Suvise seikluse ootus

„Suvetüdruk“ veedab aega sündmusi jälgides, ent mitte neis osaledes. See on film suurekssaamisest ning sellega kaasnevatest ootustest ja igatsusest.

BRIGITTA DAVIDJANTS

Mängufilm „Suvetüdruk“ („Une fille facile“, Prantsusmaa 2019, 92 min) režissöör-stsenarist Rebecca Zlotowski, operaator Georges Lechaptois. Osades Mina Farid, Zahia Dehar, Nuno Lopes, Benoît Magimel, Clotilde Courau jt.

Naiseks kasvamine on kummaline aeg, on ilmselt nii mõnigi naine tagantjärele tõdenud. Lõputu ootus, et midagi juhtuks. Kusjuures vahel võib end avastada ka sündmuste juures, ometi mitte nende keskelt või ise neid käivitamast.

Just sellisest atmosfäärist on kantud ka Rebecca Zlotowski film „Suvetüdruk“, mille tegevus toimub Cannes’is (ka film ise linastus mullu Cannes’i filmifestivalil). Film jälgib värskelt 16aastaseks saanud koolitüdruku Naïma (Mina Farid) suve Pariisist külla sõitnud nõo, seksuaalselt eneseteadliku ja firmaaksessuaaridega kaunistatud 22aastase Sofia (Zahia Dehar) seltsis. Suvi veedetakse peamiselt vanema ja rikka Andrès’ (Nuno Lopes) ning tema sõbraga. Puudu ei jää ei pidudest sumedates suveöödes, kallitest kingitustest ega ka seilamistest Andrès’ luksusjahil. Kuigi filmi tegevus on paigutatud glamuurihõngulisse Cannes’i, elab Naïma pigem tagasihoidlikult koos emaga, kes töötab kõrgklassihotellis koristajana. Sel moel juhib film juba algusminutitel tähelepanu klassiküsimusele, sest glamuursest keskkonnast hoolimata ei ole peategelasele antud glamuurset päritolu, küll aga ihalus selle järele.

Klassiküsimuse kõrval on „Suvetüdruk“ esmajoones film noorte naiste omavahelisest dünaamikast, mis filmis peene tundlikkusega välja mängitakse. Sofia võib Naïmast olla küll vaid kuus aastat vanem, ent oh kui palju kapitali annavad selles vanuses need mõned aastad! Sofia käes on võti, mis avab nooremale nõole ukse Cannes’i sellesse maailma, mida maailm teab tänu filmidele – rikkasse ja suurejoonelisse, ent küllap paljude kohalike jaoks siiski illusoorsesse. Mõni ime siis, et suvine üksluine töö koos emaga hotellis ei olegi noorema peategelase silmis enam korraga nii paeluv. Naïma õpib iga päev ennast lavastava Sofia pealt, kuidas naine ei peagi otsima armastust, vaid talle on lubatud tahta üksnes seiklusi. Sama palju õpib Naïma seda, kuidas naised kasutavad oma seksuaalsust ja välimust elu nautimiseks, ihaledes küll olla Sofia, ent tajudes selgelt isiklikke piire. Muide, võib-olla polegi asi Naïma ja Sofia vanusevahes, vaid selles, et Naïma ei ole Sofiaga samast puust, seda ise veel teadmata.

Kuigi Naïma liigub Sofia järel nagu vari, jääb talle vaid pealtvaataja roll. Kohmakad katsed mängida samasugust saatuslikku naist lõpevad naeruväärselt, rõhutades eriti just peategelase noorust. Puhtsubjektiivselt on sellistes lahendustes midagi ääretult sümpaatset, sest filmi vaatama asudes tundus väga sedamoodi, et tegemist on järjekordse filmiga vanade meeste ja noorte tüdrukute tõmbumisest ja tõukumisest. Eks ole, Andrès’l on ju ka parim sõber, mõtlik Philippe (Benoit Magimel), kelle seltsis Naïma ohtralt aega veedab. Muide, sama palju kui seksuaalsusest ja sensuaalsusest on see film kahe eri vanuses tüdruku sõprusest – tingimusteta ja hoolivast, mis on veel üks motiiv, mida kunstis vahest liigagi harva näeb.

„Suvetüdruk“ jälgib värskelt 16aastaseks saanud koolitüdruku Naïma (Mina Farid, paremal) suve Pariisist külla sõitnud nõo, seksuaalselt eneseteadliku ja firmaaksessuaaridega kaunistatud 22aastase Sofia (Zahia Dehar) seltsis.

Kaader filmist

Mõni liin tundus esmapilgul ka pisut poolik, näiteks vihjatakse filmi alul Sofia ema hiljutisele surmale. Ent kuidas haakub see ülejäänud looga ja millist mõju avaldab see Sofia karakterile, jääb suuresti publiku tõlgendada. Ka Naïma ema (Loubna Abidar) jääb tabamatuks varjukujuks, kuigi mõni sõnum tal justkui kanda oleks. Samamoodi jääb pealispindseks Naïma sõprussuhe gei Dodoga (Lakdhar Dridi), kelle Naïma tähenduslikul hetkel hülgab. Selle asemel et minna näitlemiskatsetele sõbrale appi, valib Naïma hoopis jahil seilamise Itaalia rannikule. Ent kui järele mõelda, siis kas pole seegi üks osa suureks saamisest – sõprade leidmine, kaotamine ja taasleidmine laheneb sageli justkui möödaminnes, ühe suure kallistusega. Noore inimese fookuskaugus kipub vahel olema lüheldane ja Naïma tegelaskuju pole siin erand.

Muide, geist parima sõbra tegelaskuju mõjub filmis uue aja märgina, kus nähtavust pakutakse kõigile ühiskonnarühmadele, keda varem ei peetud sobilikuks filmidesse sisse kirjutada – või siis ei tuldud selle pealegi. Samamoodi peegeldab uue ajastu vaimu näitlejate valik, kellest kaks naispeategelast ja parim sõber Dodo on prantsuse-alžeeria päritolu. Ja kuigi režissöör ise on poola-juudi taustaga, võib sellist valikut tõlgendada ka prantslaste võimalusena tegeleda oma koloniaalminevikuga.

Keerulistest teemadest hoolimata on režissöör valinud sooja sensuaalse pildikeele, mida raamistab klassikaline muusika barokist romantismi ja impressionismini välja. Paiguti mõjub selline muusikavalik ootamatult ja originaalitsevalt. Filmis on ka allusioone prantsuse uue laine kinoklassikale. Need on filmid, mis on ilmselt tuttavad paljudele postsoveti lastele. Juba avakaadrid, kus näidatakse Sofiat mererannal nautimas on keha ja alastust, tekitavad kummalise tuttavliku tunde. Justkui oleks seda kõike näinud – aga ei ole ka. Reaalsuses parafraseerib see stseen Éric Rohmeri filmi „Kollektsionäär“* aastast 1967 ning režissöör on möönnud ka filmi mõjusid, kuigi erinevalt „Suvetüdrukust“ on Rohmeri filmis subjektsus kindlalt mees­tegelaste käes.

Ohtralt alastust ning Sofia nukulikult tuunitud välimus võib tekitada ka küsimuse, kuivõrd kasutab režissöör filmis naisi mehe pilgu jaoks. Tundub, et režissöör on jäänud oma naistegelaste suhtes siiski ausaks. Ta annab suure­päraselt edasi oma tegelaste karaktereid ega pisenda neid vaataja silmis. Ta on valinud suurepärased näitlejad rollidesse, mis on kirjutatud justkui täpselt neile. On ju režissöör intervjuudes ka möönnud, et Sofia tegelaskuju luues oli tal silme ees konkreetne inimene, kes jõudis aastate eest prantslaste teadvusse skandaaliga alaealise eskorttüdrukuna.

Režissöör ei anna oma tegelastele ka moraalseid hinnanguid – mis mõjub eriti mõnusalt, sest selliste tegelaskujude puhul olnuks seda lihtne teha. No kes ei oleks ilma stereotüüpideta, eriti kui meile visandatakse ultraseksualiseeritud kunsthuulte ja -rindadega naine, kes kõneleb sensuaalselt hingestatud häälega? Üks võtmestseenidest on siinkohal selline, kus vanem naine küsib endast hulka nooremalt Sofialt, miks ta oma ilu nõnda rikub, kusjuures vestlus jätkub Marguerite Duras’ romaanide teemal. Sofia ei taha alul vastata, milline romaan teda enim kõnetanud on, ning publik ootab juba hinge kinni pidades, kuidas noor naine nüüd lolliks tehakse – ja ometi ei valmista režissöör publikule seda rõõmu. Samal ajal puudutab režissöör nõnda järjekordset delikaatset, ent levinud probleemi – naiste omavahelist misogüüniat, mis sageli on looritatud intellektuaalse tasalülitamisega.

Nagu eespool öeldud, pole see just film, kus igal sammul midagi toimub – kõik leiab aset justkui möödaminnes, mõnusalt kerges ja helges toonis. Režissöör ei ole oma loo jutustamiseks valinud sisutihedat süžeed, vaid meeleolupilte, ja paiguti üksikuna mõjuvaid stseene, millest tuleb publikul endal narratiiv kokku sättida. Rohkem on see film suurekssaamisest ning sellega kaasnevatest ootustest ja igatsusest. Paljugi jäetakse ütlemata ja publikul lubatakse vaid aimata, milliste dilemmadega tegelased parasjagu põrkuvad. Ühtegi traagilist tagajärge ei ole, miski ei muutu põhjapanevalt ja igaveseks ja elu jätkub sügisel sealt, kus see pooleli oli jäänud. Eks see ole maitseasi ning võib juhtuda, et selline tüüne kulgemine jääb mõnele igavaks – aga mine tea, ehk mõnda teist just paelubki.

* „La collectionneuse“, Éric Rohmer, 1967.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht