Tüütutest pulmadest ja keerulistest inimsuhetest

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Kutse kahele“ („Plus One“, USA 2019, 99 min), režissöörid-stsenaristid Jeff Chan ja Andrew Rhymer, operaator Guy Godfree, helilooja Leo Birenberg. Osades Maya Erskine, Jack Quaid, Ed Begley jr jt.

Romantilised komöödiad võib laias laastus lüüa kaheks teineteist mitte välistavaks kategooriaks. Enamasti müüakse sellise žanrisildi all sõbrapäevaks või mõneks muuks tähtpäevaks valminud kohtingufilme, mis räägivad südant härdaks tegevaid lugusid tõelisest armastusest ning selle leidmisest napakalt koomiliste sündmuste keerises. Säärased filmid pigem pakendavad ja kaubastavad armastust ning kinnistavad klišee mõõtu seebivahuseid suhteideaale. Harvemini tuleb ette linalugusid, millel on paarilise leidmise, tunnetega hakkama saamise või lähisuhete kohta midagi sisukat öelda – mis püüavad mõtestada, miks on inimesed ja nendevahelised suhted just sellised, nagu nad on. Parimaks näiteks on siin Richard Linklateri „Enne“-triloogia,¹ mis käib üheksa-aastaste vahedega läbi kogu suhte anatoomia armumisest väsimiseni.

„Kutse kahele“ ambitsioon on erinevalt enamikust suvistest kergetest meelelahutuslikest kinosutsudest märksa sügavamale minna. Tegevustiku lähtepunkt on iseenesest küll lihtne ja tuttav – lugu kahest inimesest, kes esmapilgul omavahel ei klapi, ent sündmuste arenedes üha enam ühist avastavad. Peategelased Ben (Jack Quaid) ja Alice (Maya Erskine) on keskea äärele jõudnud kauaaegsed sõbrad, kes peavad kohanema elurütmi muutustega. Ümberkaudsed tuttavad seavad jõudsalt samme Eduka Elu™ rööbastele – kaovad püsisuhtesse ja peavad uhkeid pulmi. Pulmade jada tekitab äsja raske lahkumineku läbi teinud Alice’is ja ihaldatud kaunitarilt korvi saanud pikaaegses poissmehes Benis üha suuremat ärevust mitte üksi jääda. Nii sõlmitakse omavaheline kokkulepe olla ühe suve jooksul teineteisele toeks – käia koos pulmades, et peletada üksindust ning sulatada jääd uute inimestega tutvumisel.

XXI sajandi rööprähklev, ületöötanud ja neurootiline inimene ootab kinolinalt ennekõike lõdvestavat vaheldust ja positiivset sõnumit, mis seletab eespool kirjeldatud sõbrapäevafilmide väsimatut menukust. Kes meist ei tahaks leida või olla leidnud oma kõrvale just selle õige, kellega siis püsivas õnnekrambis päevi õhtusse veeretada. Paradoksaalselt kuluks just sel põhjusel hädasti ära rohkem filme, mis räägiksid suhetest ausal, ilustamata moel ning aitaksid seada ootusi realistlikumaks, sunniksid armastust ülemüstifitseeritud ideaalist ümber mõtestama.

„Kutse kahele“ käib suhkrutoosiga õnneks üpris mõõdukalt ringi. Ben ja Alice pole šabloonid, stereotüüpselt üldised ega ebamäärased ettekujutused Mehest ja Naisest, vaid ehtsad inimesed – ebatäiuslikud, konarlikud, kohati väga sümpaatsed ja samal ajal rohkete kiiksudega, aeg-ajalt omadega nässus. Nende suhe on kõike muud kui lihtne ja ladus.

Filmi alguses on kerge näha Beni paremini hakkama saavana. Nägus, aga mitte Hollywoodi moodi imalalt ilus mees on ladus suhtleja ning jalad-maas-seltsiline. Alice on purunenud suhte tõttu seevastu üksjagu kildudeks ning otsib oma valule mingitki lohutust, klammerdudes seetõttu ajutiselt mitteromantilisel moel Beni kui mugavama ja käepärasema võimaliku toe külge.

Mida kaugemale film tegelaste vahelise dünaamika avamisel jõuab, seda enam saab selgeks, kuivõrd petlikud on esmamuljed ning vähese info põhjal kujundatud hinnangud – seda nii inimeste kui suhete osas. Alice’i kohatine kaootilisus on siiras ja aus, ta on tema ise ning sellega leppinud. Ben seevastu elab justkui kellegi teise elu – lähtub teoorias paberile visandatud nii enda kui teiste paindumatutest ideaalidest, suutmata seetõttu näha omaenda ninast kaugemale ning pidevalt mõeldes end naeratava fassaadi taga üha õnnetumaks.

Kuna tegelased on kirjutatud mitmeplaaniliselt mitmekihiliseks, on Beni ja Alice’i osa magus materjal ka näitlejatele. Quaid on Benina hea, ent Maya Ersikne lendab „Kutsega kahele“ potentsiaalse tulevase staari staatusesse. Televisioonis tuntust kogunud Erskine on kirjutanud ja mängib peaosa komöödiaseriaalis „PEN15“ (2019), mis räägib kahe 13aastase kasvuraskustest. Oma esimeses kaalukamas suure ekraani rollis on Erskine korralik loodusjõud ning kõik filmi parimad hetked on tema päralt – õigupoolest näib „Kutse kahele“ kaotavat suure osa energiast ja vaimukusest iga kord, kui Erskine’i ekraanil pole. Tema Alice on lapsikuseni tahumatu ja samas võrratult otsekohene, võluvalt sundimatu ja teravmeelne.

Romantilistele komöödiatele on omane klišeerohkus ja „Kutse kahele“ ei pääse neist samuti, eriti lõpusirgel, ent on žanrikonventsioonidest enam kui teadlik ja lõikab neil sageli muhedal moel jalad alt. Sündmuste vahele on pikitud väljalõiked pulmakõnedest, mis karikeerivad, aga ei naeruväärista kuni usutavuse kadumiseni sääraseid kohustusliku maiguga sümboolseid hetki. Film heidabki traditsioonide ja konventsioonide üle nalja – eks ole suur osa pulmadega seonduvast ju õigupoolest pea kõigile, korraldajatest külalisteni, tüütu ja pingutatud, ehkki seda pole sünnis valjult tunnistada –, ent väldib küünilist hukkamõistu või pelka oma lõbuks irvitamist.

Öelda on filmil XXI sajandi inim­suhete kohta aga üksjagu, isegi kui suurem osa sellest ei ole midagi uut ega jalustrabavat. Tuntud Ameerika blogija, enese- ning suhteabile keskendunud publitsist Mark Manson kirjutab oma tänavu ilmunud raamatus „Kõik on p****s. Raamat lootusest“,² kuidas üha enam minetatakse ühisosa omaenda turvatunde nimel. Valikuvabaduse ja isikliku efektiivsuse pettekujutelma nimel ümbritsetakse end kõiksugu meelelahutuse, asendustegevuse ja tähelepanu köitvate vidinatega, mis lubavad igal sammul näha ning kogeda seda, mis tarbijale meeldib. Teistsuguste vajaduste ja soovidega inimesed on aga pigem ebamugavad ja ebaturvalised segajad, keda on lihtsam välja lülitada kui mõista oma mugavustsoonist lahkumise hinnaga.

Nii ollakse orienteeritud üksnes mugavatele ja vähe pingutust nõudvatele lahendustele nii tarbimisvalikutes kui ka teiste inimeste osas. Püsivad suhted nõuavad aga teatavasti üksjagu tööd ning pingutamist, paindlikkust ja kompromisse, mis ei lõpe suure armastusega esimesest silmapilgust või mannavahuste pulmadega, vaid algavad sellega. „Kutse kahele“ räägibki sellest tööst ja pingutusest, iseenda õnne eemale ja edasi lükkamisest, ning teeb seda tublisti üle keskmise intelligentsel ja vaimukal moel. Linklateri triloogia kõrgusteni Jeff Chani ja Andrew Rhymeri debüütlavastus küll ei küüni, ent sellelesamale XXI sajandi rööprähklevale ja oma kõrvale seda õiget otsivale inimesele kulub suvisel kvaliteetsete filmide põuaperioodil ära enam kui küll.

1 „Before Sunrise“, Richard Linklater, 1995; „Before Sunset“, Richard Linklater, 2004; „Before Midnight“, Richard Linklater, 2013.

2 Mark Manson. Everything Is F*cked: A Book About Hope. HarperCollins, 2019.