Tehislikuvõitu süümepiinapilgar

„Kurbuse kolmnurk“, mis on õigupoolest vaadatav ka kolme lõdvalt seotud lühifilmina, tallub ka üsna sadistliku mõnuga vaataja süümekonnasilmadel, aga teeb seda kuidagi liiga suvaliselt, et olla tõsiseltvõetav.

MEELIS OIDSALU

Mängufilm „Kurbuse kolmnurk“ („Triangle of Sadness“, Rootsi 2022, 149 min), režissöör-stsenarist Ruben Östlund, operaator Fredrik Wenzel. Osades Charlbi Dean, Harris Dickinson, Woody Harrelson, Zlatko Burić jt.

Rootslast Ruben Östlundi võib nagu austerlast Michael Hanekest ning taanlast Lars von Trieri pidada „ebameeldiva filmikunsti“ lavastajaks. Sarnaselt nimetatutele meeldib Östlundile kujutada nimelt olukordi ja käsitleda teemasid, mida pole kuigi meeldiv vaadata. 2017. aastal Kuldse Palmioksa pälvinud „Ruudu“¹ ja sellele eelnenud „Vääramatu jõu“² puhul lisandus kriipivale ebameeldivusele ka moraalne paranoia, mida ehk võikski pidada Östlundi loominguliseks signatuuriks. Ruben Östlundil on eriomane oskus ajada vaataja moraalsesse segadusse nii selle osas, kellele ta peaks tegelastest kaasa tundma ja elama, kui ka selle osas, milline on käsitletava teema puhul satiirilise lavastaja enda seisukoht. Kui von Trieri antisotsiaalsus on taandatav autori misogüünsele mütologiseeritud elutunnetusele ja Haneke epateerimistahte taga võib näha valgustavat moraliseerimistaotlust, siis Östlundi filmid on olnud kui Möbiuse leht, moralitee ilma selge pidepunktita.

„Ruudu“ saamisloo juures on põnev ka asjaolu, et film oli alguses mõeldud hoopis reklaam- või taustamaterjaliks ühele päriselulisele kujutava kunsti projektile, mille olid ette võtnud Östlund ja produtsent Kalle Boman. Neljas Rootsi linnas kavatseti maalida tänavale valge piirjoonega ruudud, mis pidid jalakäijate ülekäiguradade kombel tähistama avalikus ruumis üht unustatud kokkulepet. Östlundi ja Bomani avalikku ruumi joonistatud ruutu sisenejad pidid üksteisega arvestama samamoodi, kui auto­juhid sebra ületava jalakäijaga. „Ruut“ pidi meenutama võrdsust kui lääne ühiskonnakorralduse keskset väärtust, õigemini küll seda, kuivõrd läänes on oma võrdsuselubadusest eemaldutud ja kuidas seda aduv kõrgkeskklass oma süümepõrgus piinleb.

„Kurbuse kolmnurk“, mis on õigupoolest vaadatav ka kolme lõdvalt seotud lühifilmina, tallub ka üsna sadistliku mõnuga vaataja süümekonnasilmadel, aga kuidagi liiga suvaliselt, et olla süümepiinapilgarina tõsiseltvõetav. See lühifilmide kassett võiks vabalt olla ka lavastaja otsinguline esikteos. Östlundlikku moraalset paranoiat kogeb vaataja ainult filmi esimest kolmandikku vaadates. Oma moefotograafist elukaaslase töökogemusest inspireerituna kirjeldab lavastaja kõrgmoe modellide casting-üritust, kusjuures valitakse mees­modelle, kes teenivat moemaailmas palju vähem kui naised. Lavastaja enda sõnade kohaselt intrigeeriski teda asjaolu, et kapitalismi südames leidub üks ebavõrdsusesaareke, kus mehed on nõrgem sugu ja vaesemad sama tööd tegevatest naissoo esindajatest.

Harris Dickinsoni mängitud meesmodell Carl pahandab oma Instagrami-kuulsusest kaasa Yayaga (pärast filmi esilinastust traagilisel kombel Prantsusmaal autoõnnetuses hukkunud Charlbi Dean), et too ei nõustu sooneutraalselt restoraniarvet jagama. Dickinsoni modell on minu meelest ka kõige intrigeerivam karakter. Tavaliselt näeme kinos naiste emantsipeerumise lugusid. Dickinsoni monotoonselt, ent tundlikult esitatud emantsipatsiooni­huvilise meesmodelli Carliga juhtub aga filmi lõpuks hoopis vastupidine: filmi kolmandas episoodis on ta pärast laevahukku üksikul saarel ellujäämiseks sunnitud oma ihu müüma. Ka filmi pealkirjafraasi „kurbuse kolmnurk“ kuuleme stseenis, kus meesmodellide valija palub Carlil casting’ul seksistlikult oma silmade vahel asetsev „kurbuse kolmnurk lõdvaks lasta ja avada veidi rohkem oma suu“, et mees paistaks „kättesaadavam“. Just peenekoelise travestia tõttu olen pidanud Östlundi tema mõningasele autistlikule laadile vaatamata omapäraseks ja oluliseks lavastajaks.

„Kurbuse kolmnurga“ teist (meresõit luksuslaeval) ja kolmandat osa (laevahuku üle elanud kruiisiseltskond üritab üksikul saarel ellu jääda) vaadates pidin tõdema, et need justkui polnudki enam Östlundi lavastatud. Moraalse paranoia õhustik on kadunud kui vits vette. Kui teises osas võib suuresti tänu Woody Harrelsoni kehastatud marksistliku kapteni ja võltssotsialismi pärandist läbi imbunud Vene miljardäri Zlatko Burići partnerlusele aimata Östlundi armastust Monty Pythoni pärandi vastu, siis filmi kolmas episood meenutab stsenaariumi ja ka lavastusliku külje pealt pigem mõnda üksikul saarel ellujäämise tõsielusaadet. Selleks hetkeks, kui saarel on oma ellujäämisoskuste toel võimu võtnud idamaine laevakoristaja Abigail (Dolly De Leon) oma „troonikõne“ peab, oleks filmi dialoogi arendamiseks eelarvestatud aeg ja raha justkui otsa saanud.

Tegelaste areng peatub juba esimese episoodi lõpuks. Ainus areneja (õigupoolest taandareneja), kellel tegelastest on mingeidki pärsitud soove, mille saavutamise pingutus vaatajas sümpaatiat võiks tekitada, on seesama desemantsipeeruv Carl, kellele saarel võimu haaranud koristaja Abigail kiimleva emalõvi kombel käpa peale paneb. Modellindusest ruineeritud näljane mees magab saare kroonimata kuningannaga … paki kõrsikute pärast.

Teised tegelased, sh luksuslaeva ülirikas klientuur, alkohoolikust kapten, Carli suunamudijast elukaaslane Yaya ning üsna palju näidatud teenijaskond on kõik pelgalt sümboltegelased, kes räägivad justkui otse raamatust teksti, mis on vaimukas, terav, aga liiga üheselt mõistetav ja ennustatav. Nahkseid karikatuure meenutavad tegelased ongi ilmselt vormiline taotlus, aga ilma Östlundile omase moraalse paranoia õhustikuta selline nukufilmilik lähenemine pikalt ei köida ja, nagu öeldud, lohiseb filmi viimane kolmandik esimesele kahele osale tõsieluseriaalilikus laadis epiloogina justkui sabas.

Mõistagi võiks sellestki vormilisest arengust – esimese episoodi äratuntav östlundilikkus, teises episoodis avalduv hommage sürrealistliku satiiri esindajate (ka Luis Buñueli „Kodanluse diskreetne võlu“³ meenub) suhtes ja sellele järgnev labastumine tõsielušõu-esteetikasse – otsida nihestuse taotlust, omalaadset satiirikarnevali. Aga ei tundu see pooltki nii kõnekas ega peen kui „Ruudu“ või „Vääramatu jõu“ õhustikunihked. Liiga masinlik ja paigas on kõik Östlundi seekordsel süümekarnevalil, nii masinlik, et kohati taandub film halvasti looritatud süümepornoks. Justkui loeksin režissööri ulakat ideedepäevikut küpse linateose vaatamise asemel.

Teise ja kolmanda osa olukorradki, nagu sürreaalne luksuskruiis ja laeva­hukule järgnev ellujäämismäng, on kole kulunud. Mitmeminutiline okseralli luksuslaeval (okse ja kehavedelike nähtavalt kunstlik ja veidi estetiseeritud koostis oli omamoodi sürrealismile viitav võte) tundus olevat kapitalismi­kriitika paroodia, kuigi oli vist mõeldud ikkagi süsteemikriitikana. Östlund on ise ilmselgelt strukturalist: ta paljastab struktuure, mis suruvad inimesed – olgu rikkad või vaesed, vaimsete või materiaalsete huvidega, tundesõltlased või intellektuaalid – naljakatesse rollilõksudesse, kust nad lämbumistunde ajel end vabaks üritavad rabeleda. Indiviidi enda algatus- või valikuvõimesse režissöör väga ei näi uskuvat ja see teeb ta satiiri veelgi tumedamaks, aga ainult neil hetkil, kui ta ise oma satiirikurolli lunastavasse toimesse usub.

Üldiselt pole struktuure ainusüüstav ühiskonnakriitika eluliselt kuigi kandev ega huvitav, seda eriti praeguses õhustikus. Ühiskonnakriitika, mis kõiges süüdistab nimetuid struktuure, mis üha lihtsamaid käitumismustreid automaadina järgivate inimeste elu lihtsalt üle võtavad, ei kõla kokkuvõttes teab mis jõustavana. Režissöör ise on öelnud, et kutsub üles otsima paljastatud struktuurides ka võimalusi mingeid ühiselu reegleid häkkida nii, et need paremini tööle hakkaksid. Ka kapitalismi oleks tema sõnul võimalik paremaks teha. „Kurbuse kolmunurgas“ ei viita sellistele võimalustele õigupoolest miski. Laevahuku üle elanud kruiisi­turistid on justkui marionetid, keda „kastisüsteemist“ vabanenud koristaja Abigail oma suva järgi sikutab ja juhib.

Tore on teada, millised loojad ja olukorrad lavastajat ennast on erutanud, aga oma lemmikute ees kummardava fännina mõjub Östlund igavalt, nohiklikult. Pole seda vaatajale väljakutset esitavat moraalset haavatavust, mis on tema terava satiiri taustal muidu nii erootiliselt kumanud. Ehk oli asi seekord tõesti Cannes’i festivali žüriis, kelle süüme­konnasilmadele otsustas režissöör meelega astuda, et tähelepanu pälvida? Ehk meenutas see luksuslaeva lõbureisile kogunenud seltskond ja nende moraalne kapseldumus prantsuse filmitegija ja näitleja Vincent Lindoni juhitud žüriile veidi liiga palju Cannes’is valitsevat õhustikku?

Mine tea, äkki on järgmise filmi prototüüp oma kolmandat Kuldset Palmi­oksa jahtiv režissöör ise ja tegevuspaigaks ülirikkurite kuurortlinnake, mille maailmakuulsal süümefilmifestivalil leiavad aset veidrad seltskondlikud ekstsessid. Ruben Östlundi süümepiina sambakarneval seekord igatahes jalga tatsuma ei pannud.

1 „The Square“, Ruben Östlund, 2017.

2 „Force Majeure“, Ruben Östlund, 2014.

3 „Le Charme discret de la bourgeoisie“ Luis Buñuel, 1972.