Uni annab tiivad

Mati Kütt: „Tahaksin anda vaatajale signaali, et kui ta millestki aru ei saa, siis vähemalt on tal võimalus mu märguannete põhjal ise oma lugu hakata punuma.“

TRISTAN PRIIMÄGI

„„Tõde ja õigus“ … Mul oli sellest, tead, täitsa kõrini. Asi filmiti iga nurga alt üles ja räägiti aasta aega ette. Ja siis vaatad, et kas tegu ka tuli. Pani õlgu kehitama.“

Animafilmide režissöör Mati Kütt on põhimõtteline nagu alati. Hoolimata sellest, et ta pole oma populaarsuse suurendamiseks karjääri jooksul teinud pooltki populistlikku sammu, langes talle tänavu osaks Kultuurkapitali Audio­visuaalse Sihtkapitali elutööpreemia. Kui nüüd aus olla, siis tekitas seegi tunnustus Kütis mõningat võõristust.

Väljavõtte auhinnaga kaasnenud selgitusest võiks siin ära tuua tutvumiseks neile, kellele teadmised animafilmide lavastajast Mati Kütist on katkendlikud või puuduvad üldse:

„Mati Kütt on alati olnud kompromissitu kunstnikunatuuri võrdkuju. Kogu oma karjääri vältel pole ta püüdnud leida mugavat ja sirget rada, vaid otsinud pigem kuristikku, kust julgelt alla kõndida. Ta filmid ei püüa vaatajale meeldida, aga meeldivad just seetõttu väga nendele, kes talle tundmatusse on nõus järgnema. Sest, kes teab, mis seal ees ootab.

Unenäod on tema lugusid väga palju mõjutanud ja tema filmid julgustavad inimest lahti laskma argireaalsusest ning fantaseerima maailmast, kus on vähem reegleid, rohkem üllatusi ja lõputult võimalusi.“

Oma kindla joone ajamise juures mõjub Mati Kütt vaimuka, joviaalse ja – parema sõna puudumisel – vabana. Auhinna puhul oli Mati Kütt nõus Sirbile paotama väikese prao oma mõttemaailma ja selle võimaluse eest oleme loomulikult lõputult tänulikud, sest intervjuusid annab ta üliharva ja mitte kõige parema meelega.

Miks sulle siis ei meeldi intervjuusid anda?

Ma ei taha solvata kedagi, kes minu käest midagi kuulda tahab, aga neid inimesi on vähe, kelle sõnal on sisu. Et ei peaks rääkima mingit ilusat peavoolujuttu, mille on tellinud mõni väljaandja.

Kultuurkapitali elutööpreemiast kuulda saades olid sa ka võrdlemisi tõrges õnnitlusi vastu võtma. Mis sind selle juures häiris?

Selles teada saades valdas mind väga kummaline tunne, millesarnast mul polegi varem olnud. Suumani Sass, keda ma ka tihti kohtasin Tammsaare pargi juures jalutuskäiku tegemas, ütles selle peale ikka, kui keegi teda teretada tahtis, et „ära tereta, mul luuletus pooleli“. Täpselt sama tunne tekkis mul siis, kui helistati Kultuurkapitalist. On ju ka teisi väga sümpaatseid inimesi, kes mind oma kunstiga suisa loomingulisel teel inspireerivad, kas oma filmide või kunstiga. Mõtlesin, et kas siis nüüd ongi nii, et „parim enne möödas“.

Et hakkame pakkima?

Just! (Naer.)

Võib-olla on osa su reaktsioonist tingitud ka sellest, et su viimasest filmist „Taeva laul“ (2010) on vaikselt mööda saanud juba kümme aastat. Millest see paus? Ehk räägiksid oma käigus olnud legendaarsest projektist, millel oli midagi pistmist tolmu kogumisega.

Sellest saabki nüüd oma kolm aastat, kui käisin tutvustamas oma projekti „Made in Heaven“ Eesti filmi instituudis, nagu kord ette näeb. Tutvustamisel esitati kummalisi küsimusi, aga kes ei esitaks – see on ju normaalne, et peab ikka välja valima, keda toetada, mitte nagu maalimise puhul, et kui lõuendiraha on olemas, on kõik juba korras. Ka seal panin tähele, et küsitakse ikka selliseid lausa rumalaid asju, justkui ei oleks mõni komisjoniliige mu stsenaariumi üldse läbi lugenud. Mõni võib muidugi lugeda ja mitte aru saada, mõni võib vaadata, aga ta ei näe.

Asi lõppes igal juhul sellega, et mulle anti arendustoetust, et sellega edasi tegelda.¹ See käib ju läbi stuudio, kes projekti juhib, ja minuga koos olid tutvustamas Nukufilmist toonane stuudiojuht Andres Mänd ja produtsent Kerdi Oengo. Ma tegin siis järgmise sammuna viimase kaadrini valmis filmi piltstsenaariumi, nii et minu poolt oli kõik valmis, ja sõlmisingi Nukufilmiga lepingu, aga mõne aja pärast oli selge, et täispikale filmile „Morten lollide laeval“,² mida tehti vist kaheksa aastat, pandud tohutud lootused ei pruugi end õigustada.

Ja sinna mu projekt jäi. Ma nüüd ei teagi Nukufilmi majanduslikku seisu. Mina viisaka inimesena ootasin pärast „Taevalaulu“ kümme aastat, toetusest saab nüüd kolm aastat, ja mina ei ole selline tüüp, et ma läheks stuudiosse küsima, kuidas lood on. Ma tegelen ka muuga. Aga ma nüüd juba enam nii ergas ei ole, kuna idee on juba mõnda aega seisnud.

Sa oled viimasel ajal ka palju maalimisega tegelnud.

Jaa, septembrist alates on Estonia kontserdisaali fuajees üleval maalinäitus „Ulgvel ja umbsi“. See oli mulle meeldiv sündmus, mis tuli väga ootamatult. Valisin oma viimase nelja-viie aasta tööd välja ja sain teha sellise väljapaneku, nagu ma tahtsin. Nüüd küll on koroona tõttu ilmselt neid inimesi vähem, kes seda on näha saanud.

Oled sa alati maalinud?

Jah, juba 1985. aastal oli minu esimene tõsisem maalinäitus Kinomajas. Kuna ajakiri Vikerkaar otsustas mõned pildid ära trükkida, tuli peatoimetajale Rein Veidemannile sellest probleeme. Vikerkaare kaanel trükiti ära mu töö „Üks jutt“, kus kaks rinnakat naist, peade asemel suud, räägivad punase laua taga. Kas ehk selle lauavärvi pärast, aga Veidemann käis selle pärast mitu korda Moskvas. Mind aga ei puututud.

Tsenseerimise lainelt ajab muigama ka üks teine meenuv juhtum, kus samuti mind ei puututud. Umbes samal perioodil tegin koostööd ka Eino Baskiniga, kes võttis minuga, kes ma olin toona mitte keegi, kontakti ja ma tegin tema paarile lavastusele kujunduse: „Viimane rong“ ja „Ei mingit kahtlust“. Viimane kujutas üles poodud püstist pöialt, ja need plakatid korjati kiirelt igalt poolt ära. Probleemi pidi lahendama jälle Baskin ja mina jäin välja.

Ma olen ju teinud ka Vanalinnastuudio ja hilisema Vana Baskini teatri huultega logo, mis on siiani elus.

Aga tegelikult oled sa vist hoopis keevitaja?

Jaa, pärast pooltteist aastat kukkusin ma TPIst välja, õppisin tööstuslikku soojusenergeetikat, aga tahtsin sealt ära, sest tundsin, et pole minu rida. Tuli leida mingi töö ja ma töötasin asutuses nimega Balti montaaživalitsus, mis tegeles mu endisele erialale sobivalt katelde monteerimisega. Internatsionaalne seltskond, täielik õudusunenägu. Igasugused kaklused ja taplused, hullumaja. Ma olin montaažibrigaadis ja pidin ära õppima, kuidas detaile kokku keevitada. Tol ajal tegin paralleelselt eksameid kunstiinstituuti, aga sinna ma sisse ei saanud. Mult küsiti eksamil, kas ma olen Alleks Küti sugulane. Ma lollakas ütlesin, et ei ole. Muidu oleks sisse saanud, sest Alleks Kütt oli Nõukogude ajal tunnustatud graafik, kes tegi põlevkivitehastest graafilisi lehti ja muud sellist.

Ajal, mil ühiskond on sisse võetud inimese ja masina(te) suhtest, eriti arvutivõrkude kõikvõimsusest, on sinu tegevusväli inimpea sisemus. Kas see on ka mingi kummaline masinavärk?

Eks ma olen ise ka mõelnud, kust need ideed tulevad. Stereotüüpselt öeldes – „elust enesest“, aga elu alla ma paigutan ka unenäod. Ja kõige magusam on see hetk une ja ärkveloleku vahel, kui mõtled igasuguseid mõtteid, und veel ei näe, aga midagi justkui näed. Mõnikord, kui ma olen kirjutamas filmile mõnd dialoogi või monoloogi, siis on olnud juhtumisi, kui olen pidanud segaduses pead raputama: kas ma olen selle komponeerinud unes või ärkvel? Mis see tekst siis muud on kui mõtte katse vormuda mingis keeles. Ka kujundit üritab aju mingil moel kirjeldada kui nägemiskogemust, sest enda sees võib ju rääkida mida iganes, aga keegi ei kuule. Ja kui ma kirjutasin „Taevalaulu“, siis tundsin, et osa tekste tuleb nagu mingist masinast. Jumal masinast. Minu häälega loetud tekstid, mida ma kõvasti kuulen, aga võib-olla esitab neid minategelane mu unenäos. Ja täpselt sel teemal, mille üle ma just olen juurelnud, kuidas seda lahendada. Üles tõustes on mul see kõik meeles. Mul on öökapil ka märkmik, aga tihti ma ei taha öösel tuld põlema panna ja oma naist äratada. Isegi kui ma midagi kirja ei pane, tuleb see mõte minu juurde mingil kujul tagasi, aga mitte enam unes, vaid juba ärkvel olles.

Ma ei tea, kui palju sina oled ka unes lennanud.

Tavaliselt ülevalt alla. Ja väga kiiresti.

Mina lendan tihti. Mu unenäod on valdavalt monokroomsed, aga need korrad, kui näen lendamist, on nii, et alguses on mingi tume poeetiline, isegi dramaatiline olukord, kus mind ründavad mingid vaenlasekogud, aga tean, et saan neid vedada ninapidi, sest ma oskan ju lennata. Kuigi ma ju ei oska. Ja ennäe, tõusengi rahulikult õhku ja siis näen maailma puhastes värvides, muru roheline nagu klišee. Mina lendan ja üllatan neid. Ma ei tea, kas hoian pegasusega häid suhteid, et ma tiibu ära ei kõrveta, aga lendan sellisel mõnusal kõrgusel rahulikult, ja see kõik on täisvärvis.

Ma kohe tunnen, et unenäod on minu allikas. Ja muidugi naised ja muusad – ikka elu!

Vaieldakse ju, kas uni on osa reaalsusest või mitte. Minule on see elu osa. Unenägu kaevab minu minevikust midagi, võtab oleviku ja lähimineviku, ja ka see teadvustamatus, või alateadvus, kui Freudi terminit kasutada, haarab isegi tuleviku või tulevikulootuse ja keedab sellest siis kokku nagu mingi filmikoe. Ja siis eksponeerib mulle mu peas, nii-öelda filmikambris seda, mis ta on kokku miksinud. Seesama miks mind huvitabki.

Kas sa näed unenägudes ka iseennast kõrvalt? Sest su unenäolistes filmides seikleb tihti mõni sinu moodi vuntsidega mees – „Plekkmäe Liidis“ (1995) näiteks oled see küll sina.

„Plekkmäe Liidiga“ oli nii, et mu lapsed kasvasid ja tekkis tunne, et selline olukord pole õiglane, kui isa tegeleb animatsiooniga, mida ka lapsed väga näha tahavad, aga lastele midagi pole. Nii ma tegingi vahele ühe lastefilmi, aga püüdsin küll teha sellise, et ka täiskasvanu võiks sealt midagi saada. Tahtsingi olla aus: interjöör oli minu kodus, filmis astume üles mina ja mu naine ning Liidi osa loeb sisse tütar Kristel.

Lisaks on nii „Plekkmäe Liidis“ kui ka „Une instituudis“ veel üks kummaline sinu moodi tegelane – just nagu Magritte’i kaabuga mees, aga vuntsidega.

Eks ta kaude seda tõesti ongi. Mõni on mulle vuntside asja lausa ette heitnud. Sürrealistid on küll üks oluline jõud, aga kindlasti ei tahtnud ma olla mingi Dalí koopia. Seda heitis mulle ette filmikunstnik Toomas Hõrak, sest alati, kui ta purjus oli, siis ta läks kohe väga tigedaks, ja eks neid kommentaare on olnud teisigi. Peapõhjus on hoopis teine: minu mõlemal vanaisal Jüril ja Johannil olid sellised vuntsid ja eks sel ajal oligi vuntsi keerutamine moes.

Tuli meelde, et kadunud Jörpa (Üllar Jörberg – toim), kes nüüd kuskil üleval pilve peal laulab, ja keda ma teadsin juba Viljandis kooliajal, hakkas mulle ükskord seletama, et õige vunts on ikka niipidi nagu temal. Et see minu oma pole mingi vunts. Ma jäin muidugi eriarvamusele.

Kas Jörberg teadis su loomingut ka?

Seda ma ei tea, ise ta sellest küll rääkima ei hakanud, nii et võib-olla ikka ei teadnud.

See on üks suur probleem, sest just sinu filmide puhul tuleb eriti hästi välja konflikt filmide headuse ja kättesaadavuse vahel. Mitut su suurepärast filmi polegi üldse võimalik tänapäeval näha.

See ei kehti vist ainult minu kohta, aga ma täitsa mõistan, et arthouse-kinodel on vaba voli ise oma programmi valida ja eks ka nemad peavad ellu jääma, kompromisse tegema, kui ikka toime ei tulda.

Kuidas astuda samme oma filmikunsti poole?

Siin on riigil tõsine mõtlemiskoht. Tihti läheb neil, kes raha jagavad, see õige vahekord nagu käest ära. Küsin, miks meie peame olema see orjarahvas, kes kogu aeg teeb koostööd, olles vaid väikesed orjad-käsitöölised, kes panevad valgust ja teevad üht-teist, ja siis me eputame nende „Tenetite“³ ja Oscari-juttudega, nagu oleks mingi tohutu õnn meie õuele tulnud. Õitsengu tipp on käes. Niisugustel puhkudel on aga nii, et loomulikult peabki tehnilist personali hoidma vormis ja töös, aga kui me lendame pidevalt teiste Oscari-väärilises tuules, ja ajame end sellega puhevile, siis vastupidiseid näiteid ei ole. Meie loojad ja režissöörid on sellest mängust väljas. Ja kui tekibki pisut nõudlikum idee, mida siin realiseerida, siis tekib probleem, kust võtta tegijad ja tehnika, kui kogu rõhk on mujal. Kõik on nagu tagurpidi: hakatakse filmi tegema nii, et kõigepealt tegeldakse tohutu tehnilise pargi täiustamisega, aga see on ju ainult töövahend. Saab ka palju lihtsamalt hakkama. Ja siis otsime maailmast mingeid tuntud nimesid, kelle peal hakata liuglema, et saaks pärast uhkustada: see on Eesti film.

Eesti on kaks korda olnud Oscari konkurentsis: üks kord „Mandariinidega“, millel oli Gruusia režissöör, ja teine kord „Vehklejaga“,⁴ mille on lavastanud soomlane.

Tead, see Oscarite värk ajab lihtsalt naerma. Üldiselt on ju asjalood nii, et suurtel riikidel on suur rahakott ja kui maksta selle eest, et keegi teeb sinu eest kohapeal eeltöö ära, siis oledki konkurentsis ja sisu on teisejärguline. Mul on viimastel aastatel huvi kadunud Oscari-filmide vastu just seetõttu, et seda auhinda saab sisuliselt osta. Unustage need karikad ja see võidujoovastus!

Milline peaks eesti film sinu arvates olema?

Ameerikaliku püüu asemel kiirelt miljonid tagasi teenida peaks soovitama, et las me jääme endaks. Meie, nagu üldse väikerahvaste trump on ikka oma mõtlemine. Las see olla kas või natuke logisev ja vale, aga see on meie oma. Palun näidake iseennast! Ja publikut tuleb ka harida. Kui mina lähen nautima mõne teise inimese kunsti või muusikat, siis ma ei arvagi, et ma pean kõigest aru saama. Tahan ka oma loominguga ärgitada vaatajat nii palju, et ta ei magaks. Tahaks talle anda signaali, et kui ta millestki aru ei saa, siis vähemalt on tal võimalus mu märguannete põhjal ise hakata oma lugu punuma. Selles on meie tugevus.

Üks asi, mida ma veel olen märganud, on igasuguste Euroopa õigete õpetajate ja stsenaristide rongkäik. Tead, see ajab ikka naerma. Haritud inimene, kellel on vähemalt gümnaasiumiharidus, peaks oskama lugeda ja ka kirjutada. Pole vaja kaasata tohutute summade eest mingeid koolitajaid, kes käivad kogu maailma läbi ja ajavad igal pool sama juttu. Mul on sellest täiesti kõrini.

Kas Eesti animafilmis on noori, kes tunduvad sulle huvitavad?

Algul on. Kui nad tulevad ja on energiat täis ning teevadki alguses päris hulle asju. Aga hiljem saab ka noortele õige pea selgeks, et stuudio eelarved on tihti tehtud autori idee arvelt. Autor on alguses idee toojana vajalik kuni selle hetkeni, kui raha on tulnud. Stuudios lähevad need vahendid tihti hoopis mingite finantsaukude lappimiseks.

Noorte puhul näen seda, kuidas stuudio survel on noored kiiresti ära õppinud, millist filmi peaks tegema. See tendents on jätkuv ja tegelikult peaks seda kommenteerima hoopis mõni noor tegija. Tiibu kärbitakse ikka üsna kähku.

Kui Tallinnfilmi aja kardetuim kommentaar autorile oli kuulu järgi „ei saa aru“, siis kas me oleme praegu jõudnud samasse olukorda?

Olemegi. Mõnda aega öeldi lausa välja, et nüüd tuleb pöörata näoga publiku poole ja teha publikufilme. Kui iga hetk antakse märku, kuidas midagi teha ei saa või ei tohi, siis ongi tagajärjeks kunstiloomingu häving.

Kui palju sa üldse tunned end animatööstuse osana?

Enam ei tunne üldse. Kuna nii palju on viisakust ja välditakse tõerääkimist just selles osas, kes me oleme või olla võiksime.

Mõnda su filmi on võimalik näha ainult siis, kui minna filmiinstituuti ja võtta riiulist videokassett, „Nööbi odüsseia“ (2002) näiteks.

Jah, täitsa piinlik. Oli siin PÖFFi ajal paar aastat tagasi üks Tšehhi poiss, kes tuli sellepärast siia, et saada minuga tuttavaks, sest talle „Nööbi odüsseia“ nii meeldis, ja ta küsis, kas ta võiks selle filmi minult saada. Neid inimesi on olnud aja jooksul veelgi, ja küsitud on just seda filmi, mis on ka mulle endale üks väga tähtis teos. Olin toona hakkamas stsenaariumi järgi seda filmi tegema Joonisfilmis. Tahtsin seda teha just nimelt lamenukk-tehnikas, aga Joonisfilm tahab kinni hoida joonisfilmiformaadist, justkui stuudio nimi kohustaks neid selleks. Ei kohusta. Õige filmilooming tähendabki eri asjade miksimist. Peab olema vabadus valida, muidu läheb igavaks.

Tol ajal oli Joonisfilmis olemas ja vaba lamenukk-pink ja ma vihjasin, et võiks sellega teha. Tol ajal olid Lotte-tegijad nagu isandad ja eks nad esindasid sedasama ameerikalikku mudelit, et teeme kõik müügiks. Film ei ole isegi enam oluline, vaid nännitootmine, et kõik lapsed nuiaks isa-ema käest kinos seda ja teist juurde. Ja Janno Põldma oli vastu mu mõttele seda lamenukk-pinki keldris kasutada.

Olukord läks konfliktseks ja ma tõmbusin sealt eemale. Ja siis võttis selle produtseerida hoopis Manfred Vaino­kivi, kelle stuudio Parunid ja Vonid tegeles tol ajal ju hoopis kommerts- ja reklaamtoodetega. Tootmise osa oli ka nii hästi korraldatud, minu abilised olid animaator Märt Kivi, Triin Kivi ja minu ihuoperaator-kaameramees Urmas Jõemees, keda ma hindan väga, sest ta on selline mees, kes lendab ideega kaasa ja annab veel hoogu juurde. Mõne teise kaameramehe puhul kuulen seda, et suhtlus hakkab loetelust, mida kõike teha ei saa. See oli üks mu kõige õnnestunumalt toodetud filme, mida ka teised tegijad on pärast meenutanud kuldse elamusena. Tundsin seal, et mina kui looja olen ka keegi.

Üldistades, tahtmata kellelegi kurja teha, näen ma tootmises ka sellist tendentsi, et pannakse paika väga täpsed tähtajad minuga läbi rääkimata. „Taevalaulu“ puhul oli nii, et eelmine toodetav film oli läinud juba kuu-poolteist üle aja, aga ega mulle aega juurde ei antud, mina pean oma tähtajast kinni pidama. See tekitas paksu pahandust ja ma ei saa ju korralikult filmi ette valmistada, kui mu kaameramees Urmas on teise filmiga üle aja hõivatud. Olin vahepeal oma tegemistes päris üksi. Teiseks on vahel vaja mõnda asja muuta, teha stsenaariumiga võrreldes teisiti. Nõudsin endale õigust teha natuke vabamalt ja n-ö filmida üle, et oleks väike varu.

„Taevalaulu“ väike varu on muidugi legendaarne. Film on 45 minutit pikk, aga pidi alguses olema 20?

Ei, natuke pidi ikka rohkem olema, ega ma seda üle poole pikemaks ikka ei teinud. Aga ma tundsin, et materjali sisse minnes oli see täiesti minu teema ning ma panin sinna olukordi oma elust ja lapsepõlvest. Mul oli tunne, et see peab nii olema.

Animafilm pole nagu mängufilm, kus jäetakse kaamera käima ja stseen tuleb pikem, vaid iga kaader planeeritakse ikka eraldi ette. Kuidas sul õnnestus nii tegutseda, et sa oma soovitud pikkuse kätte said?

Ma jätsin endale selle õiguse, sest ma ikka ei oska niimoodi sekundipealt luua. See on jah tõesti erinev sellest, kui ma üksi oma ateljees maalin, sest lõuendiraha vahel ikka on. Filmi taga on palju inimesi, aga üldiselt ütlen ikka seda, et ma vilistades ei lähe võttesse: et olen kirjutanud üht projekti ja välja tuleb täiesti midagi muud. Ma olen püüdnud kirjutades sellise kavala ajalise lõtku jätta. Idee teostuma hakkamisel tahan jätta endale võimaluse lennata kaasa mõne kõrvalteemaga. Ütlesin ka stuudiole nende meelepahaks, et filmime ikka teatud varuga. Leppisime Nukufilmi toonase stuudiojuhi Arvo Nuudiga kokku, et ta laseb mul oma versiooni ära teha ja siis ta võib selle pärast oma äranägemise järgi lühemaks lõigata. Seda ta ei tahtnud ja nii jäigi.

Sinu filmides on hästi palju liikumist. Tihti liigub kogu kaader, midagi hõljub … Meenuvad kas või „Sprott võtmas päikest“ (1992) või „Põrandaalune“ (1997).

Jah, ega kosmoses ühtki staatilist objekti ei ole. Me kõik oleme liikumises ja liikumisega kaasnevad hoopis teised seosed, mida võib-olla ette ei näe. Kui inimesed teineteisest möödudes üksteist müksavad, siis võib see muuta nende olemist, sest midagi läheb liikvele. See on üks põnev mäng.

Räägitud viimases filmis „Made in Heaven“, mida ma siiani pole tegema saanud hakata, toimub tolmuosakeste mäng, mis pakub mulle suurt huvi. Väga kurb, et ei saa tegema hakata. Nüüd hakkab see mõte juba kahjuks tagaplaanile jääma. Praegu olengi pööranud fookuse rohkem maalimisele.

Kas kunstnikuks võib saada igaüks?

Kunstnikuks ikka ei saada. Omandada võib tehnilised oskused ja saada igasugust alg- ja järelõpet, aga kunstnikul ilma jutumärkideta peab olema mingi geneetiline või muu alge. Võib küll ära õppida elementaarse käsitööoskuse ja tööriistad endale selgeks teha, aga sealt edasi selgub, kas sa oled kunstnik või mitte.

Tuleb ikka säilitada mingi vabadus, et igasugused rahalised ja kommertslikud virvatulukesed ei mõjutaks, vaid ollagi tõsiselt kunstnik ja ajada vahepeal ka nirumalt läbi. Sajaprotsendilist vabadust pole meil kellelgi.

1 Projekti „Made in Heaven“ arendustaotlus esitati 6. veebruaril 2018 ja tehti otsus toetada filmi 10 000 euroga.

2 „Morten lollide laeval“, Kaspar Jancis, 2018.

3 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.

4 „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013; „Vehkleja“, Klaus Härö, 2015.