Ühe filmi anatoomia

Klassikalisena näivas „Langemise anatoomias“ rõhutatakse nappide vahenditega, kui palju määrab perspektiiv, kui suhteline on maailm, kui võimatu õigluse mõõka kuhugi langetada.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Langemise anatoomia“ („Anatomie d’une chute“, Prantsusmaa 2023, 152 min), režissöör Justine Triet, stsenaristid Justine Triet ja Arthur Harari, operaator Simon Beaufils. Osades Sandra Hüller, Swann Arlaud, Milo Machado-Graner, Samuel Theis jt.

„Langemise anatoomia“ alguses räägivad kaks naist hubases mägimajakeses juttu. Edukas kirjanik Sandra (Sandra Hüller) paistab püüdvat külalisega, teda intervjueerima saabunud tudengiga, flirtida. Vestlust segab ülevalt korruselt kostev vali muusika. Kõik on justkui korras ja ei ole ka. Koos valjude helidega matab stseeni seletamatu pinge.

Varsti naaseb Sandra väike poeg Daniel (Milo Machado-Graner) koeraga jalutamast. Õnnetuse tagajärjel saadud nägemiskahjustuse kiuste leiab ta maja eest lumelt alles äsja valju muusikat kuulanud isa Samueli (Samuel Theis) surnukeha. Edasine hakkab keerlema ümber küsimuse, mis juhtus. Kas on tegemist õnnetuse, enesetapu või on mängus kellegi kuri käsi?

Ainsaks kahtlusaluseks saab Sandra, kelle eraelu ja suhet Samueliga hakatakse pulkadeks võtma. Umbes filmi kolmandiku peal kolib peamine sündmustik alpimajast Grenoble’i lähedal suurlinna kohtusaali. Kerge on meenuma tunamullu kuhjaga kiita saanud, kuid Eesti levisse tulemata jäänud „Saint Omer“¹, kus on samuti keskmes mõrvasüüdistusega kohtupinki sattunud naine.

Kohtudraama on pika ajalooga žanr, mille tipud jäävad juba seitsmekümne aasta taha. Küllap oskab iga filmisõber nimetada mõnd klassikasse kuuluvat linalugu, nagu „12 vihast meest“ ja „Tappa laulurästast“, ka „Mõrva anatoomia“ ja „Nürnbergi protsess“.² Ehkki aeg ja mood on vahepeal muutunud, on kohtusaal endiselt pingeline paik, kus juhtumeid juppideks hakkida ja tõe nimel madistada, isegi kui nende juhtumite ilme on täna teistsugune.

„Langemise anatoomia“ erineb nimekatest eelkäijatest mitmes aspektis. Kuigi eelarvamuste ja vähemustega on kohtudraamades rinda pistetud varemgi, on seekord erakordselt oluline, kes istub kohtupingis – naine. Jõuline ja võimekas naine, mitte vähese agentsusega passiivne kannataja.

Kuigi šariaatlikku puhtalt soo põhjal õigusemõistmist olnuks keeruline ette kujutada ka #metoo-eelses maailmas, on ühiskonnas juurdunud arusaamadel kaalukas roll, seda nii avalikkuse kui ka süüdistatava saatuse üle otsustajate puhul. Kui näiteks hooldusõigust puudutavate juhtumite korral kipub naistel olema peos köie jämedam ots, siis on seksuaalvägivalda puudutavate juhtumite puhul vastupidi: sõna sõna vastu olukorras käib lahing sageli mitte asitõendite, vaid moraalse puhtuse positsiooni pärast. Vaikiv topeltstandard kehtestab aga naistele kõrgema lävendi, mis tuleb moraalsuse sildi rindasaamiseks ületada.

Sandra pole „Langemise anatoomias“ küll süüdistaja, vaid süüdistatav, ent kohtusaali ja avalikkuse ette jõudvad argumendid muutuvad mitmeti vägagi sarnaseks. Pesema hakatakse ühe eri põhjustel ammu kiiva kiskunud suhte pesu, kusjuures kaalul on iga lindistatud sõna, kirja pandud mõte ja kaudne oletus, miks ja kuidas lõppes kahe loomingulise intellektuaali abielu sedavõrd surmavalt.

Sandra Hüller teeb filmis fenomenaalse rolli, mis pidanuks õiglases maailmas pakkuma teise Oscari võitnud Emma Stone’ile auhinnarallil vähemalt fotofinišit väärt konkurentsi. Hüllerist on pärast läbilööki 2016. aasta hitiga „Toni Erdmann“³ saanud Euroopa võimsamaid ekraanitalente, kelles on korda­mööda ja korraga tohutut jõulisust ja küllaga haprust. „Langemise anatoomias“ – koos „Huvivööndiga“⁴ ühes kahest mullusesse filmiparemikku kuuluvast teosest, kus Hüller särab – keerleb tema kehastatud tegelase ümber peaaegu iga stseen ja sellega ka vaataja arusaam toimuvast ning hinnang juhtunule.

Ometi ei keerle film ise paradoksaalselt üksnes peategelase ega tema nägemuse ümber. Mida aeg edasi, seda enam koorub pinnale raske suhe Samueliga. Filmi ilmselt meeldejäävaimas stseenis tuleb kohtusaalis kuulamisele salvestus üsna süütult alanud, kuid üha jõhkramaks kiskunud vaidlusest paari kodus. Nii stseeni alguses kui ka lõpus on nii kohtumõistjate kui ka vaataja päralt üksnes heli: kõne, tooni, kõlksatuste, matsude, kahinate põhjal tuleb kokku panna, kes keda provotseerib, kellel õigus on, kelle süül olukord teravneb ja mis täpselt ilmselgelt vägivaldseks muutuvas olukorras aset leiab.

Vahepeal liigub kaamera kahe tegelase vahele, kelle heitlus edeneb üha intensiivsemaks intellektuaalseks ja emotsionaalseks tulevahetuseks. Siin avaneb nii väljendamata jäänud ja täitmata vajaduste, mürgiseks muutunud suhete kui ka lähisuhtevägivalla äärmiselt keeruline köögipool. Pahameel, depressioon või suutmatus oma tunnetega hakkama saada võivad vastastikuses tantsus viia vaimse ja sealt omakorda füüsilise vägivallani. Lähisuhtevägivalda peetakse sageli ekslikult ühiskonna sotsiaalmajanduslikult kehvemal järjel osa probleemiks, „Langemise anatoomia“ näitab veenvalt, et see võib puudutada igaüht.

Ometi pole filmi keskne teema vägivald, õigupoolest üht fookust polegi ja see on omakorda asja iva. Küsimus pole niivõrd üheski sotsiaalses probleemis või teemas, isiksuseomaduses või psühholoogias, isegi mitte žanripõnevikele omases müsteeriumis, kellel on lõpuks õigus. Sellest saab ootamatul moel vaat et teisejärguline küsimus. Lavastaja Justine Triet näib ennekõike huvituvat tõe võbelevast olemusest kui sellisest.

Kuigi tehniliselt võib „Langemise anatoomia“ näida üsna vaoshoitu, klassikalisena, rõhutatakse sageli peaaegu märkamatult nappide vahenditega, kui palju määrab perspektiiv, kui suhteline on maailm, kui võimatu õigluse mõõka kuhugi langetada. Tegemist pole niivõrd ühe surmajuhtumi eritlemise, vaid vaataja moraalsete, filosoofiliste ja loogiliste hinnangute anatoomiaga. Juba päris alguses näidatakse üsna suvalisena näivaid nurki alpimaja sisemusest. Koridor. Trepp. Lagi. Paar fotodel eri eluhetkedel. Ometi on võimatu saada nii ruumist kui ka nende kooselust mingitki ühtset pilti.

Sama laieneb kogu moraalsele ruumile. Kõik näidatud rakursid on vaid kild tervikust, jupp juhendita mosaiigist, suvaline katkend stseenide reast – igaüks võib taas kogu konteksti muuta. Aju otsib aga loogikat, otsib äratuntavat, vajab sõltlaslikult infot. Kui Sandra helistab ühtäkki oma advokaadile Vincentile (sümpaatne Swann Arlaud) ja meenutab üht unustusse vajunud, mugavalt meest diskrediteerivat detaili, on kerge ujuma pinnale kahtlus, et midagi on valesti. Teravik keeratakse aga taas pigem publiku poole: mille põhjal me õigupoolest võõraste inimeste, tundmatu loo kohta otsuseid langetame, oletusi teeme, ennast omaenda tõesse juurime?

Sellega teeb Triet’ pealtnäha lihtne režii midagi kogu filmi kui meediumi mõttes tavatut. Kaamera on enamasti vaatajale justkui teine silm, jumalik viis teise maailma piiluda, looja vahend tuua välja see, mis talle oluline. „Langemise anatoomia“ paneb vastupidiselt kõiges kuuldus ja nähtus kahtlema, hülgama arusaama kaamerast ja meile näidatust kui tõe allikast, küsimuse alla seadma selle potentsiaali tõe avamisel.

See kõik võib kõlada suisa nihilistlikult, kuna jääb alati küsimus, mille põhjal siis üldse otsuseid langetada, arvamusi kujundada, kui kõik on osaline ja suhteline. Viimases kolmandikus nihkub „Langemise anatoomia“ kese üha enam noorele Danielile. Ei avata üksnes veel üht keerulist moraalset plaani vanemate tüli keskele sattunud lapsest, vaid pakutakse ka võimalikku viisi leida täieliku kindluse asemel eri variantidest usutavaim, parim. Pole sugugi väike mõttenihe: must-valge tõe asemel koosneb elu tõenäosustest.

Lõpp jätab õhku palju küsimusi, aga kõiksugu lihtsustavate narratiivide kõrval on selle filmi näol tegemist ausa ja olulise peegeldusega maailmast, milles me elame, ja viisidest, kuidas seda kogeme. „Langemise anatoomia“ mullust peavõitu Cannes’i filmifestivalil võib pidada igati õigustatuks. Kolmandaks naissoost Kuldse Palmioksa võitjaks saanud Triet’ ülimalt intelligentne stsenaarium väisab veel tosina jagu teemasid, nagu mälu, mehelikkus, naiselikkus, identiteet, keel, intellektuaalne vargus, kirjanduse ja elu kokkupuutepunktid, autori ja loomingu suhe, seksuaalsus, petmine, juba mainitud vaimne, füüsiline ja isegi majanduslik vägivald.

Ometi on kõike doseeritud täpselt piisavalt, et keskne lugu kahe ja poole tunni jooksul kordagi laiali ei valguks. Kriitilisemad hääled on välja toonud filmi kuivuse ja akadeemilisuse. Kindlasti ongi tegemist rohkem intellektuaalse eksperimendi kui sirgjoonelise draama või põnevikuga, ent tulemuseks on üks olulisemaid ja mõjuvamaid mulluseid filme.

1 „Saint Omer“, Alice Diop, 2022.

2 „Twelve Angry Men“, Sidney Lumet, 1957; „To Kill a Mockingbird“, Robert Mulligan, 1962; „Anatomy of a Murder“, Otto Preminger, 1959; „Judgment at Nuremberg“, Stanley Kramer, 1961.

3 „Toni Erdmann“, Maren Ade, 2016.

4 „The Zone of Interest“, Jonathan Glazer, 2023.