Tugevad naised terve maailma vastu

Luc Bessonile omaselt ei puudu tema värskeimast põnevikust rohke stiliseeritud vägivald, kuid film jääb meelelahutuslikus mõttes keskpäraseks.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Anna“ (Prantsusmaa 2019, 118 min), režissöör-stsenarist Luc Besson, helilooja Éric Serra, operaator Thierry Arbogast. Osades Sasha Luss, Luke Evans, Helen Mirren, Cillian Murphy, Lera Abova, Alexander Petrov jt.

Tänavu juunis ja juulis pälvisid rekordilise tähelepanu naiste maailmameistrivõistlused jalgpallis. Teist korda järjest krooniti võitjaks Ameerika Ühendriigid, ent platsil toimuvast enamgi küttis kirgi selle kõrval väljaöeldu. Ameeriklaste kapten Megan Rapinoe, kes sai peale võitjamedali ka parima mängija ja parima värava­küti preemia, pidas kogu turniiri kestel ühismeedia kaudu vihast sõnasõda president Donald Trumpiga ning osutas häälekalt soolisele ebavõrdsusele spordis.

Rapinoe pole ainus. Näiteks naiste jalgpalli tõenäoliselt säravaim täht, norra­lanna Ada Hegerberg on keeldunud esindamast koondist topeltstandardite tõttu meeste ja naiste mängus: lisaks sellele, et ülimalt populaarseks osutunud naiste MMi võidufond oli rohkem kui kümme korda väiksem meeste turniiri omast, on meedias muu hulgas avaldatud graafik, mis näitab, et meeste­vuti panteoni tipp Lionel Messi teenib üksinda kaks korda rohkem kui seitsme naiste tippliiga mängijad kokku.

Kuidas on see kõik seotud Luc Bessoni värskeima filmiga? Kui maailma süsteemne ebavõrdsus on visa muutuma, siis kinolinal on lavastajatel nüüd ja praegu võimalus nii realistlikult kui ka puhta fantaasia kaudu peegeldada ning lahti pigistada ühiskonnas kolletavaid mädapaiseid. Näiteks on Hollywoodis ja ka mujal meelelahutustööstuses võrdsusest ja esindatusest üha rohkem juttu, selle tulemuseks on kasvav arv populaarseid naistegelastele keskendatud filme ja sarju. Besson on ehitanud maskuliinses maailmas vabaduse eest võitlevate naiste kujutamisele suure osa oma karjäärist.

Kaunitar ohtlike mängude maailmas

Spioonipõneviku „Anna“ nimitegelane on noor venelanna, kes satub kodu­vägivalla ning kriminaalse taustaga tuttavate ohvriks. Saatuse keerdkäigud viivad naise aga veelgi ohtlikumatesse mängudesse, kui tal tuleb astuda Nõukogude Liidu lõpupäevil peaossa vene ja ameerika salaagentide piiriüleses sõjas teabe ja võimu pärast.

Pearollis näeme Bessoni eelmises töös, ülikallis ning rahaliselt krõbedalt kõrbenud ulmefilmis „Valerian ja tuhande planeedi linn“¹ kõrvalosas üles astunud modelli Sasha Lussi. Uustulnuk sobib Anna rolli valatult, kehastades ühtaegu tolle välist ilu, mida ümbritsevad mehed ihaldavad, õrnust, mida nad ära kasutada püüavad, ja ka kalkuleerivat intelligentsi ning andestamatut tugevust, mis paljudele neist ootamatult kätte maksab.

Anna elab filmis topeltelu Pariisis töötava modellina ning eri­teenistuste huviorbiidis olevaid isikuid kõrvaldava spioonina. Mõlemas tuleb tal ühel või teisel moel käia valgetest keskealistest meestest ülemuste või muul moel raha ja võimu kaudu maailma kontrollivate isaste lühikese lõa otsas, unistades samal ajal vabadusest ise oma saatuse üle otsustada. Moeäris karikeerib Besson seejuures usinalt ülevoolava egoga fotograafe, kes kohtlevad modelle kui nukke – asju, mida oma suva järgi kamandada ja paika sättida. Sirmi tagant kõõritab aga KGB karm ülemus Vassiljev, kes hoolimata lubadustest Annale viieaastase töö järel vabad käed anda kavatseb Annat surma ähvardusel julgeolekuagentuuri juures hoida.

Filmi läbivaks motiiviks on Anna objektistatus. Erandid pole isegi kaks keskset meestegelast, kelle süda naise läheduses eriti kiirelt taguma hakkab. KGBsse värbab naise Luke Evansi kehastatud Aleksander, kelle kõrgeimad väärtused on armumise kiuste isamaa ja kohusetunne. CIA poolt astub Pariisis Anna kandadele Cillian Murphy kehastatud ameeriklane Leonard, kelle pilgus välgatab samuti oma karjääri edendamine, kuid ka isalik soov olla Anna päästja ja kaitsja.

Sellises kolmnurgas rullib Besson lahti ajas tihedalt edasi-tagasi hüppeid tegeva ning üha uusi kihte koguva vana kooli põneviku, kus keegi ei pruugi olla see, kes ta esmapilgul tundub, ja alati toimub varjus veel rohkemat, kui esmapilgul näib. Alguses võib säärane hüplikkus pidevalt vahetuvate siltidega „kolm aastat tagasi“, „kolm aastat edasi“, „kaks kuud varem“, „kolm kuud hiljem“ mõjuda struktuurilise konarlikkusena, ent loo jutustamise mõttes põimitakse ajaliinid ning nende näitamise järjekord lõpuks efektiivselt kokku.

Bessonile omaselt ei puudu filmist rohke stiliseeritud vägivald, mis kannab peale ülima füüsilisuse suuresti ka sümboolset väärtust – Anna saadab looja­karja suure osa teda kamandavast ja ahistavast meeshierarhiast. See on justkui verine mäss tema vabaduse piirajate ja näiliste vardjate vastu.

Eriti meeldejääv on stseen, kus Anna avastab trobikonna kirvenägudest ihukaitsjatega restoranis silmitsi jäädes, et talle ülesande täitmiseks usaldatud püstol ei ole laetud. Järgnev kõike käeulatusse jäävat relvaks improviseeriv madin ei pea nutika koreograafia ja intensiivsuse osas piinlikkust tundma isegi „John Wicki“² võitlus­stseenide ees.

Tuttavlike kontuuridega lugu

Nüüd 60aastane Besson koguski kaheksa­kümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses kuulsust cinéma du look’ina tuntud liikumise eestvedajana, keskendudes suuresti vormile, stiilile ja vaatemängule. Kui kogu eelnev sisukirjeldus kõlab seejuures tuttavalt, siis ilmselt põhjusel, et seda see ongi. Täpselt samade kontuuridega loo rääkis Besson ühes oma varasemas hitis, 1990. aasta märulipõnevikus „Nikita“.³

Paraku on aeg mühinal edasi liikunud ja see, mis mõjus kolmkümmend aastat tagasi nii vormilt kui ka sisult uudsena, piirneb nüüd anakronismiga. Sisult on „Anna“ lugu maskuliinsest maailmast ja selle kammitsaist priiks püüdlevast naisest ju enam kui päevakajaline – nagu suvine mürgel naiste jalgpalli ümber või kodumaine palgalõhe. Kunstiliselt vormilahenduselt on aga Bessonile ette heidetud sama loo üha uuesti jutustamist.

Peale „Nikita“ räägib Besson kurjade kavatsustega meeste võrgus rippuvatest naistegelastest nii oma kuulsaimas põnevikus „Léon“,⁴ ulmefilmis „Viies element“⁵ (mis tegi kuulsaks Lussile eeskuju pakkuva, „Resident Evili“ seeria kangelannaks saanud Milla Jovovichi) kui ka üle võlli märulis „Lucy“⁶ peaosas Scarlett Johanssoniga. Režissööri enda filmide mõjutusi kajab aga vastu mitmest viimaste aastate spioonipõnevikust, nt „Punane varblane“⁷ Jennifer Lawrence’iga, milles Vene salateenistused allutavad oma jõhkrale tahtele vigastada saanud baleriini, või samuti külma sõja lõpupäevi kujutav „Plahvatuslik blond“.⁸

Besson on pidanud viimase kahe aasta jooksul rinda pistma ka pea tosina endise kolleegi süüdistustega seksuaalses ahistamises. Neile lisandus ekspruudi süüdistus vägistamises, mille Prantsuse kohus aasta alguses tõendite puudumisel kõrvale lükkas. Besson ise eitas kategooriliselt iga­sugust süüd ning #metoo tuules on oht eri juhtumeid pikemalt mõtlemata ühte patta panna või inimesi kohtuta risti lüüa suur, kuid paraku jääb alles kahtluse­vari, kas mitte nii palju tugevaid naistegelasi märulite keskmesse kirjutanud lavastaja pole ise osa neid piiravast ja ahistavast meestevõrgust.

Filmina pole „Anna“ kindlasti nii halb, nagu lubab eeldada kriitikute jahe vastuvõtt ja vastuolude saatel napiks jäänud reklaamikampaania. Paraku mõjub see, mis varem paistnuks soopoliitiliselt võimestava ja sümboolselt mõjusa tööna, tänapäeval enesekorduse ja iseenda varjus maandumisena, jääb keskpäraseks meelelahutuslikus mõttes ega suuda lisada midagi mõjusat ka niivõrd vajalikku diskussiooni sugudevahelise võrdsuse teemal.

1 „Valerian and the City of a Thousand Planets“, Luc Besson, 2017.

2 „John Wick“, Chad Stahelski, David Leitch, 2014.

3 „Nikita” („La Femme Nikita“), Luc Besson, 1990.

4 „ Léon“, Luc Besson, 1994.

5 „The Fifth Element“, Luc Besson, 1997.

6 „Lucy“, Luc Besson, 2014.

7 „Red Sparrow“, Francis Lawrence, 2018.

8 „Atomic Blond“, David Leitch, 2017.