Teispool „Parasiiti“

Korea filmi pealtnäha särava pinna all valitseb üksluisus, mille kõrvaldamisega on tegelema hakatud alles paaril viimasel aastal.

PANOS KOTZATHANAZIS

Olete „Parasiiti“¹ juba näinud? Netilehekülje Box Office Mojo² põhjal on vastus ilmselt jaatav, kui olete pärit Põhja-Ameerikast ja teile meeldivad võõrkeelsed filmid, sest Bon Joon-ho viimane film on aasta kõige populaarsem muu- kui ingliskeelne USAs tänavu linastunud film kassatuluga üle 16,5 miljoni sel mandril ja 115 miljoniga kogu maailmas.³

Siit tõstatub aga järgmine küsimus. Kas „Parasiit“, Lee Chang-dongi „Põlemine“⁴ (see jõudis parima võõrkeelse filmi Oscari lühinimekirja eelmisel aastal) või Park Chan wooki filmid⁵ iseloomustavad kogu Lõuna-Korea filmitööstust või on need vaid jäämäe veepealne osa? Vastus peab paika teise pakkumise korral.

On tõsi, et Korea filmitööstuse ülemine ots on tipptasemel, ka rahvusvaheliselt. Seda näitavad kolme nimetatud autori teosed ja veel mõned tegijad lisaks, nagu näiteks Kim Jee-woon⁶ ja Na Hong-jin.⁷ Tipust kaugemale vaadates ilmneb aga kaks suurt probleemi, mis piinavad Korea filmitööstust. Esimese puhul on tegemist peavoolufilmi tendentsidega. Tõsi ta on, et viimastel aastatel on Korea filmitootmisse tehtud suuri rahasüste, kusjuures mitte ainult kohalikest allikatest. Enamasti on neid teinud välismaised tootmis- ja levifirmad, eriti aga Ameerika omad, ka näiteks Netflix. Rahasüstid on pannud tööstuse liikuma rahvusvahelise edu rajal, millele astuti juba üle kahe aastakümne tagasi: Korea uue filmikunsti algusajaks peetakse tihti 1999. aastat, kui tuli välja film „Shiri“.⁸ Samuti on rahaline toetus andnud paljudele filmitegijatele võimaluse oma projektid lõpetada ja pakkuda maailma tipptasemel väljaõpet tehnilisele personalile. Tööstusele tuleb see tulevikus vägagi kasuks. Nii saadi ka säilitada kohalike filmide tootmise üsna hea tase ning ennekõike just seetõttu on Lõuna-Koreal õnnestunud Aasia kõige populaarsema filmimaa valitsuskepp viimasel kahel kümnendil ära võtta Hongkongilt ja Jaapanilt.

Sellised investeeringud toovad aga teatavasti kaasa kohustused, mis on seotud teemade, visuaalse stiili, narratiivi, isegi näitlejavalikuga. Kui Lõuna-Korea kõigi aegade edukamate filmide tabelit vaadata,⁹ tuleb möönda, et varieeruvust on väga vähe. Suurem osa poppidest filmidest põhineb elementidel, mis garanteerivad kommertsedu: ajaloosündmused, mis paitavad korealase rahvuslikku ego („Admiral“, „Ood minu isale“, „Atentaat“¹⁰), märul ja nali („Äärmuslik tööots“, „Vargad“, „Jumalatega koos“¹¹), väike törts korealastele nii kallist melodraamat („Rong Busani“, „Taegukgi“¹¹). Kas need elemendid meenutavad teile midagi? Jah, need on peaaegu identsed Hollywoodi kassafilmide omadega. Isegi sinnamaani välja, et põhimõtteliselt võib hakata rääkima Hollywoodi stiili ja esteetika kohandamisest Korea oludega. Oleks ju väga keeruline mitte märgata sarnasusi „Varaste“ ja „Oceani 11“¹² või „Oodi minu isale“ ja „Forrest Gumpi“¹³ vahel. Peavoolufilmi alumistel astmetel valitsevad aga täielikult märulitrillerid, kust leiab Hollywoodi toodanguga palju ühiseid jooni („Kuningas“, „Peremees“, „Berliini juhtum“¹⁴).

Erandeid on vähe ja üllatuslikult leiab need peaaegu alati Joseoni ajastul¹⁵ aset leidvate kostüümidraamade seast („Maskeraad“, „Kuningas ja kloun“, „Näolugeja“¹⁶). Sealgi on järgitud ameerikalikku filmikeelt, aga foonist esile tõusevad need lugude ja teemade äratuntava korealikkuse tõttu.

Peavoolufilmide korduvad teemad jätkuvad rollivalikus. Näitlejad Song Kang-ho, Hwang Jung-min ja Jung Woo-sung teevad kaasa peaaegu kõigis filmides, kõrvalosades on aga sellised näitlejad nagu Oh Dal-su (koomiline tegelane) ja Lee Geung-young (kurikael), kellel on eelnimetatud kolmest isegi veel rohkem rolle ette näidata. See pole küll iseenesest halb, sest nad on kõik suurepärased näitlejad, aga seesugune valik toetab suuresti üheülbalisust, mille käes tundub kannatavat kogu Korea filmitööstus. Nagu ütles intervjuus mulle veteran Ahn Sung-ki: „Ma arvan, et korea näitlejad on väga head, aga kuna filmitööstus on praegu kaldu kommertsi suunas, tundub, et paljud näitlejad arvestavad oma mängus liigselt publiku ootustega.“ Nii näemegi tabelifilmides mitmeid nooremaid näitlejaid, kes tagavad sellega endale võimaluse filme edasi teha ja populaarsus säilitada. Lõpuks tuleb mitmekesisuse vaeguses suuresti süüdistada ka naislavastajate ja -näitlejate puudust peavooluprojektide eesotsas. Neid tegelikult polegi.

Oluline on mainida, et kuigi need korea filmid, mis on viimastel aastatel läänes olnud kõige tuntumad, nagu „Hala“ või „Nobenäpp“, on näinud mõningat edu ka kodumaal, ei ole see siiski võrreldav tabeli esimese otsaga (need on vastavalt 47. ja 94. kohal). „Põlemist“ pole üldse tabelis.

Lõhe peavoolufilmi ja iseseisvate indie-filmide vahel käriseb järjest suuremaks. Väikestel tegijatel on suuri raskusi nii rahastuse kui ka leviga (viimasel ajal on tihti laeks vaid mõni üksik linastus Koreas) – ja seda isegi siis, kui neid on saatnud rahvusvahelistel festivalidel edu. Loomulikult annab see omalt poolt hoogu variatsioonipuudusele ja filmivalik, mida saab vaadata Korea kinodes, on järjest ühekülgsem. See suundumus saavutas tipu 2017. aastal, kui sõltumatute filmide kehv esindatus torkas eriti silma ja neid oli kinokavadest leida peaaegu võimatu.

Tuleb siiski rõõmuga tõdeda, et olukord on viimasel paaril aastal muutuma hakanud, isegi kui see pole praeguseks veel pöördeliseks kujunenud. Asi algas Busani filmifestivalilt, kus näidati 2018. aastal tervet rida suurepäraseid indie-filme,¹⁷ millest päris mitu olid naiste tehtud.¹⁸

Kui ka filmide edu piirdub festivalidega ega ulatu levisse, tuleb tunnistada tõsiasja, et Korea filmitööstuses on märgata teatud muutusi, kuna juhtivatele isikutele hakkab kohale jõudma, et selsamal rajal, mis korea filmi eduloole 20 aastat tagasi hoo sisse lükkas, enam jätkata ei saa. Nimetatud uued filmid koos mitmete teistega tunduvat panevat aluse korea filmikunsti uuele lainele (mõistagi on lainest praegu veel vara rääkida), mille tulemusena saab ehk taas näha uusi lugusid, eriilmelisi teemafookusi ja uudset lähenemist narratiivile. Tuleb käia veel väga pikk tee, et jõuda sinna, kus korea film oli oma kuld­ajastul (minu arvates 1980ndatest kuni 1990ndate lõpuni). Ehk õnnestub sel pääseda kommertsi küüniste vahelt? Jääme optimistlikuks.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019.

2 https://www.boxofficemojo.com/title/tt6751668. „Parasiit“ oli tänavu ka Eestis vaadatuim võõrkeelne film 7903 vaatajaga, kui välja arvata venekeelsed filmid.

3 Gael Fashingbauer Cooper, Parasite is now the biggest foreign-language movie of the year. – CNet 11. XI 2019. https://www.cnet.com/news/parasite-is-now-the-biggest-foreign-language-movie-of-the-year

4 „Beoning“, Lee Chang-dong, 2018.

5 „Vana poiss“/„Oldeuboi“, 2003; „Nobenäpp“/„Ah-ga-ssi“, 2016.

6 „Ma nägin saatanat“/„Ang-ma-reul bo-at-da“, 2010; „Hea, halb ja imelik“/„Joheunnom nabbeunnom isanghannom“, 2008.

7 „Hala“/„Gok-seong“, 2016; „Tagaajaja“/„Chugyeogja“, 2008.

8 „Swiri“, Kang Je-gyu, 1999.

9 https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_highest-grossing_films_in_South_Korea

10 „Myeongryang“, Kim Han-Min, 2014; „Gukjesijang“, Yoon Je-kyoon, 2014; „Amsal“, Choi Dong-hoon, 2015.

11 „Extreme Job“, Lee Byeong-heon, 2019; „Dodukteul“, Choi Dong-hoon, 2012; „Sin gwa Hamkke – Joe wa Beol“, Kim Yong-hwa, 2017.

11 „Busanhaeng“, Yeon Sang-ho, 2016; „Taegukgi Hwinallimyeo“, Kang Je-gyu

12 „Ocean’s Eleven“, Steven Soderbergh, 2001.

13 „Forrest Gump“, Robert Zemeckis, 1994.

14 „Deo king“, Han Jae-rim, 2017; „Maseuteo“, Cho Ui-seok, 2016; „Bereullin“, Ryoo Seung-wan, 2013.

15 Joseoni dünastia valitses Koreas aastatel 1392–1897.

16 „Gwanghae: Wang-i Doen Namja“, Choo Chang-min, 2012; „Wang-ui Namja“, Lee Jon-ik, 2005; „Gwansang“, Han Jae-rim, 2013.

17 „Suurpuhastus“/„Clean Up“, Kwon Man-ki, 2018; „Ilusad päevad“/„Beautiful Days“, Jero Yun, 2018.

18 „Koolibri maja“/„Beol-sae“, Bora Kim, 2018; „Maggie“, Okseop Yi, 2018; „Young-ju“, Cha Sung-Duk, 2018; „Meie keha“/„A-wol Ba-di“, Han Ka-ram, 2018.