakuulsa palsamiäädika kodulinnas Modenas kasvas suure hulga naiste keskel üks võluv poisike, keda kõik hellitavalt Lucianinoks kutsusid. Ema Adele töötas maailma tuntuima ooperi „Carmen“ peakangelanna kombel sigarivabrikus. All pagaritöökojas kõlas lakkamatult isa kaunis tenorihääl, saateks jumalik värske ciabatta lõhn. Pojakesel soovitati laulmisele mitte mõeldagi, omandada korralik haridus ja saada kooliõpetajaks. Aga saatust ei peta – häälejumala teenriks sündinu sattus siiski peagi püünele. Esialgu pigem väikestele lavadele. Aga nagu ikka, pani tema maailmakuulsusele aluse pime juhus – haigestunud tipptenor Giuseppe di Stefano asendamine aastal 1963 Londoni Covent Gardenis Puccini ooperi „Boheem“ esimese armastaja Rodolfo rollis.

Pavarotti elukäik näikse väärivat pigem ooperilibretot kui filmi. Luciano Pavarotti koos oma viimase naise Nicolettaga .

Kaader filmist

Olgugi, et uues filmis pole fookuses Pavarotti karjääri algusaeg, kujuneb see esimene tähelend üheks tähtsaks episoodiks. „See, et kõigi lemmik di Stefano jäi haigeks ja tuli otsida asendaja, oli publikule suur pettumus. Aga õnneks olin see asendaja mina!“ meenutab Pavarotti ise relvitukstegeva siirusega.

Muidugi tuleb juttu tema Londoni lavapartnerist, kuulsast Joan Sutherlandist, aga kui ekraanile ilmuvad mustvalged fotod 28aastasest Lucianost koos oma esimese partneriga selles rollis, tahaks teha stoppkaadri. Piltidel on lauljatar, kelle nimigi tundub kummalisel kombel filmist üldse välja jäänud. Kui siiani võis filmi vaadates arvata, et režissöör Ron Howard on ise suur ooperigurmaan, siis nüüd reedab ta end. Rodolfo armastatut Mimid kehastas kodulinnas Modenas selles rollis kuulsaks saanud Mirella Freni. Itaalia ooperilauljate hulgas on ta viimane suurte sopranite reas. Küllap on iga tõsisem ooperihuviline näinud 1963. aasta Franco Zeffirelli La Scala lavastuse salvestist koos legendaarse dirigendi Herbert von Karajaniga. Just Karajan on ka üks Pavarotti kui ooperilaulja edu võtmeisikuid. Tema nõudmisel jõudis Pavarotti samal aastal ka La Scalasse – alles pärast Londoni tähelendu. Luciano ja Mirella olid aga palju enamat kui lihtsalt lavapartnerid – võiks öelda, et piimavend ja -õde. Nende emad töötasid nimelt mõlemad sigarivabrikus ja ehk andis lapsukeste ühine amm ka oma panuse suurte lauljate rammusale karjäärile? Mirella Freni esimene abikaasa, pianist ja dirigent Leone Magiera oli ühtlasi Pavarotti kauaaegne klaverisaatja ja lemmikdirigent.

Ekstsentriline naistelemmik

Teistest jumaldatud ooperilauljatest erineb Pavarotti aga ka selle poolest, et ühel hetkel jäävad ooperimajad talle väikeseks. Oma esimese agendi Herbert Breslini soovitusel hakkab ta andma soolokontserte. Hiljem vallutab staadionid ja hiidareenid, kus seni esinesid vaid rokkstaarid. Peagi on Pavarotti nimest saanud tööstus, milles pöörlevad muinasjutulised rahasummad. Paljud varasemad ooperitähed on kuulsuse najal sülle kukkunud varanduse tuulde lasknud üle mõistuse luksuslikku elustiili nautides ja lõpetanud oma päevad üksinduses ning viletsuses. Pavarotti sellesse lõksu ei lange. Muinasjutuliselt rikkana pühendub ta heategevusele, aidates lapsi sõjakolletes. Howard pöörab sellele osale Pavarotti elust samuti rohkelt tähelepanu. Nagu laulja ise räägib, koges ta enne teise maailmasõja algust sündinud lapsena ka sõjakoledusi. Aga Howard ei lähe nii kaugele, et väita, nagu olekski kogu raha läinud pagulastele – näeme Pavarottit ka kuumaõhupalliga sõpradele külla lendamas.

Pavarotti kaasaegsed sellest linateosest palju uut teavet ei avasta, küll aga sobib see linateos kindlasti ka ooperikauge inimese õhtu sisustamiseks. Muusikaajalukku tundmatute faktide lisamise asemel püüab uus film otsida nii varasematest kui uutest intervjuudest laulja inimlikku poolt. Selles osas on kõige tähtsamaks allikaks muidugi laulja esimene abikaasa Adua Veroni, samuti tema tütred ja ka teised armastatud naised. Eks oli ju laulja muinasjutulise edu saladuseks just tema tohutu menu vastassugupoole seas. Youtube’ist võib vaadata kõnekat episoodi NBC telesaatest „60 minutit“, mis on filmitud Barbadosel. Luciano on 66aastane ja tema abikaasa Nicoletta 32. Pavarotti naeratab. „34 aastat vahet. Pole paha, eks?“

Tema isiklik elu pole olnud just katoliiklik. Pavarotti ekstsentriliselt võluv isiksus tõmbab naisi ligi ja olgugi, et tema esimene abielu kestab kaua, tekib tal peagi 10 kuud aastas kontsertreisidel viibides abieluväline suhe. Howard ei anna lauljale siin hinnangut ja jääb üle vaid imetleda kõigi nende kaunite naiste kannatlikkust, olgugi et Pavarotti käitus nagu väike poiss, kes haarab üha uute ilusate asjakeste järele, pole sinjoorade esinemises tunda haavumist. Küllap on nüüdseks petmised ka andeks antud. No kuulge – tema sarmile ei suuda vastu panna isegi printsess Diana! Filmi on jõudnud üks salvestis meistrikursuselt, kus publik võib esitada küsimusi. „Kõigi publikus istuvate naiste nimel võin ma kinnitada, et me armastame suuri mehi. Eriti suure häälega suuri mehi. Kas teie eriti hästi emmatav ümbermõõt aitab kaasa ka teie hääle kõlale?“ küsib poisipeaga naine kuulajate müriseva naeru ja aplausi saatel. Pavarotti näib meelitatud. „Otse loomulikult!“ vastab ta moonutatud bassihäälega. „See on üks suurimaid komplimente, mis mulle on tehtud! Teine oli see, kui üks mees tänaval mulle otsa jooksis ja ütles: vabandage, ma ei pannud teid tähele.“

See tujukas Hääl

Pavarotti on peale traagiliste esimeste armastajate kehastamise ka võimekas komödiant, aga number üks on muidugi Hääl. Massidele tehtud filmis on loomulikult asjakohane püüd mõtestada, miks mõni tämber niivõrd inimesi võlub. Sõna saavad laulja kaasteelised, nt teised kolme tenori bändi liikmed Jose Carreras ja Placido Domingo, aga ka sopran Angela Gheorgiu – kolleegid, kel jätkub vaid ülistavaid sõnu ja kes mõtestavad toredasti klassikalist vokaali lahti. (Leidub ka arvustajaid, kelle sõnul oleks see osa võinud olla asjatundlikum, aga kui huvitav saaks erialaterminitest kubisev laulmise köögipool olla laiemale vaatajate ringile?) Võluvalt ebasooneutraalne on Domingo selgitus, miks on sõna „hääl“ nii mitmes keeles naissoost. Punkti paneb Pavarotti enda vastus küsimusele, kas ta võib alati kindel olla, et kõrge noot tuleb õigel hetkel välja. „Ei! Aga selles seisnebki ooperi ilu,“ vastab tenor.

Kriitikuid esindab vaid ameeriklannast tipptegija, New York Timesi ja Washington Posti arvustaja Anne Midgette, kelle hinnangud on samuti sõbralikult meelestatud. Ja eks on temagi mõnevõrra juba ooperikuningaga seotud, sest kirjutas koos filmis esineva mänedžeri Herbert Bresliniga agendi ja tenori suhetest 2004. aastal ilmunud raamatu „Kuningas ja mina“. Võiks muidugi küsida, kas ei oleks võinud sõna anda ka mõnele Pavarottiga koos proovi tehes end hulluks vihastanud dirigendile, sest kuuldavasti polnud ta alati just ingel. Temaga Covent Gardenis töötanud dirigent Richard Bonynge näiteks on meenutanud, et tema hääl polnudki nii suur kui mäletatakse, see oli eeskätt isikupärane ja kaunis. Bonynge väidab ka, et Pavarotti ei osanud nooti lugeda. Selle väite oleks ju võinud kinnitada või ümber lükata mõni Pavarotti kauaaegne pianist nagu näiteks mainitud Mirella Freni abikaasa, kuid Howard pole sellele teemale üldse tähelepanu pööranud, ja tema vaatenurga puhul oligi ilmselt targem jätta kaadritagused intriigid tähelepanuta.

Teine teema, millest Howard on osavalt mööda vaadanud, on aastaid kõmulehtede esikaasi inspireerinud arv – laulja uskumatu kehakaal. Aitäh, Ron Howard, et see teema välja jäi, sest laulja eluajal kuulsime sellest söögi alla ja peale. Olgugi, et saame filmist teada, kuidas Pavarotti veab kontsertreisidele kaasa kilode kaupa parimat parmesani juustu, värsket pastat ja maitsvat oliivõli – laulja teeb ka hotellides peatudes alati ise süüa. On ta ju pärit Modenast, linnast, kus asub eelmisel aastal maailma parimaks kuulutatud restoran.

„Kas see toit ei tee mitte paksuks?“ küsib telesaatejuht, kui sinises dressipluusis laulja riivib köögisaates kokates pastale hirmuäratava koguse juustu. „Ei mingit kahtlust!“ naeratab Pavarotti kui päike.

Oscari pälvinud režissöörid ei võta ooperilauljate eluloofilme just sageli teha. Lauljaid, kelle saatus läheb korda miljonitele, polegi ooperiajaloos nii palju. Viimati valmis 2017. aastal Tom Volfi silmapaistvalt hea linateos legendaarsest sopranist Maria Callasest.2 Neid filme ühendab see, et autor pole lähtunud staare ümbritsenud meediakärast ja kurioosumitest, vaid on oma objekti vaadelnud umbes niisuguse imetlusega nagu lepidopteroloog haruldase liblikaliigi esindajat. Nende filmide (nagu ka isiksuste) vahele võiks tõmmata teisigi paralleele. Mõlemad sadade tuhandete lemmikud olid neid ümbritsevast kaaskonnast hoolimata pigem üksildased inimesed. (Seda võiks muidugi öelda kõigi ooperitähtede kohta. Kes pole valmis veetma pikki üksildasi õhtuid kõledates hotellitubades, jätku hääleharjutused kiiresti sinnapaika).

Nii nagu Tom Volf ei pannud filmi sisse Maria Callase salvestisi ajast, mil ta oli juba hääle kaotanud, ei rõhuta ka Howard ooperimaailmale truudust murdnud laulja hilisemaid tervisest lähtuvaid hääleprobleeme. Filmis kõlavad peamiselt salvestised laulja hiilgeajast, ja sümpaatne on mõlema filmi puhul see, et enamjaolt lastakse lauljal pikk aaria ka lõpuni laulda. Ligi kahetunnisesse filmi on mahtunud piisavalt muusikat, et ülevaate saaks ka suure tenori karjääriga vähem kursis olev vaataja.

Ilu ja ülevad tunded

Ma ei taha vastu vaielda minuga samal seansil viibinud Leida Rammole, kellele Pavarotti film sugugi ei meeldinud. „Trafaretne,“ põhjendas kogenud näitlejanna kõrvalistujale. Jah, see film on pungil ooperlikke liialdusi ja äraleierdatud aariaid, aga töötab sellest hoolimata just tänu sellele, et Howard ei taotle iga hinna eest objektiivsust, vaid näitab, kuidas ja miks saab sellest maapoisist miljonite iidol. Mina pole kunagi Pavarotti fänn olnud, aga see film tekitas minus kahjutunde, et ma ei elanud laulja hiilgeajal ega saanud teda päriselus kuulata. Mõni salvestis rabab oma ehedusega nagu lööklaine, ja see kinnitab ka usku ooperi tulevikku. Kinoülekanded tippteatrite etendustelt on juba saanud igapäevaseks ja keegi ei kahtle enam, kas satelliidi vahendusel vaadatav etendus kaasa haarata suudab.

Faktitruu kriitik küsib muidugi, et miks on niivõrd palju negatiivset filmist välja jäänud. Howard laseb meil pigem uskuda, et „geenius on igavene“, sest tema nõrkuste paljastamine ei annaks kellelegi midagi. Filmi-Pavarotti on umbes sama tõetruu kui ooperi peakangelane, primo uomo, keda iseloomustab eeskätt ebainimlik üllus. Publik on rahul, kui peategelane annab oma elu kas armastatu heaks või kõrgete ideaalide nimel. (Olgugi, et tavaliselt osutub ohver asjatuks ja kurja saatuse keerdkäikude tagajärjel hukkuvad kõik ooperi tegelased.) Üks XX sajandi mõjukamaid ooperilavastajaid, itaallane Franco Zeffirelli on öelnud, et publik tahab ooperis unistada, kogeda ilu ja ülevaid tundeid. Ja täpselt seda võimaldab meil teha ka Pavarotti film. Näha, et kõigepealt oli ta hea mees, kes tahtis teisi õnnelikuks teha. See ei tulnud tal alati hästi välja, aga kristlikult jätab Howard esimese kivi heitmata.

„Missugusena sa tahad, et sind mäletataks?“ küsib Pavarotti viimane abikaasa Nicoletta oma mehelt. „Tahan, et mind peetaks meeles lauljana, kes viis ooperi rahva sekka,“ ütleb Pavarotti.

Ron Howard austab laulja tahet, ja oma tööd see režissöör oskab. Mul on ükskõik, kas Pavarotti tundis nooti või kas Howard on üldse kunagi oma elus ooperis käinud. Vaadake see film ära ja nutke, palju tahate. Või naerge. Postuumne armumine on garanteeritud.

1 Dokumentaalsari „Legendid“, 11. hooaja 6. film „Luciano Pavarotti“ („Legenden: Luciano Pavarotti“, Saksamaa 2010, 45 min), režissöör Esther Schapira.

2 Dokumentaalfilm „Maria by Callas“ (Prantsusmaa 2017, 119 min), režissöör Tom Volf.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht