Suurkiskjate hääl läbi Ilvesmehe suu

Loodusdokumentalistikas portreteeritakse üha enam karaktereid, kelle hinges mängib loodus suurt, kui mitte peamist rolli.

ELIISA PASS

Dokumentaalfilm „Ilvesmees“ („Ilveskuiskaaja“, Soome-Eesti 2023, 80 min), režissöör Juha Suonpää, stsenaristid Hanna Kaihlanen ja Juha Suonpää, operaatorid Juha Suonpää ja Alexander Markus Lembke, heliloojad Tanel Kadalipp, Kimmo Helén ja Puuluup, produtsendid Pasi Hakkio ja Liis Nimik.

Viimasel ajal on dokumentaalžanris esile tõusnud inimese ja looduse suhte mõtestamine ning inimese osa ökosüsteemis. Enamik neist filmidest lahkab inimese ahnuse ja tarbimisharjumuste mõju loodusele, ent üha enam portreteeritakse ka karaktereid, kelle hinges mängib loodus suurt, kui mitte peamist rolli. Juha Suonpää „Ilvesmees“ on üks sellistest filmidest, kust ei puudu ka tugev looduskaitsesõnum.

Ehkki „Ilvesmees“ on kahtlemata loodusfilm, ei saa sellest rääkida, mainimata peategelast, Ilvesmees Hannu Rantalat. Kohati krehvtise ütlemisega mees on leidnud looduse uurimises oma pelgupaiga ja eluviisi. See, kuidas Hannu kõneleb loodusest ja selle asukatest, peegeldab tema sügavat austust ja armastust looduse vastu, eriti siis, kui ta kirjeldab, kuidas ta juba nooruses armastas metsa kaduda. Sellegipoolest jääb Hannu isiksuse kujunemine loodusemeheks saladusse. Tagantjärele mõeldes oleksin sellest kindlasti rohkem teada saada tahtnud. Ent vaadates, kuidas ilvesemaskiga mees öösiti mööda laant ringi lippab, ei olnudki Hannu kujunemislugu filmi seisu­kohalt enam esmatähtis.

Nagu igal looduseuurijal, on ka peategelasel Hannul oma lemmikobjektid – ilvesed. Oma kodukandi ilveste käitumise uurimisele, nende filmimisele ja kaitsmisele pühendab ta lõviosa oma elust. Gerard Durrelli sarnaselt kirjeldab ta iga ilvese isikupära ja loomuomadusi, tehes vaatajaile niigi põneva liigi veelgi ligitõmbavamaks. Nii nagu omistame koduloomadele iseloomujooni, tuletab „Ilvesmees“ vaatajale meelde, et ka ulukitel on need omadused olemas. Mis siis, et ulukite statistika kajastub sageli vaid arvudes ja küttimismäärades. [—] „Nagu nad oleksid mingid kloonid! Iga loom on ju omaette isiksus,“ imestab ka filmi peategelane Ilvesmees ise. Peale „Ilvesmehe“ ja tema hoolealuste etendavad filmis kõrvaltegelasi teised tavalised metsaelanikud. Kuna filmis esinenud liigid on esindatud meie looduseski, tuuakse vaataja ühtlasi ka Eesti loodusele lähemale.

„Ilvesmehe“ teeb kunstiliselt väga originaalseks rajakaamerate kasutamine. Seda meediumi on kasutatud üksnes ulukite ja lindude teadusandmete kogumiseks ja seireks. See, et enamik materjalist on filmitud puu või sellesarnase objekti külge kinnitatava staatilise kaameraga, ei kõla paljutõotavalt. Ometi teevad rajakaamera staatilised võtted „Ilvesmehe“ omanäoliseks paigalseisvaks rännakuks. Vaatajatel on eriti lõbus näha hiiglaslikke ilvesesilmi endale rajakaamerast otsa vaatamas või näha, mis juhtub siis, kui mõni loom rajakaamera avastab – kes katsub jalaga, kes hambaga. Vaataja näeb ka rajakaamerate tehnilist arengut läbi aastakümnete, sest filmis kasutatakse ka aastakümnete vanuseid rajakaamerate jäädvustusi, mil peategelane oli hulga noorem. Rajakaamerate mustvalged võtted ja summutatud helid mõjuvad unenäoliselt ja kummastavalt justkui arthouse-eksperimentaalfilmis.

Teine „Ilvesmehe“ tugevus on Puuluubi loodud originaalmuusika. Peaaegu katkematu heliriba loob filmile kindla rahuliku rütmi, mis koos rajakaamerate jäädvustuste ning Ilvesmehe looduskirjeldustega viivad meditatiivsele rännakule. Vähe sellest, et kindlasti soovin „Ilvesmehe“ heliriba eraldi albumina kuulata, ei kujuta ka ühtegi teist artisti Ilvesmees Hannu ja tema ilveste tegemisi illustreerima. Nii et kui Puuluubi kunstiline tõsiseltvõetavus eurokarussellile minekuga kellegi silmis langes, siis taastab selle kindlasti „Ilvesmehe“ kogemus.

Suurkiskjate küttimise kriitika

Viimasel ajal üha kasvanud mure looduse pärast kajastub paratamatult ka „Ilvesmehes“. Kui kodumaistes filmides „Vara küps“ ja „Fred Jüssi. Olemise ilu“¹ teeb hingevalu metsade kadumine suure raiesurve tõttu, siis „Ilvesmees“ liigutab valupunkti hoopis ulukite (sala)küttimise poole. Rajakaamerate ülesvõtetest ei puudu ka jahimehed ja püssikärgatused, mis toovad vaatajateni ulukite elu küttimishooaegadel. Nendel hetkedel muutuvad Ilvesmehe hääl ja nägu murelikuks ja morniks – raske on saada sõbraks oma kodukandi ilvestega, kui küttimishooaja igal hetkel võib uurimisobjekt püssikuulist elu kaotada. „Ilvesmehes“ ei analüüsita küttimis­kvoote ja -statistikat kordagi arvudes ja protsentides, vaid iga hukkunud ilvest kirjeldatakse detailselt ja empaatiliselt, seades kiskjajahi eetilisuse küsitavaks. Kuna suurkiskjatel, sh ilvestel, on toiduahelas ülesanne hoida endast väiksemate kiskjate arvukust kontrolli all,² oleks ilvese ökoloogilist rolli võinud filmis komplekssemalt käsitleda.

Ehkki Eestis salaküttimist taunitakse, on jahindusteadlane Tiit Randveer tunnistanud, et võrreldes Skandinaavia maadega on Eestis salaküttimist vähe uuritud.³ Samuti pole teada, kui palju on viimastel aastatel ilveseid hukkunud salaküttide käe läbi,⁴ ning kuna Eesti ilvestel läheb võrreldes möödunud kümnendiga hästi ning jahikvoot on praegu 0, ei paista ka huvi salaküttimist uurida suur olevat. Filmis esinenud ilvestega on Eestis sama suure küttimissurve all karud ja hundid, mis on teravalt silma jäänud nii loomakaitsjatele⁵ kui ka ökoloogidele. „Me peaksime üritama sellisest „igaks juhuks tapame“ mõtteviisist eemalduda ja riik võiks selles eeskujuks olla. Või peaks hoopis hakkama turustama mett sildiga „Tootmise käigus ei tapetud ühtegi mesikäppa [—],“ arutleb linnukaitse spetsialist Kunter Tätte.⁶ Kui „Ilvesmehe“ lõputiitrites ilmneb, et filmi peategelane Hannu on esitanud Soome ülemkohtule kaebuse, et ilvesepopulatsiooni haldamine küttimismahu tõttu on ebaseaduslik, siis Eestis käivad samasugused lahingud MTÜ Suurkiskjad eestvedamisel hundi- ja karupopulatsiooni üle. Seega on „Ilvesmehe“ kui Soome-Eesti koostööfilmi puhul võrreldavad ka kahe riigi jahi(eetilised) probleemid, mitte ainult sarnane fauna.

„Ilvesmees“ pole ainult film ühe looduseuurija maailmatajumisest ning tema murest looduse pärast, vaid tänu rajakaamerate nutikale kasutamisele korralik sissevaade meie metsade ulukite ellu. „Ilvesmeest“ eristab paljudest loodusdokkidest originaalne operaatoritöö ja montaaž, mis peale loodusharidusliku aspekti pakub ka kunstilist elamust.

1 „Vara küps“, Martti Helde, 2024; „Fred Jüssi. Olemise ilu“, Jaan Tootsen, 2020.

2 M. Pasanen-Mortensen, M. Pyykönen, & B. Elmhagen, Where lynx prevail, foxes will fail –limitation of a mesopredator in Eurasia. Global Ecology and Biogeography, 2013, 22, 868–877.

3 Tiit Randveer, Salaküttimine vääriks uurimist. Eesti Jahimeeste Selts, EJ 4/2018.

4 Tuuli Jõesaar, Üliharuldaseks jäänud Eesti ilvesed pole enam hädaohus. – Eesti Päevaleht 2. I 2024.

5 Loomuse kommentaarid ja soovitused keskkonnaameti eelnõule koos lisadega „Hundi küttimismahu kehtestamine 2023/2024. jahiaastaks”. Loomus MTÜ, 6. XI 2023.

6 Kunter Tätte, Pole looma, pole probleemi. Või on? – ERR 30. XI 2023.