Üks lõige näppu

„Lõplik lõige“ on kultusliku zombifilmi häbenematu uusversioon, aga õhku jääb küsimus, milleks seda siiski tarvis oli.

KASPAR VIILUP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Lõplik lõige“ („Coupez!“, Prantsusmaa 2022, 110 min), režissöör-stsenarist Michel Hazanavicius, originaalloo autorid Shin’ichirô Ueda ja Ryoichi Wada, operaator Jonathan Ricquebourg, helilooja Alexandre Desplat. Osades Romain Duris, Bérénice Bejo, Grégory Gadebois, Finnegan Oldfield jt.

Iseenesest peaks suutma iga filmi vaadata eraldiseisvalt, sõltumata igasugusest pooljuhuslikult (või meelega, kes teab!) kaasa tulnud pagasist. Tänavuse Cannes’i filmifestivali avanud „Lõpliku lõike“ puhul on see üsna keeruline, aga teeme korra proovi: ilma midagi juurde lugemata ja taustast teadmata jääb mulje ühest kavalast, kuigi (taas ilmselt meelega!) pisut lohisevast õuduskomöödiast. Õigemini juhib õuduse mainimine vaataja valele teele, sest ennekõike on Michel Hazanavicius kiskunud eest filmitööstuse tumedad kardinad, näidates, mis toimub kaamera taga tegelikult.

Naerda saab, ja nii mitmelgi korral tabad end mõtlemast „no võta näpust, see oli küll andekas“. Igav ei hakka hetkekski või kui ka hakkab, jõuab pärast kohale, et režissöör tahtiski vaatajat pisut provotseerida ja tema üle irvitada. Sellest küljest on Hazanaviciuse metakomöödia filmitööstuse telgitagustest ja žanrifilmi klišeedest igati õnnestunud: pikaks ajaks meelde ei jää, aga ühenäoliste õudusfilmide seast torkab pigem üsna teravalt silma. Hazanaviciuse senist filmograafiat arvestades on see ka üsna mõistetav käik, sest ta armastab uurida lähemalt mõnd filmiajaloo märgilist tahku. Tema tuntuim film „Artist“1 vaatas otsa Hollywoodi tummfilmiajastule, „Aukartust äratava“2 fookuses oli Jean-Luc Godard, „OSS 117“ sarja filmid3 pilavad James Bondi ja teisi spioonifilme. Seega on zombid igati loogiline järgmine samm.

Suure žanrifilmi patrioodina tahaksin arvustuse siinkohal katki jätta ja jäädagi arvamusele, et tegu on ühe igati sümpaatse lisandusega eneseteadlike ja -irooniliste õuduskomöödiate ritta. Kahjuks on siiski mitu küsimust, mis suruvad „Lõpliku lõike“ ebamugavalt nurka ja millele päriselt ammendavaid vastuseid ei antagi. Teritame kriitikukirve ja hakkame rappima!

Mitu korda sama nalja üle ei naera

Kui Michel Hazanavicius oleks ise „Lõpliku lõike“ kirjutanud, selle jaburalt geniaalse struktuuri välja mõelnud ja veenvalt välja mänginud, võiksin tunnustavalt kummardada ja suhtuksin filmi suurima võimaliku aukartusega. Kahjuks on ta aga näpuga järge ajades taasloonud 2017. aastal valminud jaapani lavastaja Shin’ichirô Ueda filmi „Las kaamera käib – zombid!“4. See vaid 25 000 dollariga valminud linateos murdis kiirelt end enamiku žanrifilmifestivalide kavva ning sellest on tänaseks saanud kultusfilm, kuigi valmimisest on möödas napilt viis aastat. Seega on „Lõplik lõige“ lihtsalt kõige puhtakujulisem uusversioon. Phäh!

On igati kohane küsida, et mis siis. Ameerika filmitööstus on juba kümmekond aastat elanud uusversioonide peal, Disney on juba suuremast osast oma kunagistest animafilmidest tootnud värsked mängufilmiversioonid. Ka õudusfilmi puhul on see mudel aastakümneid töötanud, viimasest ajast meenub näiteks tänavu sügisel kulmineeruv uus „Halloweeni“ triloogia, mis ei anna originaalile grammigi juurde, kuid laseb mõnuga liugu juba 1970. aastatel maha joonistatud stampidel. Selles valguses võiks ju tõdeda, et Hazanavicius viis oma filmi metatasandi veel ühe sammu võrra kaugemale, sest kopeerimine on alati žanrifilmi defineerinud. Kahjuks jääb see idee liiga lahjaks, et vaatajal sellega midagi tarka peale oleks hakata.

Uusversioonil võib olla palju eesmärke: on see siis uutele põlvkondadele algmaterjali tutvustamine, kui originaali valmimisest on möödas juba aastakümneid, või siis mõne vähem tuntud filmi toomine laiema vaatajaskonna ette, tootes sellest näiteks ingliskeelse versiooni, mis lihtsustab materjali müümist rahvusvahelisel turul. „Lõplik lõige“ aga virutab mõlemast märgist mööda. „Las kaamera käib – zombid!“ oli küll esialgu täiesti tundmatu ja vaid Jaapani turule suunatud õuduskomöödia, kuid tänaseks on see jõudnud ilmselt kõigi potentsiaalsete vaatajateni, kaasa arvatud prantsuse keeleruumis elavate žanrifilmi fännideni. Originaalist on möödas ka vaid paar aastat, mistõttu pole algne elamus veel mälust kustunud.

Miks meil siis seda kõike ikkagi vaja oli? Hazanavicius proovib oma filmile vägisi väärtust juurde anda, lisades sinna pipetiga kaks tilka metamahla: „Lõplikus lõikes“ hakkab režissöör Romain Duris tootma uusversiooni jaapani õudusfilmist, seega tekib omamoodi film-filmis-filmis efekt. Aga mis siis? Neile, kes originaali näinud pole, ei ütle see detail mitte midagi, ülejäänud muhelevad võib-olla sekundiks ja ei rohkemat. Kuna narratiiv on üsna toore lõika-kleebi-meetodiga üle võetud (kohati üritatakse seda naljaks keerata, kuigi ebaõnnestunult), siis ei hakka ka originaali metatasand enam päriselt tööle. Kui palju sa ikka sama nalja peale naerad? Isegi maailma kõige andekam ja originaalsem anekdoot on päriselt naljakas vaid esimesel korral.

Loodetavasti erand, mitte reegel

Juba mitmendat korda üritan leida tasakaalupunkti: otseselt poleks ju sellises mõttetus, aga iseenesest heasüdamlikus ja meelelahutuslikus koopias midagi halba. Las ta siis olla, ka tipprežissööride filmograafiasse satub mõni must lammas, millele tagasivaatamine paneb pigem nina krimpsutama ja kukalt kratsima, aga sellest võib ju tegelikult lihtsalt mööda vaadata. Kahjuks kirjutati „Lõplik lõige“ rasvases kirjas filmiajalukku: maailma olulisima, Cannes’i filmifestivali avamine ei ole mingi suvaline asi, vaid selgelt verstapost ja sündmus, millest räägitakse nii rahvusvahelises filmipressis kui ka laiemalt ajakirjanduses üle maailma. Seega ei saa me Hazanaviciuse värsket filmi päriselt ikkagi eirata.

Eks on teada fakt, et prantsuse filmide suhtes on Cannes’i programmi koostajad alati leplikumad: ka ilmset saasta on jõudnud kavasse lihtsalt seetõttu, et režissöör on varasemast tuntud ja oma kodumaalt pärit kineaste tasub ikka toetada. Taas kord on see iseenesest sümpaatne, aga tendentsina paneb „Lõpliku lõike“ jõudmine festivali avafilmiks pisut muretsema. Cannes on olnud alati julge autorifilmi tuiksoon, sealsed filmid on julgenud vaatajat proovile panna ning seda alati põhjusega. Parimad filmifestivalid peavadki rebima vaataja parimas mõttes tundmatutele radadele, et tema maailma veidi avardada ja heas mõttes üllatada. Kui selle asemel napsavad aga olulisi kohti kavas hoopis uusversioonid, mis ei näegi eriti vaeva novaatorlusega, on filmireaalsus tasapisi vales suunas liikuma hakanud.

Senist vastukaja lugedes jääb vägisi mulje, et kriitikud on „Lõpliku lõike“ ühiskondlikust positsioonist pimestatud – kaasa aitab seegi, et esialgne pealkiri „Z“ muudeti Ukrainas toimuva sõjategevuse valguses „Coupez’ks“ – ja üritavad omistada filmile tähendusi, mida sel päriselt ei ole. Näiteks jutt sellest, justkui oleks Hazanavicius teinud üle aegade märgilisema zombifilmi, on kõigiti ebapädev ja küündimatu: zombifilm annab antud juhul lihtsalt võimaluse seda metalugu jutustada, reaalsuses ei üritagi tegijad selle žanri kaanonisse midagi juurde lisada. Või kui ka üritasid, siis igatahes ebaõnnestunult, mistõttu mõjuvad mitmest arvustusest läbi käinud võrdlused Edgar Wrighti suurepärase „Shauni ja surnutega“5 lihtsalt totakalt.

Kui üldse, siis jääb pigem mulje, et Hazanavicius tahtis korraga kõike ja mitte midagi. Filmi kolm eraldiseisvat osa – pooletunnine Z-kategooria õudusfilm, selleks tehtavad ettevalmistused ja kaameratagune vaade selle filmi valmimisele – ei istu orgaaniliselt kokku, rütm varieerub pidurdamatust kappamisest haigutama ajava tühidialoogini, mitmed kõrvalliinid (näiteks peategelase pereprobleemid) mõjuvad lihtsalt konstrueerituna ja ei hakkagi lõpuni tööle. Lõpplahendus tundub seetõttu kuidagi laisk ja toores: enamik mahlast, mis filmi on jõudnud, pärineb jaapani originaalist, juurde lisatud napakas prantsuse huumor on pigem piinlik kui naljakas. Mida ma siis sealt lõpuks ikkagi kaasa peaksin võtma, kui olen näinud ka originaali? Kurb tõdeda, aga peaaegu mitte midagi.

Edasi saab minna ainult paremaks

Matame nüüd selle nüriks taotud kriitiku­kirve maha, sest Michel Hazanaviciuse kasuks räägib siiski üks fakt: ta ei karda olla lõbus. Euroopa autorifilm kaldub pahatihti tüütult tõsiseks ja pelutab sellega eemale ka paljud potentsiaalsed vaatajad. „Lõplik lõige“ on seejuures sajaprotsendiliselt elujaatav, minnes isegi nii kaugele, et vaatajana peame tunnistama pea viis minutit kestvat peerunalja. Kuid isegi sellise piiripealse totakuse juures ei muutu film lämmatavaks, vaid seal on õhku ja kergust, mis lubab vabalt ekraanil toimuvast ka mitte hoolida. See ei tähenda, et peaks kinos istudes tingimata mõtlema, mida panna hommikul võileiva peale, vaid võib ka lihtsalt aju välja ja kupli all loputusrežiimi sisse lülitada. Vahel on seda ka vaja.

Liiga palju ei pea Hazanavicius tegelikult häbenema, sest Ameerika kultuslavastaja Jim Jarmusch tegi 2019. aastal veel halvema zombifilmi „Surnud ei sure“6, mis oli samuti Cannes’i avafilm. „Lõplik lõige“ võib küll vahepeal fookuse kaotada, kuid hoiab siiski läbinisti oma keel-põses-tooni, Jarmuschi zombifarss oli aga suvaline odav haltuura, otse DVD-turule suunatud rämpsfilm. Seega ei ole „Lõplik lõige“ isegi mitte viimaste aastate kõige halvem Cannes’i avafilm, vaid ta ei ole halvim ka Cannes’i filmifestivali avanud zombifilmide kategoorias! Ja kui tahta veel eriti positiivne olla, siis Hazanaviciuse varasemaid töid arvestades on mul endiselt usk ja lootus, et siit edasi saab ainult paremaks minna.

1 „The Artist“, Michel Hazanavicius, 2011.

2 „Le Redoutable“, Michel Hazanavicius, 2017.

3 „OSS 117: Le Caire, nid d’espions“, Michel Hazanavicius, 2006; „OSS 117: Rio ne répond plus“, Michel Hazanavicius, 2009.

4 „Kamera o tomeru na!“, Shin’ichirô Ueda, 2017.

5 „Shaun of the Dead“, Edgar Wright, 2004.

6 „The Dead Don’t Die“, Jim Jarmusch, 2019.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht