Teeme pivoti

„Ükssarvik“ on otsekui visuaalne idufirmanduse koguteos peaaegu kõigi mõeldavate tüüpsituatsioonide kohta.

MART NOORKÕIV

Mängufilm „Ükssarvik“ (Eesti 2019, 107 min), režissöör-stsenarist Rain Rannu, operaator Ants Tammik, helilooja Janek Murd. Osades Liisa Pulk, Henrik Kalmet, Johann Urb, Rogelio Douglas jr, Roland Laos, Rain Tolk jt

Eneseusku ja enesepettust eraldab õhkõrn piir ning idufirmade maailmas on vaja kuhjaga mõlemat, et läbi lüüa. Sõna „ei“ pole selles kontekstis „ei“. Seda nägi juba ettevõtjast filmilavastaja Rain Rannu esimeses filmis „Ameerika suvi“ (2016), kus lubivalged Eesti mehepojad otsisid feimi, sulli ja seiklusi lääneranniku kõrbetes, müües pahaaimamatutele pereemadele koomikseid. See pole tähtis, mitu ust nina ees kinni lüüakse, kui kuskil taamal helendab ahvatleva miraažina poni (klient, kes ostab ära kogu kupatuse). Vaja on ainult virna motivatsioonikirjandust ja head suuvärki ehk Rocky Balboa surematute sõnadega: „Pole tähtis, kui kõvasti sa lüüa suudad, vaid kui palju sa suudad lööke taluda ja ikka edasi liikuda“. Või nagu sõnastab Tõnu (Henrik Kalmet) Rannu uues linaloos „Ükssarvik“: „Proovid, feilid, pikid ennast appi ja paned edasi.“

Eneseusk (ja eneseabiraamatud) viivad küll ainult teatud piirini, mille ületamine võib lõppeda halvemini kui kasiinosõltlase võiduseeria. Arvesse võttes, et eestlased on sügavalt idufirmausku, mille vundamendiks on edulood nagu Skype, Taxify, Transferwise, Pipedrive jt, siis on äärmiselt teretulnud Rannu igakülgselt eneseirooniline lähenemine sellele mikrokosmosele, kus tiirlevad rahasummad, mis ajavad tavalise eestlase mõistust lühisesse. „Ükssarvikus“ on nii mõndagi inspireerivat neile, kelle korteriseinal ilutsevad Steve Jobsi või Jeff Bezosi plakatid, kuid fiktiivse idufirma Bikedrive loos leidub ka küllaga hoiatavat.

Tänapäeva Kiired ja Tootsid ei hakka enam talu pidama, vaid founder’iteks ehk moodsa aja ettevõtjateks. Tõnu on lootusetu startupper, kes on filmi alguses oma järjekordse võistlushobusega rappa kapanud, kaugel ihaldatud ükssarvikust – firmast, mille väärtus on miljard dollarit. Uhke nelja idufirma founder peab võtma järjekordselt jalad selga ja minema hackathon’ile (tiitlipretendentide kasvulava) oma veel olematut ideed tutvustama. Seal kohtub ta väikelinnast pärit magistrikraadiga Õiega (Liisa Pulk), kes on just lükanud tagasi ema ahvatleva pakkumise minna Maie juurde putkasse raamatupidajaks. Suurlinna idumaailm näib talle veel naiivne ja võluv ning kuigi Tõnu tundub talle juba esimesest hetkest peale ennasttäis õhumüüjana, otsustab ta tema ebamäärase tööpakkumisega kaasa minna.

Idee areneb kiiresti. Stiilne rattakiiver muutub absoluutselt alusetute lubaduste toel isesõitvaks jalgrattaks ja sündinud ongi Bikedrive, mille valuation (ettevõtte väärtus) kasvab samuti ruttu 200 eurost 500 000ni. Kaks olulist idufirma eeldust on olemas: utoopilisena tunduv idee ja õhust võetud hinnalipik. Stardipauk on kõlanud ning tormijooks potentsiaalsetele investoritele võib alata. Ja investoritega läbirääkimistel ei piisa ainult Kreisiraadio stiilis üleskutsest „give money, big money good us“ – „anna raha, suur raha meile hea“. Kuna idumaailmas pole teatavasti ei lage ega põrandat, siis kujuneb Tõnu ja Õie sõit meeldejäävalt heitlikuks, viies nad väikesest Mustamäe korterist idufirmade eldoraadosse ehk Silicon Valleysse ja jälle tagasi. Bikedrive’i käänuline saatus kätkeb endas väga paljude Eesti idufirmade läbielatut. Nii nagu filmi värvikate tegelastega on ka Bikedrive’iga püütud edasi anda kogu Eesti start-up-maastiku koondportree kogu oma glamuuris ja absurdsuses. Ja kuna Rannu on sel maastikul pikaaegsete kogemustega tegija, mõjub film koomilisusele vaatamata tõetruult (v.a üks ebaõnnestunud tooli külge teibitud müügimehega nali, mis oleks nagu mingist teisest filmist sisse lõigatud). Usutavusele annab kindlasti juurde ka päris investorite kasutamine praotäitena üksikutes stseenides. „Ükssarvik“ on otsekui visuaalne idufirmanduse koguteos peaaegu kõigi mõeldavate tüüpsituatsioonide kohta, mida on hea järgmisel tiimikoosolekul näitematerjalina esitleda ja kollektiivselt arutada. Tegu on igati väärtusliku materjaliga, mis töötab õnneks ka tervikuna ning võrdub enamaga kui kogum idufirmateemalisi sketše. Tegelikult on ainest isegi palju rohkemaks. Inspiratsiooni jaguks kindlasti piisavalt terveks hittsarjaks, mida võrrelda HBO „Silicon Valleyga“ (2014–…).

Tõnu (Henrik Kalmet) ja Õie (Liisa Pulk) unistamas läbilöögist Palo Altos ja jahtimas ükssarvikut idufirmaga Bikedrive.

Kaader filmist

Rannu filmi emotsionaalne raskuskese on Liisa Pulga mängitud Õiel, kes elab oma kogenematuse tõttu seda karusselli läbi palju raskemini kui Tõnu. Vähem ja rohkem naljaka kõrval on leitud stsenaariumis aega ka investorite miljonitega kaasneva inimliku vastutuse kujutamiseks. Raha, mis kiirelt tuleb, kaob veel kiiremini ning asutaja peab suutma ära toita kogu oma tiimi, kes töötab ebainimlike tähtaegade ja ebareaalsena tunduvate eesmärkide nimel kogu muu elu arvel. Ükssarvik on kapriisne olend, kelle kummardamine võib lõppeda läbipõlemise ja purunenud suhetega. Filmi kiituseks tuleb öelda, et absurdsuse ja joovastuse näitamise kõrval on leitud aega ka edu varjus pesitsevale traagikale. Tuleb välja, et kõige mõistlikum on investeerida hoopis oma lähedastesse, kelle diivanil on sulle alati koht olemas, kui su rakett stardiplatvormil vastu taevast lendab. Lisaks käivad teemana filmist läbi ka naistele suunatud seksistlikud ootused edukaks pivotiks. Õie peab kurja vaeva nägema, et Ränioru vorstipeol end kehtestada.

Kahe filmi najal võib teha juba mõningaid üldistusi Rannu kui filmitegija käekirja kohta. „Ameerika suvi“ on käepäraste vahenditega tehtud demo. Autor tõestas sellega ennast siiski igati: selgele amatöörfilmi atmosfäärile vaatamata on kaameratöös ja montaažis tunda professionaalse tegija ambitsioone. Tolle filmi tempo ja tunnetus on kandunud üsna äratuntavalt üle ka „Ükssarvikusse“, kus esmalavastaja tehnilised konarused on juba oskuslikult siledaks lihvitud. Visuaalselt ei näe see välja sugugi halvem kui mis tahes Hollywoodi suurstuudio komöödia. Ja nagu „Ameerika suves“ domineerib ka „Ükssarviku“ heliribal peaasjalikult kodumaine 1960ndate ja 1970date estraadiklassika, mis mõjub oma anakronistlikkuses toredalt filmis, kus tegelased püüavad meeleheitlikult leiutada tulevikku.

Rannu lükkab vaataja uljalt sellesse maailma sisse, hoides neil, kes asjast ehk vähem teavad, õrnalt käest kinni, et ükski termin ega olukord selgusetuks ei jääks. Ingelinvestor Kuusela (Anti Kobin) toimib filmis nagu Microsoft Wordi kunagine kirjaklamber, kes selgitab aeg-ajalt start-up-vooluste tagamaid ja innustab Tõnu ja Õiet vaalhaisid püüdma. Kõige värvikama tegelase tiitel kuulub aga Eesti mehele Ameerikas Johann Urbile, kes mängib poistebändi soengu ja avokaadovärvi vestiga Silicon Valley riskikapitalisti Tom Marcussoni. Esimene pitch talle toimub auto tagaistmel, misjärel püütakse teda saunas pehmeks rääkida. See võib tunduda ülepingutatuna, kuid, nagu selgitab Õie, on investorid karjaloomad: kui üks tunneb asja vastu huvi, huvituvad kohe ka kõik teised. Tähtis on see esimene kala kinni püüda, pärast seda tarvitseb ainult kahvaga kaldal oodata. Marcussoni suurim saavutus on seni Facebooki investeerimine. Kartes paaniliselt järgmisest suurest eduloost ilma jääda, ongi vaalhai varsti eestlaste konksu otsas. Pärast „Ükssarvikut“ ja hiljutist „Tuliliiliat“* võib loota, et Urb leiab rohkem rakendust ka kodumaa filmitööstuses.

Õppetunde on Rannu filmis ohtralt. Tõnu võrdleb idufirmandust vana kooli arvutimänguga Doom, kus sa sured, tõused püsti, sured, tõused püsti, sured, tõused püsti. Ja nii ikka uuesti ja uuesti. Tõnu on ilmselgelt väga hea idufirmade käimatõmbaja, kuid ei suuda otsustavalt astuda järgmist sammu, kui on vaja päris äri hakata tegema. Kui hästi läheb, tuleb enne seda exit – idufirma hiigelsumma eest mahamüümine suuremale tegijale. Ja kuigi ühelgi idufirmal pole lage, on see olemas inimestel. Kui see kätte jõuab, tuleb teha lihtsalt pivot ehk kiire suunamuutus ja varuplaan käiku lasta. „Ükssarvik“ ilmestab hästi idumaailma kreedot olla kogu aeg muutumises. Ühele kohale paigale jäädes oled lihtsalt Uberi juht, aga sa ise veel ei tea seda.

* „Tuliliilia“, Maria Avdjuško, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht