Taju uste võti

Madis Kolk

Vallo Kepp on näilise pretensioonituse ja kodusoojuse varjus suutnud lihtsaisse ja justkui juhuslikesse ning seosetuisse kaadritesse põimida mitmehäälse kujundikeele, kohati koguni iroonia või poleemika.        DVD-kogumik „Uku Masingu maastikud” Stsenarist ja režissöör-operaator Vallo Kepp. Filmitriloogia idee autor ja stsenarist Mikk Sarv, helilooja Rauno Remme, konsultant Külliki Kuusik, toimetaja ja helirežissöör Enn Säde, heli järeltöötlus Koit Pärna. Monteerijad Sirje Haagel, Rein Kasak, Rutt Jüristo, Kaido Strööm. Produtsent Mati Sepping, Estinfilm, 2009. Esitleti 22. IV rahvusraamatukogus.         Vallo Kepi filmitriloogial „Uku Masingu maastikud” ei näi esmapilgul olevat muud kontseptuaalset koostamisprintsiipi kui Masingu esimesest luulekogust „Neemed vihmade lahte” laenatud liigendus: „Kitsas rada keset metsi” (2000), „Inimesepoeg Valgel Laeval” (2004) ja „Surm on öömaja põllul” (2006). Nendega tähistatakse Uku Masingu eluperioode. Nii filmide valmimise ajavahemik (võtted algasid juba 1999. aasta aprillis) kui ka triloogiale  lisatud antoloogiaplaat „Tõuseb tume puu täis kollaseid tiibu” sisaldavad aukartust ärataval hulgal Masingusse puutuvat materjali, jätavad aga kohati mulje, et režissöör on mõneti selle alla mattunud. Seda nii töö algfaasis, omamata selget suunavat sihti, kui ka montaažiperioodil, olles sunnitud seda rikkalikku ainest lihtsalt tagantjärele korrastama, rakendamata seejuures kuigi kandvat dramaturgilist lähtealust. Ka autor ise on ühes intervjuus tagasihoidlikult  märkinud, et „kui film endale igavikku ei leia, siis algmaterjalide DVD teeb seda” (Eesti Kirik 13. V 2009).

Nõnda näibki triloogia olevat vaid sissejuhatus antoloogiaplaadil sisalduva tõelise pärandi juurde, mõjudes ise pigem reportaaži või pikaks venitatud treilerina Masingut mäletanud inimestest, kelle kohtumine filmiks vormunud kolme ja poole tunni jooksul ei sisalda justkui erilist intriigi ega interpretatsiooni. Ühe juhtmõttena pääseb küll mõjule kohavaimu  olulisus ning nõnda mõtestabki „Kitsas rada keset metsi” Masingu kujunemisteed just Raikküla valla looduspiltide, Lipa küla elanike ning Einu talu ajaloo taustal, võtmeisikuks Masingu õemees Evald Saag, kelle meenutuste jäädvustamisest kümme aastat tagasi saigi Vallo Kepi hiigeltöö alguse. „Inimesepoeg Valgel Laeval” jätkab Masingu Tartu perioodiga, meenutajaiks nii ta kolleegid kui ka jüngrid ning ruumikeskmeks kodu Tähtveres, kus tal  külas käidi. „Surm on öömaja põllul” kinnitub tingliku pidepunktina küll Taevaskotta, kus asus Masingute suvemaja, oma tundetoonilt on see aga filmidest keerulisim, peatub pealispinnal küll mälestustel Masingu tekstide põlve otsas paljundamisest, mille taustal kerivad aga lahti teemad nii Masingu suhtest nõukogude korra, KGB kui ka naistega. Samuti süveneb seal läbi kogu triloogia endast märku andev surmalähedus.

Meenutustes sisaldub palju informatiivset, kuid üsna palju kuuleb ka nii-öelda jüngrijuttu, kus gurust kõnelemine peegeldab rääkija soovmõtlemise ning valikulise mälu kaudu rohkem teda ennast. See „mina ja Masing” hoiak võib mõjuda alguses häirivana, seda enam, et kohati on jututeemad monteeritud justkui suust suhu, kus üks õpilane jätkaks nagu teise jutujärge, luues sellega mulje ühe ja sama mõtte topeldamisest. Masingu pärand  avanebki nõnda vaid memuaaride kaudu, kuid ilma aktiivse tõlgenduseta, mis seda rikkalikku materjali ehk avaramale taustale aitaks seada. Nii näiteks leiab triloogia teises osas kajastust Masingu suhe keelega, kuid mitte näiteks tõsiasi, et sõltumatult Sapirist ja Whorfist kätkesid juba 1930. aastate Masingu kirjutised keelelise relatiivsuse hüpoteesi sugemeid. Palju kõneldakse küll ta teatavast eriseisundist teoloogide hulgas, kuid seegi jääb kohati emotsioonide  tasandile, ei keskenduta tema kristlusekäsitluse eripäradele, mis võimaldaksid vaatajal endal otsustada kas või Masingu võimaliku ketserluse üle, mis sundinud üht ametivenda tema andunud tudengeid koguni „põhjakõrbenud pajatäieks” nimetama.

Arvestades, et tänaseks päevaks on kaitstud juba ka mitmeid põhjalikke Masingut analüüsivaid teadustöid (Arne Hiob, Lauri Sommer jt), tekkis kohati tunne, et ehk saanuks film paljuhäälsem, kui  sõprade-kolleegide meenutajavaatepunktile lisandunuks ka mõni distantsilt tõlgendaja. Lisaks intriigidele teoloogiaringkondades oodanuks rohkem tausta avamist muudeltki konfliktsituatsioonidelt. Bernard Kangro arhiivilõigus saame küll kuulda, kuidas „arbujate” mõistet hakkasid esmalt kasutama nende kirjanduslikud vastased, samuti koorub lähikondsete meenutusest välja, et kuna Masing ei olnud dissident üksnes poliitilisel pinnal,  olnuks ta oma olemusliku seltskondlike konventsioonide põlgamise tõttu eraklusse mõistetud ka teistsuguse riigikorra ajal. Paraku ei kõnelda ta korduvalt mainitud vaenlastest konkreetsemalt. Haljand Udam meenutab põgusalt kagebiit Andrus Roolahte ning mainib tema tehtud intervjuud Masinguga ühes 1962. aasta Kodumaa numbris, kuid sellestki ei kõnelda pikemalt. Olgugi et näiteks just selles kummalises kontekstis on Masing avanud oma luulekogu „Saadik Magellani pilvest” mõningaid võimalikke loomisloolisi seoseid. Teosest endast räägitakse filmis ju korduvalt, kohati lausa pateetiliselt.

Kuid nagu juba eespool öeldud, on loetletud asjad puuduseks vaid esmapilgul, sest lähemal vaatlusel avaneb näilise tõlgendamatuse taga üsna aktiivne lavastaja- ja operaatorisilm, mis vastukaaluks nii mõnegi jüngri superlatiividele toob küll Masingu näiliselt maa peale,  kuid mitte madaldades, vaid pigem Masingu enda tõekspidamiste valgel, aitamaks näha saladust väliselt lihtsate asjade taga. Õpilaste respektiga joonistub küll välja Masingu suurus, kuid paradoksaalsel kombel kipub selline hoiak oma objekti ka liigselt ära määratlema, tähendust ahendama, teda vaid kõneleja enda tajupiirides kaardistama. Ilmselt selle tõttu Masing liigset ülistamist ei sallinudki ning soovis oma jüngreid pigem valmistõdedest lahti  raputada. Nõnda on triloogia esimene osa oma maaläheduses ja lihtsuses, eri suundadesse hargnevate külainimeste juttudega isegi ambivalentsem kui kaks järgmist, sest siin puudub see kohustuslik hoiak, mis söandab Masingu suurusest kõnelda vaid teatud kindlate terminitega. Sõna saavad nii-öelda maastikukaaslased ning selles mõttes on kohane isegi esmapilgul üleliigsena mõjuv intervjuu küla lastega,  kes lihtsalt räägivadki, mida nad Masingust teavad.

Omamoodi naiivse siiruse kaudu tekib mitmetähenduslikkus isegi sellesse lõiku, kus Rapla muusikakooli noorte viiuldajate ansambli taustal loeme ekraanilt Masingu mõtisklust: „Kellele aga on minul õigust soovitada käia seda teed, millel mina pole tulnud toime tuhandikuga sellest hääst ehk ilusast, mida mõlgutasin?”. Kui filmi teises osas hakatakse rõhutama  Masingu pärinemist „teisest maailmast”, luuakse esimeses tugev kodutunne ja ilmestatakse sellega Masingu enda arusaamu kujunemismaastike olulisusest. Selle kodukohavaimu kehastajaks ongi Evald Saag, kes saab sõna kõigis kolmes filmis. Tema jutud algavad Masingu kodutalu ajaloost, neisse meenutustesse põimib ta ka Masingu enda tekstidest tuttavaid motiive (näiteks loovuse tärkamine seoses koduaia pärnapuuga), kuid lisab ka vana mehe elutarkusi, mis algul kõlavad üldsõnalistena (võti Masingu mõistmiseks on küsija enda peas, tuleb näha nähtamatut jne), kuid triloogia kulgedes omandavad kujundiväärtuse. Saag jääb filmis justkui läbivalt Masingu käekäiku jälgima, korrigeerides nii tema enda kui ka ta õpilaste lausutut. Näiteks niipea kui oleme kuulnud Masingut abikaasa Ehale pihtimas, kuidas ta on vaid üks keskpärane inimene, kellele pole antud valgust,  et särada, meenutab Saag, kuidas Masing võis endale juba tudengipõlves ja oma maavillases kuues lubada enamat kui tema kaaslased ja kolleegid. Kui Runnel võrdleb kolmandas osas Masingut Juhan Liiviga, näeme kitsal kodutänaval, kus esimese filmi lõpus algas Masingu teekond Tartusse, taas kõndimas Evald Saagi, kes peatub ning jääb järele vaatama naisele, kes ilmus kaadrisse ei tea kust kohast. Kui aga tulevad jutuks Masingu keerulised suhted  KGBga ning ametnike „kodukülastused”, mainib Saag nagu muuseas, et vene keeles polegi sõna „kodu”. Jäägu see väide tema südametunnistusele, oluline on siinkohal see, et Vallo Kepp on näilise pretensioonituse ja kodusoojuse varjus suutnud lihtsaisse ja justkui juhuslikesse ning seosetuisse kaadritesse põimida mitmehäälse kujundikeele, kohati koguni iroonia või poleemika, mis viitavad ka teiste triloogia osade  teemadele. Kui Evald Saag kinnistab kodutunde Raikküla maastikesse, siis omamoodi kojujõudmised on kõigi kolme filmi lõpukaadrid.

Esimese filmi lõpetab idülliline pilt Evald Saagi perekonnast pidulauas, taustaks Kadri Hundi laul „Jõuluööl”, millele on eelnenud osutus eelmainitud kodurajale. Teise osa lõpetab Tõnis Mäe „Yhel kaunil päeval”, mille saatel tõdeb filmi autor: „Näe, täht süttib Magellani pilvedes, Uku on koju jõudnud”. Kolmanda  osa lõpus laulab aga liivlaste ansambel Vīm sellest, kuidas karjase viisud on kulunud, ning paluvad päikesel õhtusse veereda. Taas näeme filmis korduvalt näidatud õunapuuoksa, mis eri seostes on jutustanud erinevaid lugusid ning Linnart Mälli, kes, kavalusehelk silmis, avaldab lootust Masingu uuestisünnile. Intensiivsed looduspildid kinnitavad kohavaimu, lisavad ka filmis kõneldule salapära ja sunnivad sõnades kahtlema. Seesama õunapuuoks sisendab kord kodutunnet, kord valusaid mälestusi ja mõjub Masingu unenäost kõnelevas lõigus otsekui stseen surija eluülevaatusest. Mitmel puhul sumisevad kõnelejaile kaasa mesilased: kui Masing kirjutab kasuõele oma tervislikust seisundist ja kui Leena Kiivit räägib Masingu võimest rõõmustada lihtsate asjade üle. Olgugi vaid hetkeks, eemaldub filmi valdavalt realistlikust põhikoest stseen Masingu töötoas, mille taustal kõneleb  Viivi Luik sellest, kuidas Masingu arvates avaldus ime just lihtsates asjades, kuid inimene, kes hingab sisse „sinist õhku”, reeglina selle tähenduse peale ei mõtle. Selle mõtiskluse ajal on tuppa sisenenud salapärane noor naine (kelles võib ära tunda filmi teaduskonsultandi Külliki Kuuse), kes seisab ukse kõrval, ruum on aga miskipärast mustvalge. Peagi hakkab akna taga sinetama, seejärel omandab värvid ka tuba, naine aga lahkub, jättes meid aknast  välja silmitsema. Nii nagu Vallo Kepp on kaadrisse püüdnud mitmeid argireaalsust ümbermõtestavaid saladusi, kujutab ta mitmeti ka Masingu heitlikku enesehinnangut. Kui teises osas kuuleme lugu sellest, kuidas päeval ehitatu öösel lõhuti, kuni teadjamehed soovitanud püsimise huvides kahele poole ristid panna, näeme samal ajal kaadris, kuidas 1933. aastast hakkas noor Hugo Masing ka oma nime ristide vahele kirjutama,  mis aga ei takistanud tal teisal soovimast: „Mina tahaks kaduda, et minust ei jääks jälge”.

Kui eespool mainisin, et filmis hakkavad mitmed meenutused kirjeldama pigem meenutajat ennast, siis seda laadi kujundite taustal ei ole see mitte filmi puudus, vaid lausa võti (seesama, mis Saagi sõnul asub küsija peas), mis kirjeldab Masingu fenomeni justkui eemalt ja säilitab samas tema puutumatuse. Nii näiteks on Jaan Paavle fantaasiamängudes  paras annus edevust, kuid lisaks sellele, et see annab informatsiooni kõneleja kohta, rikastab see ka vestluse konteksti ning kodeerib Masingu saladuseloorile uusi kihistusi. Kui Paavle kõneleb sellest, kuidas nad Masinguga võrdlesid oma eelmisi elusid, ei saagi kuulaja enam täpselt aru, kas ta teeb seda tõsimeeli või eneseirooniaga, küll aga keerab tema lõputõdemus „Masing on ammendamatu” oma triviaalsuse kiuste kaadri mitmetähenduslikkusele uue vindi peale. Sama toime – mida lähemale oma jutuga jõuad, seda kaugemale Masing kaob – on ka näiteks Ave Alavainu meenutustel, kes püüab oma sirgjoonelisusega ühelt poolt jahutada jüngrite truualamlikkust, teiselt poolt aga tuua sisse naise teema Masingu elus. Ometi lasevad taustal kõlavad kirjakatked Ehaga, Leena Kiiviti meenutused ning vaid vihjamisi lausutud fakt, kuidas Masing kümneks aastaks Tallinnale selja pööras,  aimata, et tema inimsuhted olid keerulisemad. See, et Vallo Kepp neid lahti ei kisu, ei tähenda tuima dokumentalistisilma, vaid adekvaatset lähenemist Masingu salakeelele, mida ehk vaid abikaasa Eha ainsana valdas. Teistele on see aga sõnul tõlkimatu, mis saab avaneda vaid sedamööda, kuidas avanevad Masingut tunda soovija enda „taju uksed”. Sellenimeline Aldous Huxley raamat on üks neid teoseid, mis Masingut oluliselt mõjutanud.  Kui filmitriloogia kolmanda osa lõpus näeme aidaust, millel võti ees, siis meenub, et filmi jooksul nägime korduvalt salapäraselt avanevaid-sulguvaid väravaid ja uksi ning Evald Saagi esmapilgul stereotüüpne käibetõde hakkabki Vallo Kepi diskreetselt paotuvate uste taga võtmena mõjuma. Sellise atmosfääri ja võttestikuga teeb autor tajutavaks Masingu enda soovi, et paljude jaoks guru staatuses õpetajat ei mässitaks tähendusi ahendavatesse  spekulatsioonidesse ega võõbataks üle nõretava ebajumaldamisega.

Kolmeosaline film „Uku Masingu maastikud” näitab teeotsa, kuidas sõnad ja nähtused peaksid end ilma välise provokatsioonita ise avama.