Tõde on õiguse jätkamine teiste vahenditega

On küll päratult raske, aga ometi võimalik jutustada labast, miljon korda kuuldud lugu, teha seda punastades, aga ikkagi otse ja ausalt, keerutamata, ilma seksi, vägivalla ja Pärdi muusikata.

KALEV RAJANGU

Mängufilm „Tõde ja õigus“ (Allfilm, Eesti 2019, 165 min), režissöör-stsenarist Tanel Toom, operaator Rein Kotov, helilooja Mihkel Zilmer, produtsent Ivo Felt. Osades Priit Loog, Priit Võigemast, Maiken Schmidt, Ester Kuntu, Simeoni Sundja jt.

Tõe paneb paika Google’i otsingutulemuste edetabel.

Yuval Noah Harari

Tõde on õiguse jätkamine teiste vahenditega, või oli see vastupidi? Tegelikult vahet pole, kas Marx on Engelsi või perse särgi jätkamine teiste vahenditega, sest kõik meie kultuuri toestavad surematud paarikud, nt Uku & Vanemuine, Marx & Engels, särk & perse, tõde & õigus, Romeo & Julia, Procter & Gamble jne, jne tühjenevad igasugusest tähendusest peadpööritava kiirusega. Vaevalt poolteist sajandit läind, ja ennäe! Juba küsitakse: „Aga miks peaks üldse õigust jätkama, või Engelsit? Nagu meil neid juba küllalt poleks, jääb ülegi!“ Käes on üldrahvalik monomaaniaõndsus, sest nn tõde ja õigus, mida Tammsaare omal ajal lüpsis vanatestamentliku põhjalikkuse ja ebahariliku, isegi perversse kirega, pakuvad täna huvi veel ainult eriteadlastele. Kuigi nüüd paistab, et siiski ka uhiuue eesti filmina, mille juurde kohe asungi. Aga enne tutvugem pakendi kaasajastatud infolehega ja kuulakem ära kohustuslik lisainformatsioon tõelise Tõe ja Õiguse asjus.

Pakendi infoleht

Tõde ja Õigus on 100% kõik ühes ideoloogia: käepäraste vahenditega kodustes tingimustes toodetud õigemeel, tõsimeel või ausmeel ehk Meie Reaalsuse Ametlik Versioon, mis kirjutab meile väga täpselt ette, mida tohime mõelda, tunda, näha ja kuulda. Muidugi ei saa välistada, et see on hoopis mingi Konsensuaalne Hallutsinatsioon või koguni eriti pahaloomuline Sotsiaalne Konstruktsioon. On, mis ta on, see ülipüha meeletõelus kehtestab ennast ikkagi brutaalselt ainsa tõelusena ja kaitseb ennast meeleheitlikult tigeda sallimatusega kõikvõimalike meeleroimarite ja tõesolkijate vastu viimse põlvepikkuse poisikeseni.

Tõde ja Õigus on veel ka tõeline tahte triumf: seda tuleb tahta ja teha, seda tuleb lakkamatult juurde toota. Sest kõik sõnad, milleta me Tõde ja Õigust ettegi ei suudaks kujutada ja mis lausa nõuavad suurt algustähte, nagu Tõelus, Tähendus, Tõsidus, Tõde, Teadus, Taevas, Tee, Tahe jne, ei ütle tegelikult mitte kui midagi lihtsal põhjusel, et nad ongi üksainus sõna – „töö“! Nimelt on need kõik teh-tud protoindoeuroopa verbitüvest dheh1, mis tähendab sõna otseses mõttes tööd: asjade tegemist ja asjade nähtavaks tegemist. Muidugi on Tõde üüratu ja lõppematu töö ja vaev, itaalia filosoof Bifo ehk Franco Berardi õhkab koguni: „Oo, Töö Mull, sa kõikide mullide ema.“

Ja et meie keeles on praegu umbes 600 liitsõna, mis kõik sisaldavad sõna „töö“ olgu täiend- või põhisõnana ja sagedasim sufiksina esinev sõna on „masin“, saamegi selle, mis me oleme: tähendusmasinad, töömasinad, tõe­masinad, teaduse- ja taevamasinad!

Kui 1849 kehtestatakse siin Liivimaa talurahvaseadus ja mõni aeg hiljem ka Eestimaa talurahvaseadus, siis tekib aborigeenidel esimest korda võimalus ja kohustus tõsise tööga endale tõeline ja õige vara soetada.

Kaader filmist

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

On selge, et ränga vaevaga valmis tehtud Teadus, Taevas, Töö või Tõde ennast mõnitada ei lase, kus sa sellega! Katsuge pilgata näiteks Teadust, lõpetate hullumajas. Või Tööd, lõpetate hooldekodus – ja Taeva mõnitamine on ikka veel paljudes kohtades eriti ränk kuritegu. Vot nii!

See pole siinkandis muidugi alati nii olnud, olgu öeldud, sest kui inimestelt küsida, kas tõde või tegu, võime saada ka kahtlaselt asiaatliku vastuse: „Ei kumbki!“ Tõde ei peagi üldse tegu olema! Tõde võib olla miski, mis lihtsalt juhtub, ilma et peaks üleüldse mingit tööd tegema. Lao Zi nendibki kiretult: „Toimi toimimata, tegutse tegutsemata.“ Ja loomulikult teeb Kulgemise vägi Tao ka asjad nähtavaks, aga teeb seda nähtamatult ja ilma igasuguse vaevata, teeb seda tegemata! Nii võime arvata, et meie esivanemad on alati lasknud millelgi, mida meie nimetame tõeks, lihtsalt juhtuda, on alati eelistanud alasti tõekandjaid alasti tõele, nagu vabale inimesele kohane. Sest kui tõde on töö, mida tuleb teha, siis saab seda ka ümber teha, vähem teha ja, mis peaasi – töö pole ju jänes, kes eest ära jookseks –, saab selle ka tegemata jätta, saab tõe ja õiguse mõnusasti homse varna visata.

Mõnedel idüllidel on kalduvus traagiliselt lõppeda ja kui aastal 1849 kehtestatakse siin Liivimaa talurahvaseadus ja mõni aeg hiljem ka Eestimaa talu­rahvaseadus, siis ongi idüll selleks korraks läbi. Esimest korda tekib aborigeenidel võimalus ja kohustus tõsise tööga endale tõeline ja õige vara soetada, oma kaelakukkuvad osmikud ja viletsad maalapid päriseks osta, tõde ja õigust koguda. Esmapilgul hullumeelne idee – kuidas saab maa kellegi oma olla, mis mõte on eraomandil jne? –, aga sellest hoolimata lööb see nn kontseptuaalne pööre meie esivanematel põhja alt ja kaane pealt ja nad lähevad kollektiivselt täitsa segi.

See vägagi traagiline muster kordub muuseas nüri järjekindlusega: ikka ja jälle osutuvad need õilsad metslased ülimalt haavatavaks mingite täiesti mõttetute asjade tõttu, näiteks kirjaoskus või alkohol või püssid.

Markantseim näide pärineb möödunud sajandi keskelt, kui noor Ameerika antropoloog Napoleon Chagnon saabub Venetzuelasse osalusvaatlema just-just avastatud janomamöde hõimu kuskil vihmametsas. Muidugi võtab ta kaasa kingitusi: igasugu pudi-padi, kümme kasti viskit, vintpüsse, hulga püstoleid (lastele?), kartulikotitäie heroiini jne. See omakorda võimaldab tal paar aastat hiljem avaldada monograafia, kus ta vägagi veenvalt kummutab levinud müüdi nn rahumeelsest ja õilsast metslasest ja väidab, et janomamöd on üldse kõige agressiivsem ja mõrvarlikum hõim, kes kunagi maamuna peal on elanud. Muidugi, kui jagada mingis suletud kogukonnas laiali kartulikotitäis heroiini, viski ja vintpüssid, siis ilmselt head nahka sellest ei tule.

Muud ravimid ning Tõde ja Õigus

Ei tulnud head nahka noist uutest seadustest ka meie esivanematele, Tõde ja Õigus muutus kohemaid Tööõiguseks ja juhatas sisse uue tõsise tööajastu. Isegi täna, viis põlve hiljem, on töö ainus Tõde ja Õigus, mis meile veel jäänud on. Tegelikult me oleme nagu äraspidine kuningas Midas, sest kõik, mida me iganes puudutame – olgu armastus, puhkus või seks –, muutub kohemaid puhtaks tööks.

(Kuri)kuulsas Ikla piiripunktis või Tallinna sadamas võiks (taas)tulijaid (talendid koju!) tervitada plakatid, mis teatavad sametise häälega: „Tähelepanu! Olete saabunud töövabaduse tsooni“. Veel parem oleks saksakeelne loosung, mis ütleb sedasama kultuurkeeles, näiteks standardne „Arbeit macht frei“, et luua vajalik kultuurideülene link töökal ja edukal Saksamaal tegutsenud kontsent­ratsioonilaagritega, mille väravatel tõepoolest tervitas kõiki tulijaid (talendid koju!) just seesama pidulik loosung. Töö näiteks Auschwitzis, ühes kõige eesrindlikumas ja soliidsemas töölaagris, vabastas inimesed sõna otseses mõttes mitte ainult kuldhammastest ja riietest, vaid ka elust. Ja mul pole küll vähimaidki illusioone meie eesrindliku natsionaalkapitalistliku Eesti Vabariigi suhtes, sest kui Töö meid veel kuld­hammastest, riietest ja elust pole vabastanud, siis mõistusest igatahes küll.

Ületarvitamine

Kui kasutate Tõde ja Õigust rohkem kui ette nähtud, siis keine Panik, sest töö, mida me täna teeme, ei ole enam raske füüsiline töö, vaid enamasti emotsionaalne ja afektiivne töö, mis muidugi ei tähenda, et see oleks kuidagi vähem kurnav. Küsige mõnelt klienditeenindajalt, kuidas ta ennast pärast 12tunnist vahetust tunneb. Ta ütleb, et jalad küll tulitavad, aga see, mis peas toimub, on veel sada korda hullem. Teatavasti on neil töölepingujärgne kohustus kliendid õnnelikuks teha, mis praktikas tähendab 12 tundi keep smiling. Nad ütlevad, et see neetud irve ei lähe neil enam kirstus ka näost ära.

Ja muidugi on töö täna töö iseendaga: oma mõtete, tunnete, aistingute ja suhetega, oma hinge, ihu ja vaimuga. Lisaks lõpmatu nn muljehaldus: endast (soodsa) mulje jätmise töö, oma kõikvõimalike online- ja offline-profiilide administreerimine ja edendamine. Seesama enesehool, epimeleia heautou, millest Michel Foucault nii innustunult on padranud.

Sellest on saanud meie hüper­foucault’lik õudusunenägu: sunduslik, paaniline ja lakkamatu enese valvamine, kontrollimine, manageerimine ja (s)ekspluateerimine. Ja loomulikult enese arendamine, parendamine ja täiustamine. Ilmselt oleme tõeliselt tõsiselt võtnud Herbert Spenceri ammust, aga jätkuvasti ajakohast sünget hoiatust, mille ta võtab kokku oma kurikuulsa viimsepäeva lööklausega „Survival of the fittest“tugevam jääb ellu. Muidugi me tahame olla ellujääjad. Sellest see lõputu ja paaniline fitness’i-hullus, lõputu sobitumis- ja kohanemismaania, milleks me vajame ülisuurtes annustes mindfulness’i, millega meid varustab (meie oma raha eest muidugi) nn mindfulness-tööstus.

Ravikuuri katkemise korral

Kui te unustate Tõde ja Õigust kasutada, siis ärge võtke topeltannust, vaid kohanege, minge kinno ja vaadake, mis on saanud Tammsaare perfektsest sissejuhatusest kompulsiivselt hüpervalvsasse saavutusühiskonda. Tekstina mõjub see ikkagi ootamatult transideoloogiliselt, lausa ajatult: nagu polekski poolteistsada aastat mööda läinud, (täna) ikka seesama halastamatu „külaelu idiotism“ (Marx), lihtsalt maalt linna või välismaale ära kolinud, aga veelgi rafineeritumalt idiootsem ja (ennast)hävitavam.

Mida Tanel Toomi megaprojekt ei paku: arhetüüpseid rahvuslikke karaktereid, autentseid rahvariidekomplekte, professionaalset rahvalaulu ja -tantsu, hunnituid loodusvaateid, sügavaid metafüüsilisi heietusi, banaalset ühiskonnakriitikat, seksi vagiinaproteesidega, splatter’it (pea kolme tunni jooksul ei panda kedagi põlema ega lõigata lõhki). Me ei näe jantlikke nn kandvaid pause, naiseriietes tantsu vihtuvaid vanaldasi investeerimispankureid, porgandpaljalt viiuldavaid ossipruute ja muud nüri ja keskpärast kila-kola, mida meid on dresseeritud saama. Isegi surnud koera lohistamist pole, ehkki lugu lausa nõuab seda. Ja Piip on Piip ja Tuut on Tuut ehk siis piip Oru Pearu suus ongi (Freudi parafraseerides) vahelduseks tõesti „ainult piip“, mitte mingi fallos. Kuigi, mine tea, äkki ongi kogu film Jevro­sojuzi või Vene bottide orkestreeritud eriti kaval ja jälk kogupere-homo­propaganda?

Seda enam et justkui meie valvsuse uinutamiseks on kõik kuidagi nii kahtlaselt tavaline, kui üldse olla saab: tegelased ei hiilga mõistuse, au ega südametunnistusega, rääkimata mingitest transhumanistlikest kvaliteetidest à la Alex Garlandi „Ex machina“ (2014). Neil pole eksootilisi ja seda rõvedamaid salapahesid ja perverssusi, keegi ei sunni näiteks mõnd last kuskil kuuri taga endal suhu võtma vms, paremal juhul ollakse leeris käinud, osatakse ropendada ja puulusikaid nikerdada – mis on ju meie tagasihoidlikke olusid arvestades ka siiski piisavalt rõve.

Loodus, loomad ja naised on ka täpselt nii metsa poole, koledad, lollid ja ohtlikud, nagu nad peavad olema: lakkamatult uputab, vesi lirtsub igal pool – tüüpiline maskuliinne ja misogüüniline wet Weltschmerz. Rõvedad sead ei suuda endale üldse aru anda, mida teevad – pole ka imestada, nad on ju ainult (Descartes’i parafraseerides) „kella­värgiga apelsinid“ –, loll lehm jääb laukasse kinni (sest ta on emane) ja segavereline krants, keda koguni kolmel korral roojamas (watersports?) näidatakse, muutub filmis lausa Põrgukoera, s.o Looduse enda kehastuseks, kes lakkamatult inimese vastu konspireerib ja ässitab. Looduse ja inimese raevukas vastasseis on ju iga Tõe ja Õiguse sügavaim olemus.

Naine #1 (Maiken Schmidt) on eksponeeritud jupikesena emakesest loodusest: see/ta on kogu aeg tiine, kuigi rääkida juba oskab. Naine #2 , nn uus naine (Ester Kuntu), ilmutab juba teatud autonoomse intellekti märke, aga jääb ikka (oma) mehe hallutsinatsiooniks. Alles naiste tütardel paistab tekkivat mingi algeline refleksiivne eneseteadvus.

Raamjutustus ise on ka nii banaalne, kui üldse olla saab: meeste lõputu jaarutamine jumala, armastuse, surma jne ümber, kusjuures rääkida kõigest sellest, s.t artikuleeritult metafüüsitseda suudavad ehk ainult Hundipalu Tiit või kirikuõpetaja, kummalgi (õnneks) rääkida ei lasta. Teised peavad lihtlausete, kehakeele ja näoilmetega asja ära ajama ja teevad seda meisterlikult.

Aga – tuletame meelde Donald Trumpi – kogu see pretensioonitu vulgaarne tavalisus kokku annabki ainulaadse samastumisvõimaluse nn tavalisele inimesele, keda muide veel Tammsaare ajal märgiti sõnapaariga „great unwashed“ – lihttöölisklass. Tõsiasi, mille Toom on ka veenvalt ekraanile toonud: minu meelest hõljus kerge sõnniku, kuse ja veel millegi ebamäärase läppunud hais ka Coca-Cola Plaza kinosaalis. Viimati tundsin nii tugevat lõhna Ozoni „Topeltarmukese“1 ajal, siis levis saalis eriti imal anaalterrori hõng. Aga tõesti, täna on massifitseerunud nutidebiilikul kõrini igasugusest „näitavast varjamisest“ ja „varjavast näitamisest“, sest tema hing igatseb millegi tõelise ja tõsise, igatseb Tõe ja Õiguse järele.

Võimalikud kõrvaltoimed

Võimalikke kõrvaltoimeid on ohtralt. Näiteks Herbert Rappaporti „Valgus Koordis“ (1951), mis on esimese värvifilmina juhtumisi ka Eesti filmiajaloo tähtsündmus ja maadleb samuti külaelu taustal suurte eksistentsiaalsete küsimustega. Või Ridley Scotti „Võõras“, või James Cameroni „Avatar“,2 mida kõiki painab liblikast-tagasi-tõuguks-saamise tung ja äng. Üsna sarnases lopsaka barokse (sots)realismi esteetilisse kastmesse uputatud, rohkem või vähem lineaarse loojutustamise meediumis dokumenteerib Tanel Toomi kihu­põhine masinavärk pedantse täpsusega uue ja enneolematu posthumanistliku depressiiv-nartsissistliku inimese teket. Inimese, kes pole enam subjekt ega objekt, isegi mitte projekt, vaid pigem platvorm või data point. Enamgi veel: meie ees rullub Mihkel Zilmeri psühhootilise muusika saatel lahti (jääb muuseas vägagi jalgu, aga see on puhas kompliment!) nn üleliigsete inimeste klassi, reduntariaadi (ingliskeelsest sõnast „redundant“) dramaatiline tekke- ja arengulugu. Ja Tammsaare/Toom ei pajata muidugi mingist XIX sajandi manduvast aristokraatiast või XX sajandi white trash’ist, vaid eesrindliku XXI sajandi globaalsest reduntariaadist.

1872. aasta Euroopas möllab uus tegija proletariaat, kes on just-just teadvusele tulnud ja nõuab tõde ja õigust. Vägagi edukalt muuseas, sest saab ka, vähemalt natuke. Ja mitte ainult Prantsusmaal ja Saksamaal, vaid isegi Kõrvemaal. Aga oh õnnetust: proletariaat ei olegi „kapitalismi hauakaevaja“ (Marx), vaid hoopis iseenda hauakaevaja! Teadagi, „pole midagi praktilisemat heast teooriast“ (Lewin) ja kuna tõde ja õigus (hea) teooriana ei kvalifitseeru, ongi proletariaat nagu Hull Müürsepp, kes avastab fanaatilises ja eufoorilises töötuhinas korraga, et on ennast ise sisse müürinud. Ta on olnud usin kui kuramuse kobras, ta on töötanud ennast töötuks, teda pole enam vaja, tal ei ole üldse enam mingit majanduslikku või mis iganes väärtust, ta on absoluutselt irrelevantne sel lihtsal põhjusel, et mitte mingid negroidid, muslimoidid või asioidid, vaid tavalised silikoonipõhised algoritmid võtavad meie tõe ja õiguse üle. Okei, saabki piiblit lugeda ja tõde otsida, milles küsimus! Tundub ahvatlev? Aga pole, sest olla töötu totaalse tööõiguse ühiskonnas, kus me ei oskagi midagi muud teha peale töö, on sama kui olla väär totaalse Tõe ja Õiguse ühiskonnas! OMG! Ma oleks parem surnd kui väärakas! Igatahes Toom garanteerib, et Tammsaare prohvetlik nägemus jõuab brutaalse selgusega kohale.

Ma muide ei imestaks üldse, kui juba paarikümne aasta pärast vaadatakse seda filmi kui dokumentaali ja sajad miljonid ülearused õhkavad, nagu Johannes Paulus II pärast Mel Gibsoni vägivallast nõretava sopaka „Kristuse kannatused“3 vaatamist: „Jah, täpselt nii see oligi“. Loomulikult saab see olla suurim kompliment ühele filmile üldse.

Pakendi sisu ja muu teave

Teade probleemist: treiler andis põhjust oodata pirakat naerukõhutäit, mingit „Ränirahnude“ ja „Visa hinge“4 ristsugutist. Tjah, nagu ei õnnestu pankuritele elu sisse puhuda isegi kümne tunniga, ei ole ka tõde ja õigus meemistatav ja ärapandav vaevalt kolme minutiga. Vohava Nutilolluse ehk smart stupidity tingimustes võib see saada takistuseks filmi rahvusvahelisele levile. Treileri võiks ümber teha.

Ja veel: üks kõige tüütumaid kogemusi teatris või kinos, peale halva kunsti muidugi, on see, kui keegi, kes juba kolmandat korda vaatab, hõikab kogu aeg poolsosinal vahele, et „Kohe poob see Juss ennast üles“ või „See suurte tissidega, mis ta nimi nüüd oligi, Krõõt? Mari? Juula? See tõmmatakse ka kohe läbi“ jne. Kohalikena me olemegi just seda sorti vahelehõikujad, kuna meie juba teame, aga ma ei kahtle üldse, et virtuoosselt teostatud ajalooline kostüümidraama jõuab välismaa massidele kohale iga kell.

Niisiis resümeerigem: selgub, et on küll päratult raske, aga ometi võimalik jutustada labast, miljon korda kuuldud lugu, teha seda punastades, aga ikkagi otse ja ausalt, keerutamata, ilma seksi, vägivalla ja Pärdi muusikata. Seda tingimusel, et seda teeb Tammsaare, Nietzsche või Dostojevski. Või Haneke või von Trier, Spielbergist rääkimata. Ja Tanel Toomil on see ka hiilgavalt õnnestunud.

1 „L’ amant Double“, François Ozon, 2017.

2 „Alien“, Ridley Scott, 1979; „Avatar“, James Cameron, 2009.

3 „The Passion of the Christ“, Mel Gibson, 2004.

4 „The Flintstones“, 1960–1966; „Die Hard“, John McTiernan, 1988.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht